Lugesin üht väljamaal elavat ATH-ga inimest.
Kui täpsem olla, lugesin üht väljamaal elavat ATH-ga inimest, kes jagas ühe teise väljamaal elava ATH-omadusega inimese kirjutatut. Mulle meeldib täpne olla.
Ta oli hämmastunud, et normaalsetel inimestel tekib "harjumus" midagi teha ja siis nad teevad seda mõtlemata ja mida kuradit?!
Eks ole, see on minu jaoks ka täiesti veider kujutleda.
Ei üldse saa aru, kuidas midagi mitu korda tehes saab "harjumus" tekkida. Teha mitu korda vastikut asja tekitab ju vastupidise efekti? Ma tean juba ette, et see on halb ja ei taha enam ÜLDSE seda teha?
Millegi pidev tegemine ei mõjuta tegevuse meeldivust muul moel, kui et ilmselt olen ma kolmekümnendat korda sama asja tehes veidi osavam kui esimesel korral ja asi ei nõua mult enam õppimist.
Uute asjade õppimine on keeruline.
Vt nt, kuidas väga väga naine siiamaani ei suuda nutitelefoni muuks kasutada kui vahel oma poja omaga piltide tegemiseks.
Olgu, äratuse kinnipaneku õppisin ka ära, enne kui Poeglaps hakkas oma telefoni voodi kõrval hoidma.
Aga no kui õppimine on juba tehtud, tegevus aga ikka ebameeldiv, pole kordamisest natukenegi abi. Sest kordamine ei päästa asjale mõtlemisest ometi! Ma mõtlen kogu aeg!!!
Hakkasin niisiis mõtlema (jap, meelega see sõnastus), kas ma pean praegu end sundima trenni tegema ja sain peaaegu kohe kätte, et võti ei ole asja palju kordi teha. Kordamine oma käitumise reguleerimiseks on mõttetu teguviis, ei tasu. Võti aga ON, et mul peab pärast parem olla olema kui enne.
Seepärast ei suutnud ma tekitada trenniharjumust, kui end regulaarselt üle pingutasin, valus, paha, hingeldan, pea käib ringi, vahel iiveldab, võeh jne.
Kui piisavalt pingutada, läheb kergemaks? Jaa, läheb küll. Saab rohkem teha, enne kui oluliselt vastik hakkab.
Ma ei harjunud, kuid tahtejõud muutus teraseseks.
Aga kui ma teen sedasi, nagu nüüd teen, trenniühikud päeva peale laiali jagatud "kui tuleb meelde, teen ühe seeria", ongi "harjumus". Sest nii nagu praegu treenin, on see otseselt mõnus.
Ehk ma õpetasin endale selgeks, et teha mõned seeriakesed iga päev, joosta kilomeetrike hommikul ja veel pool õhtul, tantsida, kui tuju tuleb, teha ülaseljaharjutusi, kui arvutiga mängimisest selg kange, on MÕNUS. Õpetasin endale selgeks, et teen ja pärast on parem olla. Ja siis on kerge teha, sest ma tean, mille jaoks.
Et parem olla oleks!
Tegevusel peab mul enesetunde jaoks positiivne mõju olema. Sellega õpetan endale asja järjepideva tegemise selgeks. MITTE kordamiste ega rutiini loomise vmsega.
Oot, teistel on teistmoodi v?
PÄRISELT ongi? Mitte et "kultuuriliselt on kombeks nõnda uskuda ja see on ajakirjades-artiklites kirjas ju"?!
Ma ei tea ... usun siis, kui keegi usaldusväärne (kellest ma tean, et ta ei jookse iga ajakirjajutu peale, keel ripakil, tõde kuulutama) ütleb, et temal küll on.
Mul ei ole iial olnud vaja õpetada end vett jooma, sest see on mulle alati mõnus olnud. Hambapesu jätab suhu meeldiva puhta tunde - aga samas loobusin juba väga ammu ideest "hambad on pestud, enam täna süüa ei tohi" ja hommikusest hambapesust praktiliselt kohe, kui ma enam hommikuti klientide või patsientidega ei kohtunud, sest no milleks? Mul ei tule paremat puhast tunnet suhu hommikul, kui toidujäägid pole veel hambaid imelikuks teinudki! Ei hakka hea, niisiis ei tee.
