Ainult tibijutt

Meil fb-s rollimängijate kommuunis on "minu kodus olevate asjadega ehitan endale etteantud teemal kostüümi ja see on pildil" väljakutse ja ma "postapo" teemale tegin mõned siuksed:

signaliseerin

suitsetan

I am the legend
K. pildid

Kauni maipäeva salvestus.
Nüüd olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud.
NIIIII!!!!

Lisaks ei suuda otsustada, kas tahta juuksurisse minna või ei. Oleks nagu vaja: kui ma oma heledad juuksed tumedate peale kammin, näen juba välja nagu keegi Maleva-filmist. Ilma kuklasse tehtud patsita ei lähe mitte aint välja, vaid ei käi ka kodus ringi.
Aga kõik ju tahavad praegu juuksurisse, kindlasti on seal nädalatepikkused sabad ja midagi ja mingi värk ja brrr ühesõnaga.
Võiks nagu helistada ja vähemalt tulevikuks aja kinni panna ikka?
AGA MA EI TAHA ju! Pealegi mulle ei meeldi see juuksur, kelle juures ma Keilas käinud olen. Inimesena. Mulle ei sobi vestlus meessuhetest ja lastest iga kord juukselõikuse taustaks.
Aga uude kohta helistada ja aeg kinni panna on teistmoodi paha.

Nii keeruline!
Ehk siis phmt pean ma tahtma juukseid lõigata rohkem, kui mittetahtma telefoniga rääkida, uut kohta valida või vanasse kohale minna, ja see kõik on hetkel nii raske. Asjad on liiga tasakaalus, valikud halvad. 

Ach, elan oma Maleva-soenguga edasi.

Ühtegi üritust ka pole lähitulevikus, mille jaoks ilus olla.

Muidu seda piltidelt näha pole, aga mu suu oli nendeks hoolikalt fuksiavärvi värvitud (ma kunagi juutuubist õppisin, kuidas tumedat huulemeiki teha. Leevike tahtis huulemakrosid, ma olin talle modelliks ja sellest jäi mulle lisaks oskusele huuli tumedaks värvida ka mitu huulepulka), kostüüm on piltidelt näha ja ma kõndisin, koer rihma otsas niimoodi läbi linna.
Päris palju vaadati.
Olen rahul.
Kuigi hoidsin kõhtu sees, sest noh - mu allavõtmine edeneb, aga see ei tähenda, et oleks täiesti valmis ja rasvavolt kõhult kadunud. 

Lisaks vaatan netist aina Klooga korterite pilte ja mõtlen, mõtlen ja mõtlen.