30. mai

Ohtont.
NIIMOODI polegi veel peavalu tulnud.
Kümne minutiga sai naervast ja naertlevast minust vrakk, kes ei tahtnud mitte K.ga poodi kaasa minna, vaid omaette auto tagaistmel külitada.
Ainult kuna auto esiistmel oli mu poeg, kes omaette "Sõrmuste isanda" muusikat ümises, läksin ikkagi varsti poe kempsu.
Kusjuures see valu ei olnud isegi väga VALUS. Vähemalt tablettide all (mida mul on ALATI kaasas, kui olen eeldatavalt kodust üle tunni väljas!), mille kohe sisse võtsin ja kempsus vett peale jõin, sest ibukas jäi kuivana kusagile kurgupiirkonda pidama ning ei läinud üldse alla makku. Aga ma olin täiesti ebasurnu tasemel. Ei jaksanud rääkida. Ei jaksanud mõelda. Kõndisin mitte täissammudega, vaid samm ühe jalaga ja siis teine jalg juurde-meetodil.
Zombi.
Poeg see-eest oli rõõmus ning ohjeldamatult vaimustuses Antsu isikust.
Ants? Kes on Ants? No aga KES ON ANTS?!?!?
Ants on see täispuhutav nukk mängu seest, noh.
Nad puhusid-pumpasid ta vormikaks, üritasid teda igasuguseid asju tegema panna (näiteks istuma ja malet mängima)  ja ta oli nii naljakas, et isegi mina naersin.
Peale kuuma dušši.
Enne ei oleks naernud.
Ei jaksanud.

Ikka veel tuikab, ikka veel superväsimus. Joon kohvi lõpuni ja voodisse tagasi.
Vist. Kui koer niutsuma ei hakka.
Või siis käisin ikkagi temaga õues, kuigi ta ei niutsunud, sest ma ei tahtnud ega tahaks üritada magama jääda, ajus samas taustal tuikamas: "Koer tuleb varsti välja viia!"
Minu pideva liiga-palju-tegemise seletus: ma ei taha halba tunnet teemal "... ja see on tegemata". Nii et väldin seda halba tunnet liiga palju tehes.
Loogiline.
Ja kurb. Kuigi ka naljakas.
Tegelikult suudan päris paljudes asjades endale öelda: "Ma ei pea seda tegema. Maailm ei lähe hukka, kui jääbki tegemata!" Aga kuigi maailm ei lähe hukka, kui Totorol on pissihäda, on tal ju HALB ja kui ta niutsub, on minul HALB magada üritada ja parem kogu jama juba eos vältida.

Õigupoolest on see ebaoluline 29. mai pula, mida siin aetud.
Tähtis on hoopis, et täna on Totorol sünnipäev!
(Ei, ei juhtu iga päev ... kuigi samas juhtub ju ka - iga päev on mingi hulk päevi tema sünnist möödas.)

Igatahes, sünnipäevapilt:

Pisikene Totu!

Aastake veel ja on juba Päris Suur Täiskasvanud Koer. (Kuigi oleme näinud neid kolmeaastasi ka kaasjalutajatena, kes ilmutavad üleni kutsikalikku vaimustust teistest koertest.) Aga praegu on veel nunnu pisikene kudzu, õhin pikas armsas ninas, mida igale poole topitakse, või täiesti lapselik väsimus igal pool - nii suur uni, et isegi süüa ei jõua.
Ainult läbi une nõrgalt saba jaksab liigutada.
Ilusad unenäod!