Muide, hambaarsti juures pole midagi muutunud, hambad lagunevad endises tempos - ehk siis väga aeglaselt. Üks väike auk aasta, vbla kahe jooksul. (Hambaarst ütleb "väike" - ega ma ise ju tea.)
Suitsetamine on hästi naljakas harjumus. Ehk siis ma vahepeal jälle võtsin päevast kogust maha (ei mäletagi, miks) ja kui esimene päev vastu pidada, kadus kohe ära ka huvi teha rohkem kui kaks sigaretti päevas. Täna võin kolm teha? Nooh ... no vaatab, kas tahangi.
Miski sees ei kiskunud.
AGA. Kuna mul ei ole mitte mingit motti maha jätta ja ma ei suuda praegu isegi välja mõelda muud põjust oma vähesuitsetamisele kui "olen kuidagi palju suitsetama hakanud, vaatan, kas saan ka vähem", tuli konkreetne: "Eriti ei taha. Aga ma võin! No teen. Äkki on tore?!"
Sest vahel on suitsetamine tore olnud.
Ma teen tegevusi, millel on mingi positiivne tunnetatav järelmõju.
Kui ei ole, vat siis on raske. RÄMEraske.
Ei, ei ole "rutiin on tekkinud, harjumuse jõud juhib tegema". On "iga kord, absoluutselt iga kord pean end teadlikult sundima".
Nüüd, viimase 6 aastaga, olen endale kokku pannud elu, kus ma praktiliselt üldse ei tee asju, mis toredad pole.
JA NII PALJU KERGEM ON ELADA!!!!
P.S. Ma ei saa ikka üle sellest, et "sa oled huvitav inimene," on osade inimeste arust adekvaatne vastus küsimusele: "Miks sa minuga suhtled?"
Olen otsustanud edaspidi asjad hästi puust ja punaseks teha ja küsida: "Mida sina saad minuga suhtlemisest? Mis tuntav kasu sel on?"
See peaks ikka arusaadavaks osutuma ja ei tule vastuseks: "Sa oled huvitav inimene."
ma üritasin mõelda, mille peale mul on harjumus, ja kõik näited, mis pähe tulevad, meenutavad kangesti psühholoogilist sõltuvust. Asjad, mida ma ei suuda tegemata jätma, muidu hakkan mentaalselt sügelema ja tõmblema. Ma pean natuke veel mõtlema, aga ei saa välistada, et minu jaoks harjumus=sõltuvus.
VastaKustutaüks kirjeldus oleks ka "rituaalid, mida mul on vaja, et maailm mu peas laiali ei laguneks, mina sealhulgas". pidepunkt, et ma teaks, kus ma olen ja saaks maailmas orienteeruma hakata. Enda kogumise momendid; mentaalselt tundub, et sõna otseses mõttes (muidu oleks nagu tükid igal pool laiali).
KustutaAga see on pmst sama asi, mis sõltuvus, lihtsalt teiste sõnadega.
Aga ma saan neid rituaale või sõltuvusi suhteliselt kiiresti ümber töötada või millegi muu vastu vahetada, olen proovinud. Lihtsalt liiga tihti ei maksa, muidu kaob see kokkukoguv toime ära.
Need sõltuvused kõlavad nagu väga terve viis oma elu elada =)
KustutaSeepärast ma kraaksun ka iga natukese aja tagant, et mingi kerge sõltuvus, mis tervist märkimisväärselt ei kahjusta, on jumala kasulik asi.
Kustutamuide, sõltuvus käibki minu teada sama hormonaalse mehhanismiga nagu õppimine. Dopamiin.
KustutaImeline.
KustutaMa tegelt ei teadnud, et õppimine ka dopamiiniga seotud on.
vbla varsti loen interneti läbi sel teemal =)
Pean jälle ütlema, et mul on sama. Ühe erandi suudan välja tuua - kartulite koorimine, aga see ka ainult seetõttu, et ma lihtsalt avastasin, et õigesti tehes (ok, see oli ilmselt harjutamise tagajärg) on see teatud momentidel nauditav tegevus. Kui ma seda ei oleks avastanud, isegi, kui see harjutamise tulemusena kiiremini läheks, ma ikka vihkaks seda jah.
VastaKustutaTreenimise osas pole ma iial tajunud, et tuim harjumine selle kuidagi talutavamaks muudaks ja suitsu teen ma ka ainult siis, kui meeldib ega saa hästi pihta neile, kes teevad kogu aeg ja kaebavad, et nii paha ja segab, peaks maha jätma.
