Järgmised tagasisidemed testlugejatelt on lootusandvamad. Nad vähemalt ei ole kuskile kinni jäänud, üle lugema pidanud, arusaamatuses vaevelnud, kuigi kõige kaugemal olija teatas end paari päeva eest kolmandiku peal olevat ja üks ütles, et unustas üldse ära, et mingi tekst tuli, ja alustas alles täna.
Nii et miski pole halvasti.
lihtsalt ... miski pole ka eriti hästi. Pea on raske, maasikad on hapud (Sonata ON parem sort kui Asia!)ja kooslus pannkoogist jäätisest ja maasikatest mitte pooltki nii hea, kui kirjeldades tundub. Halb ei olnud. Aga ...
Homme on Stalkeri-hääletuse viimane päev.
Valikus olevate teoste nimekirjad.
Te ei tea, mis on Stalkeri-hääletus? See on hääletus, mille tulemusteks on Eesti ulmeauhinnad.
Hääletajaid on igal aastal kuritegelikult vähe. Nii vähe, et teatud moel on auhinda isegi piinlik saada - oi, 21 inimese umbes-täpselt määratluse järgi on minu raamat eelmise aasta parim ulmeromaan Eestis kirjutatute ja ilmunute hulgast? Tervelt KÜMME inimest hääletas mu esikohale?
Aga no ... midagi see siiski näitab. Mida täpselt, ma kindel pole, aga MIDAGI.
Võibolla kirjaniku populaarsust ulmeringkondades korda raamatu headust miinus mingi kordaja "liiga hea" eest, kõik see võrdlusena teiste kandidaatide samade näitajatega?
Aga just seepärast, et hääletajaid on jube vähe, üritan igal aastal hääletada. Sest minu häälel on kaalu ja ma tahan selle anda asjadele, mis päriselt ka head!
Eesmärk ei ole läbi lugeda kõike, mis nimekirjades. Esimestel aastatel üritasin vähemalt pooled loetud saada, aga nüüdseks olen nii kaugel, et kolm loetud head asja on piisav. Kui loen asja nimekirjas, mis on halb, pean veel midagi lugema, lihtsalt kolmest loetud nimetusest ei piisa. Aga kolm loetud head asja järgnevusse panna on mulle jõukohane ülesanne ja ma hääletan.
Ainult et tõlkeromaani kategoorias olen sel aastal lugenud kahte head ja ühte halba romaani, nii et mul on neljas pooleli.
See on raudselt hea, aga ma pean ta tänase ja homsega "Piranesi" kui mitte läbi, siis vähemalt kolmveerandi peale lugema, et aus olla hääletades.
Ehk siis: pean kogu aeg muudkui lugema!
(Hiljem: loetud, arvustatud, andsin ka lingi oma lühimuljetega. Lisaks tuli meelde, et lugesin ühe täiesti toreda raamatu eelmisel aastal ilmunud tõlkeromaanide seast veel läbi - aga no kui ma ta lihtsalt ära unustasin, hea küll. Jäi punktita, jäi.)
Ja vahepeal kirjutan. Ja siis käin turul ja ostan hapusid maasikaid.
Oeh.
Oeh, ma ütlen!
Elada ei ole halb.
Lihtsalt hea ka ei ole.
Tegelt oli ikka päris halb.
VastaKustutaAga käisin ujumas, vesi on vahepeal meeldivalt külmaks läinud ja see 18 kraadi jõevett raputas organismi niivõrd, et enam pole täiesti jäle, vaid ainult veidi.
Krt, kes .- s.t mina tean, sest mul on kogemused, aga isegi mina ikkagi imestan - arvanuks, et mingi 37.0 ikka NII hullusti emotsioonaalselt mõjub?! NIIIIIIIIIIIIIIIII HALB!
VastaKustutaTäna on parem, aga võimalik, et hommikune väljapuhanus+ palavikutus. Magasin kaua ja sügavalt.
Kolmas kommentaar ikka mul endalt =)
VastaKustutaAga see on tähtis, noh.
Mulle endale.
Et sees on täiesti teadvustamatult, kuidas peab mõtlema positiivselt, peab endale kinnitama, et hästi on, ja siis ma ei ütle siin ka, kui kohutav ja rõve on, sest kui ma endale ei tunnista, kuidas ma seda siis kirja saan panna?!
Alles takkajärgi taipan, et kui ma juba vaimse valu pärast oma sõrmi kokku pigistan ja küüsi nahka surun, ei ole see "natuke halb" enam. See on ikka päris paha.
Teate, mis aitas? Jäin õues siukse rahega äikesevihma kätte, et kanalisatsiooni äravoolu ei mahtunud vihmavesi sisse minema, vaid ajas sealt mullitades üles, nagu keeks hooga.
Nii tore oli. Naersin häälega taeva poole ning ligunesin aluspesuni täiesti läbi. See tähendab, aluspesu samuti. Kodus koer läks dušialusele, pesin ta jalad ära, ise igale poole loike jättes, ja siis ei tahtnud Totoro enam dušialuselt lahkuda, sest soe vesi oli nii mõnus.
ajasin ta siiski minema, sest soe dušš oli ka minu plaanides ning mmmmmmmmm kui hea see oli =P