Äkki see on suure ülemõtlemise suur pluss? :) No et tõesti alati mõtled, mitte ei tee midagi inertsist. Kusjuures ma olen aru saanud, et mõne meelest on see õudne patt, kui elad nii, et ei tee asju, mis ei meeldi...Võeh.
Mõtlesin ka, et mis mul siis on sisseharjutatud harjumused? Ja komistasin varahommikuse uimasuse otsa, ma ei suutnud unise peaga välja mõelda, misasi on üldse harjumus (selline, mida 21 päeva sisse harjutatakse ja siis ongi olemas). Aga nüüd Marca kommentaari lugedes sain aru - see on ju programm! Programm, mis läheb tööle automaatselt, nii et sellele ei mõeldagi! Inimesed, kes iga liigutust läbi mõtlevad, neil ei tekigi vist automatismi, nii et see harjutamine nende (teie?) jaoks ei kehtigi. Programmi saab tööle panna sellel inimesel, kes laseb vähemalt osa oma elust juhtida siseharjutatud automaatsel liigutusel nii, et selle peale ei pea mõtlema. Aga see on ka tõsi, et ebameeldivat tegevust harjumumuseks saada on võimatu, vähemalt minul. Meeldivate (või talutavate ja kasulike) programmide sisestamine on küll võimalik. Ma näiteks praegu kaalun harjutada endale sisse programm juua igal hommikul enne kohvijoomist vähemalt pool klaasi vett. Harjumust on vaja selleks, et ma seda üldse teeksin - olen hommikuti täiesti uimane ja mõtlemisvõimetu, töötavad ainult sisseharjutatud liigutused - riidesse, kempsu, kohvivesi keema jne. Mõtlemis- ja otsustusvõime tuleb liiga hilja, siis kui kohv on juba joodud ja ma saan aru, et tegelikult on mul veevaegus, kohv viib viimasegi välja, juba enne oleks pidanud puhast vett jooma...
VastaKustutaTeine koht, kus proramm töötab, on näiteks autojuhtimine. Seal ei ole võimalik nii, et mõtled iga liigutuse läbi, väga palju peab keha töötama automaatselt - vasak jalg sidurile, parem pidurile, käiguvahetus parema käega, vasak hoiab (ja vajadusel keerab) rooli jne jne. Ka see harjutatakse samamoodi sisse, nagu sa eelpool kirjeldasid - piisav arv mõtestatud kordusi ning siis hakkab keha ise tööle, ilma et sa iga liigutust peaksid teadlikult läbi vaagima. Sina mõtled aktiivselt üldise suuna üle, kas keegi läheneb teiselt poolt ristmikule, ega keegi jalakäija teele ei astu, äkki ma lähen Puiesteed pidi Jaama tänava asemel. Aga mis jalad ja käed täpselt teevad, kui sujuvalt või tugevasti jalg ristmikule lähenedes piduripedaali vajutab, on sisseõpitud harjumus.
On inimesi, kes sellepärast ei suudagi autot juhtima õppida, et automatismi ei teki - iga liigutus mõeldakse alati läbi. Kuid masina juhtimine liikluses on nii intensiivne ja kõiki jäsemeid ja silmi-kõrvu ning täit tähelepanu nõudev tegevus, et ilma sisseharjutatud käte-jalgade liigutamise programmita põleb autojuht väga kiiresti vaimselt läbi.
Tõesti, mina ei saanudki auto juhtimist selgeks, kuigi koolis käisin ja just see sama - kuidas on võimalik samal ajal mitut asja teha, mul jäi alati mingi asi tähelepanuta. Väga huvitav tähelepanek!
KustutaPäris ilma programmideta on VÄGA raske elada, isegi kui autot ei juhi.
KustutaMul pärast rongi kadusid kõik - vähemalt väga paljud - programmid ära. Ehk kõik oli teadlikkust nõudev. "Uks. Nii, et seda avada, tuleb link alla vajutada ja tõmmata või tõugata." "Nii. Kraan. Et vett saada, tuleb seda kangi seal tõsta." "Nii. Trepp. Trepist käimiseks tuleb hoopis teisiti astuda, kui tasasel maal." Ja siis iga aste eraldi ajupingutust.
+ päris alguses oli ka tasasel maal kõndimine raske. Mul oli rulaator.
Hiire ja klaviatuuriga mul enam probleeme pole, nõelumise olen nüüd suht selgeks jälle saanud, aga käsitsi kirjutamine on ikka pingutus.
Ja poes oli JUBE raske - kõik need värvilised pakendid ja röökivad kirjad ja mina tahan sealt ju ainult seda ja seda ja seda ja mitte et ma kõike osta oleks üritanud, aga see vaimne koormus, mille tekitas poeskäik, oli jube. BRRRR!
Aga ma joon päeva alguses kruusitäie vett kohe, sest see on mõnus =P Mulle meeldib see tunne. =)
Tegelikult on sama lugu ka pillimänguga ja vist üldse igasuguse kiirust ja koordinatsiooni nõudva tegevusega. Õppisin kunagi lühikest aega komplektitrumme mängima, see oli raske. Iga jäse pidi mingit oma asja tegema ja silmad ning aju samal ajal nooti lugema ning aru saama. Harjutad ningid liigutused sisse, automaatseks ja siis alles läheb päriselt toredaks. Enne on piin ja vaev, lausa füüsiliselt on tunda, kuidas ajus ühendatakse mingid juhtmed lahti ja siis teistmoodi kokku.
KustutaHa! Ma olen ALATI teadnud (ok, kahtlustanud), et pillimängus pole olulised ainult musikaalsus ja visadus!
KustutaKui on programme kergemini omaks võttev aju, on ilmselgelt OLULISELT kergem kui teist tüüpi aju(=keha)ga!
Jah. Ma näiteks pole suurem asi kitarrimängija (hetkel pole endal kitarrigi), sest ma pole viitsinud käe sisse harjutada duure. Kui aju annab käskluse "C-duur!", siis murdosa sekundi jooksul peavad vasaku käe sõrmed maanduma kitarrikaelal täpselt õigetes kohtades. Muidu tuleb kakofoonia.
KustutaMul on see juhtmete ühendamise kogemus viimati kastanjetiõppimisest ja eelviimati barokktantsu käteliikumise õppimisest (enne ei olnud harjunud jalgade tööd kindlate käteliigutustega koordineerima). Vaev oli see küll, tähenduses "näen vaeva" ehk pingutan, aga üldiselt pigem ikkagi meeldiv kui piin. Hea tunne, kui aju suriseb.
Kustutaomamoodi meditatsioonivorm - kui aju on uute ühendustega ametis, siis vaikib mõneks ajaks see lärm, mis mu peas muidu valitseb.
KustutaNatuke teemast mööda, aga trenni mõttes tuleb minu arust lihtsalt leida tegevus, mis endale meeldib, mitte kellegi teise välja mõeldud harjutusi endale peale sundima. Jaluta koera, mängi lauatennist, roni seina, joogata, orienteeru või käi mõõgavõitluse trennis - vahet ju pole. Peamine, et sul oleks pidev SOOV seda asja teha.
VastaKustutaRentsi blogi on hea näide - temast kiirgab sisemist motivatsiooni - ta TAHAB ronida, ja ühtlasi teha asju, mis teevad ta paremaks ronijaks.
Ma küll usun, et ebamugavate asjade kogemus harjutab sind nendega ära.
VastaKustutaLihtne näide on palgatöö. Seal on alati asju, mis on tülikad - nt kohustus teha iga nädal mingit aruandlust või iga päev midagi puhastada või keeta oma tropist ülemusele kohvi või mis kellelgi on. Aga sa õpid (lisaks efektiivsusele) ära selle, et seda teha on võimalik, et see ei võta kokkuvõttes tükki küljest ja sa surud oma ebamugavus-tunde efektiivselt maha.
Eraelus on lihtne näide lapsed. Ma tahaks iga päev kella kümneni põõnata ja ma saaks ka. Aga mõne teise inimese elu sõltub sellest, et ma sikutan tal kell seitse teki pealt ära ja keedan talle putru ja viskan kell 7.40 uksest välja, et ta muusikaõpetuse tundi jõuaks. Ja ma lepin sellega ja ärkan ise ka kell 7 ja panen pudrupoti tulele ja ei stressa selle üle iga päev "issand miks ma pean" -- ma lihtsalt teen seda, see on mul elu.
Nii et jah, vabalt et tekib harjumus midagi tülikat või ebamugavat teha ja siis sa lihtsalt teed.
Vaidlen vastu. Mina vahetan töökohta, kui seal regulaarselt midagi mulle ebameeldivat ette tuleb. Laste puhul, kuni nende kaela kandmiseni ma konkreetselt oigasingi iga päev "miks ma pean!", needsin ja ulgusin.
KustutaMul ei old isegi "issand, miks ma pean", sest terasene tahtejõud. Mul oli: "Ma teen seda, et laps oleks õnnelikum oma niigi raske eluga."
KustutaVbla ma seepärast ka jälestasin kooliskäimist - ma ei harjunud ära, ma vihkasin. Kogu aeg, iga päev uuesti.
Ma pakun, et keskmisel inimesel on võimalik tekitada harjumus mitte meeldiva, aga talutava ja kasuliku asja suhtes. Nõmedale ülemusele kohvi tegemine on talutav, kui ülejäänud töökeskkond on normaalne ja palk selle tüütu kohustuse üles kaalub. Ja siis vaatadki, et kell on 12, paned kohvipaja tulele ja viid tassikese tüütule bossile, ilma ise selle peale poolt mõtet mõtlematagi, sest talutav ja ise oled ju nii otsustanud. Kaur näiteks on otsustanud tulla igal hommikul üles, keeta putru ja mitte iga hommik uuesti üle mõelda, miks ta seda teeb. On ju juba vaagitud ja leitud, et sellel eluetapil on nii vaja. Mis tast siis igal hommikul uuesti jälle üle nämmutada.
KustutaProgrammi ehk harjumuse varjukülg on need inimesed, kes elavadki ainult programmide najal, ise suurt mõtlemata. "Aga alati on ju nii tehtud!". Muidugi võib nii teha, nagu vanaema juba tegi, aga vahetevahel võiks siiski natuke kaaluda, kas see on enam otstarbekas. Näiteks konservatiivid on tihti selles lõksus - kui nad suudavad loovalt argumenteerida, miks peaks vanaviisi jätkama, on hästi. Kui aga põhjuseks on ainult, et "see on traditsioon! Alati on nii olnud!", siis on see küll mõttelage tagurlus.
Minu "peaaegu aastane" on korduvalt kuulnud (ja jääb edaspidigi kuulma), et "vabadus on tunnetatud paratamatus". Ehk jääb meelde ka ja elu on niiviisi palju lihtsam.
KustutaMa olen su peale veits kuri (vt allpool kommentaarivastuseid), nii et plõksin: Ma ei tea, mu jaoks on see alati vastik sõnakõlks olnud. Phmt ütleb mulle, et elu on jäle, koosneb sunnist. Sure ära, kui ei meeldi. Vaba ja rõõmus ei saa iial olla, sest kogu aeg on sunnid peal, piirangud keha ja ühiskonna poolt.
KustutaPlõksi jah, mind ei sega väga. :) Olen nõus, et mingid asjad on nõmedad, aga vahel tuleb nad mõnel põhjusel ära teha, kasvõi seepärast, et "seisus kohustab" - näiteks aktusel kõne pidamine (mu isiklik "pet peeve"). Seega ma kirun ja vannun omaette, hingan sisse ja teen ära ning lähen eluga edasi.
KustutaMul on viimasel ajal igasuguste jamade ja hädade suhtes selline lohutav tunnetatud paratamatuse tunne, et jah, ongi vahel jamad, see ei tähenda, et ma oleks ise midagi valesti teinud. Täiesti hämmastav, kui palju kergem on midagi välja kannatada, kui ma ei pea selle kõrvale iseennast materdama. Vt ka mu viimatisest postitusest ärevuse ärahaldamise kohta.
KustutaMa ei näe aint, mis seal vabadusega tegemist on =) On kergendav, et no mis teha, on nii - aga kui SEE on vabadus, siis ma ei jaga üldse matsu lahti, mis vabadus on.
KustutaMinu jaoks on vabadus mitte tunnetatud paratamatus, vaid lend, ja tuul ja möll ja midagi ei pea. Kui mõne jaoks on vabadus just see, et no pole parata, PEAB, ma keeldun mõistmast.
Mulle ei sobi selline vabadus. Ja mul on vabadus leida, et ei. EI!
Ah, mingi valikuvabadus on alati, kasvõi tõsta relvad hädamere vastu ja vaevad lõpetada, aga kõiki valikuid muidugi pole (nt mul pole valikut elada sõltumatult termodünaamika seadustest). Äratundmine, et ma ei saa kõike ära muuta ("maailma korda teha"), vabastab mind lihtsalt selle pärast põdemisest.
KustutaSeles võtmes ma tunnen peamiselt, et olen valesti ja loll, et seepärast põen. Ma EI SAA ju maailma ära parandada, maailm saab hakkama., ma olen liiga väike, et midagi mõjutada, pole minu asi ... aga ikka ahastan kohati maapõhja, KUI lollid inimesed on =) Sest mind saab ebameeldivalt üllatada =)
KustutaMa ütleks, inimesed, kelle osas mul pole "isver, TEMA KA???" olnud, on suured erandid.
Sa oled üks neist, täiesti aus kompliment, võta vastu!
Et mind aitab küll teadmine, et see pole minu asi ja ma ei pea maailma ära parandama, aga see teadmine ei vabasta mind. Teeb lihtsalt vastiku veidi väljakannatatavamaks.
OK. Sul on ilmselt ka suuremat sõnalist täpsust vaja kui mul, mul läheb "vabadus" sellises lauses mingi üldise kergenduse kasti.
KustutaMa arvan, mul on lihtsalt vastupidi.
KustutaTunnetatud paratamatus - jube surve ja lootusetuse tunne.
Vabadus: jah, mis siis, et ma kaela, vbla ka surma saan, kurat, nagunii saan surma - aga ma võin võidelda! Ma võin tõsta hädamere vastu relvad, ma ei pea leppima!!!!!!
Jep.
KustutaMa võin teha, mida iganes ma tahan!" on vabadus.
"Ma ei saa sinna midagi parata ja see on ka okei," on leppimine, aga ei mingit vabadusetunnet.
Vaidle pealegi. Mingi piirini me ikkagi lepime ja saame tööl hakkama, mitte ei põgene iga ebamugava korduva ülesande eest. Ja no laste eest hoolitsemist - alates mähkmete vahetamisest kuni poja sõjaväe moonakoti pakkimiseni - suudab enamik inimesi ka ilma ulgumata teha :)
VastaKustutaSee laste osa (ma palgatöö osas parem ei võta sõna, sest minu kogemused on ebanormaalsed, phmt ma olin valmis ka põrandaid lakkuma, kui mulle selle eest makstud oleks, sest mul ei olnud ÜLLLLLLLLLDSE raha): ma ei mõtle, et vuih, pähh, halb, ma mõtlen "ma tahan, et mu lapsel hea oleks".
KustutaAga ma MÕTLEN, mitte ei tee automaatselt.
Nojah. Ma ütlengi, et sinu arusaamine "enamuse" ja sinu erinevusest on õige. Enamik inimesi ei mõtle, et kell 7 üles, jõle, aga ma teen, et mu lastel oleks parem. Ei mõtle lihtsalt üldse. Ma ärkan iga hommik kell 7 ja esimese liigutusena keeran pudrupotile tule alla - see lihtsalt on mu elu ja rutiin. Keegi ei küsi, kas see meeldib mulle ja ma ise ka ei küsi.
KustutaTähh selgitamast.
KustutaSain vastuse "jah, see normaalsete inimeste "harjumuse teke" ON olemas".
Justjust.
KustutaVahekokkuvõte kommentaaridele: ahhaa, programmid on need harjumused! Aga jah, mul ja Marcal tekivad need palju ... raskemalt? Noh, tekivad külll, aga mitte suurte asjade osas, vaid ainult pisikeste: kuidas külmkappi avada, kuidas endale tekki peale tõmmata. Pesumasina käivitamine, söögitegemisest rääkimata, on mõtlemise teema.
VastaKustutaVbla seepärast ma ei järgigi retssepte? Et mul pole söögitegemises automaatsust, vaid ma alati mõtlen, mis millega sobiks, kuidas hästi saaks, ja on mõned väga haruldased toidud, mille juures olen tuvastanud, et JUST NII tuleb kõige parem, ja samas pole mul vajadust aineid asendada.
Mul ka pole automaatsust söögitegemises, aga ma just seetõttu kasutangi retsepte - äkki nemad teavad, kuidas õige on, on vähemalt millestki kinni hakata. Ma toidu osas ei julge nagu ennast usaldada eriti. Ja ma passin alati toidul valmimise ajal juures - mine tea, mis ta mul muidu veel teeb!
KustutaJah, kui mõtlema hakata, siis retsepti järgimine on ka mõtlemine. Automaatsus on siis, kui sul on käe sees, kuidas teha (maitea, putru, omletti, hakklihakastet) ja siis sa ei hakka mõtlema, et hm, tegelt mul on see kurgimarinaad siin purgis üle, äkki see sobiks ka kastmesse?
Kustuta(Liiga palju ei tohi panna, läheb liiga hapuks.)
Omleti ja hakklihakastme puhul ma küll mõtlen. Meie pere hakklihakaste on pmst taimetoit, põhiline komponent on kõrvitsapüree. :) Omletti panen ka suht kõike, mida külmik kasvatab.
KustutaMa lugesin Kauri kirjeldust ebameeldivate asjade rutiinseks muutumisest ja mul on pigem nii, et kui nad rutiinseks saavad, on nad oma ebameeldivuse minetanud, sest ebameeldivus tuligi sellest, et pole harjunud ja iga kord peab uuesti meelde tuletama, kuidas käib ja raske on.
VastaKustutaSelliseid, mis ka rutiinsena ebameeldivad oleks, mul väga ei ole. On ebameeldivusi, mis tõusevad ümbritsevast eredalt edasi ja ma ületan neid traagilise näoga nagu kangelane.
ääh, "eredalt esile" pidi olema, kohe näha, et ma olen ühe kohviga alles.
KustutaMitme kihi paksude riietega tantsimine?
Kustutasee on üks neid kangelaslikke. Erilise nüansi lisab, et traagilist nägu tohib teha ainult sisimas, sest väljapoole peab paistma selline sprezzatura, et paugub.
Kustutaja sellistel üritustel lisandub minu jaoks muidugi alati magamatus.
KustutaKüsimus "miks sa minuga suhtled?" ei ole adekvaatne küsimus. Vastus "huvitav on", on adekvaatne vastus. Eeldusel et mingit imelikku motiivi taustal ei ole. Hui ma suhtlen inimestega oma vabast ajast, kes ei suuda mu uudishimule maailma ja inimeste suhtes midagi pakkuda, hui ma tahan mingi motivatsioonipolitsei küüsi langeda. Kõige jälgim küsimus, mida teisele inimesele võib esitada, on "mida sa mõtled?", aga "miks sa minuga suhtled?" on lähedal.
VastaKustutaVastus "Huvitav on" ONGI adekvaatne vastus. "Sa oled huvitav inimene" EI ole adekvaatne vastus. Neil kahel on suuuuuuuuuuuuuuur vahe.
KustutaSamuti: kui inimene on tekitanud mus kahtluse, kas talle üldse pakub huvi minuga suhelda, on väga adekvaatne temalt selle kohta küsida. Ja kui sul on tunne, et kõik armastavad sind, kes sinuga suhtlevad, on sul lihtsalt enesekindlusega väga hästi.
KustutaMind keeldumine mulle hästi öelda ("Ütle mulle hästi! Mul on praegu vaja!" --- "Miks ma pean?") nt veenab päris edukalt, et see inimene ei armasta mind.
Ok, mul on enesekindlusega hästi ja ma väga ei muretse, miks inimesed minuga suhtlevad, see ilmselt lahendab küsimuse :D
KustutaÄkki see "sa oled huvitav inimene" on sama, mis "huvitav on", aga teistsuguse sõnastuse tõttu teise tajunüansiga?
Mõtlesin välja, miks esimese vastuse peale vihastasin: sa ütled, et kui sinuga ei suhelda viisil, mis sulle meeldiks, sa oled tugevalt-teravalt häiritud. (Ja minu viis ilmselt häiriks, kuigi ma ei küsi iial "Mida sa mõtled?" sest ma teadlikult küsin spetsiifilisi asju, mitte üldisi. Mina lähen närvi, kui mult küsitakse: "Kuidas elad?" "Mis toimub?" vms.)
KustutaMina ütlen täpselt sedasama. Kui minuga ei suhelda viisil, mis mulle sobib ja hea tundub, ma olen tugevalt-teravalt häiritud - ja ei taha selle inimesega enam suhelda.
TÄPSELT sama asi, ainult sinu versioonis on minu versioon halb.
Eip, ma ei võta seda.
Ma ikkagi pean ütlema, et küsimus "miks sa minuga suhtled?" on üks üsna kahtlane küsimus.
VastaKustutaEsiteks ei viitsi enamik inimesi oma hetke-tegevust lakkamatult analüüsida ja mistahes sellesuunalised küsimused tunduvad neile seetõttu kas sisutud, naljakad või ebaviisakad. Vastused on siis samuti sisutud (tühjad) või tehakse sulle vastu mingit nalja. Ja see ei ütle selle inimese kohta mitte midagi muud kui et ta on "normie".
Teiseks suhtlevad mehed noorepoolsete naistega ikkagi mingi kepisaamise lootusega. See võib olla õhkõrn ja isegi mitte nii otsene, et ajan Pillega juttu, ehk saan voodisse ka. Pigem, et näe noor kena naine, veedan aega tema seltskonnas ja sõbrustan, ehk lisandub siia veel mõni sarnane ja ehk avaneb kunagi (tunni aja pärast, homme õhtul, järgmisel jaanipäeval...) mingi võimalus. See ei ole enamasti ainus põhjus suhtlemiseks, see võib olla ka mingi 1% või vähem. Aga on selge, et mehed hängivad daamide seltskonnas ringi vähemalt osaliselt sellepärast - sest kuidagi peab keppi ju saama ja kuidas siis veel?
Aga no kes seda siis ausalt välja ütleb, eks.
Edasi, suur osa inimestevahelisest suhtlemisest ongi kas igavuse peletamiseks või parema alternatiivi puudumisest. Oled igavas seltskonnas, tuled tulema, näed tee peal järgmist inimest, teed juttu ja jääd pikemaks. Mida sa siis "miks" küsimusele vastad?
Ehk siis. Oma "miks" küsimusega paned sa inimese olukorda, kus ta peab kas
- mõtlema kohas, kus ta tegelikult ei ole harjunud mõtlema ja ei taha mõtelda.
- valetama, sest aus vastus tunduks ebaviisakas.
Ja nüüd siis kas-miks küsimus sulle. Kas sa tahad oma vestluskaaslase panna sellisesse ebamugavasse olukorda? Ja kui jah, siis miks?
Kui me piiraksime oma suhtlemise ära ainult nende suhtlusaktidega, kus teine pool tunneb meie kui inimeste vastu siirast huvi (ja oskab selle veel sõnadesse panna), siis ei räägiks maailmas mitte keegi mitte kellegagi. Ma ei usu, et ilm sellest parem saaks.
Las jääb see eesmärgistamata vestlus ja latentne kepihuvi ja mõnikord lihtsalt tahtmine vahtida vestluskaaslase tisse, mitte karvast rinda, kah maailma alles :)
No antud inimene ei taha keppi.
KustutaMa olen piisavalt talle öelnud (otse, mitte vihjamisi), et kle, teeme keppi, ja ei.
Ehk ma küsisin, et aru saada.
kas mulle tundub õigesti, et tol puhul oli su küsimuse taga tglt see, et sul endal ei olnud motti temaga suhelda? ja temapoolne hea vastus oleks andnud lihtsalt ajapikendust, mille vältel sa talle veel jalaga ei anna, "oh hea küll, kannatan ära, sest talle on tähtis" - sest sinu jaoks selles suhtluses nagunii midagi polnud?
KustutaMul oleks VÄGA motti temaga suhelda. Ka seksita, ka suhteta jne. Aga kui on olukord, kus kui temal on valus, on ka minul valus ja ma olen valmis kõrvade peal käima, et tal enam valus ei oleks, aga kui minul on valus, on temal "miks sul valus on? Mis õigusega?!" on temaga suhtlemine lihtsalt endale valu kaela kutsumine.
KustutaJa noh. Kui ma olen 34 korda kogenud, et kui mul on tema üle valus, ta ei tee mingeid omapoolseid järeleandmisi, vaid vihastab. ma nii tölp ka pole, et loota teda tulevikus teistmoodi tegevat .
Ma lihtsalt rohkem reha otsa ei jookse.
"Miks sa minuga suhtled?!" tähendas "kas on midagi, mille pärast sa oleks valmis oma senist käitumist muutma?"
Ehk teisipidi: emotsionaalselt tähtis element, mille mina mingist suhtlusest saan, mis mind toidab: tunne, et ma olen tähtis, et mind märgatakse, et ma loen.
KustutaJa kui seda ei ole ei ... olegi midagi. Null. Ja temaga vahel oli. Aga mitte siis, kui mul päriselt vaja oli. Kui mul oli valus, kui häid sõnu VAJA oli, oli: "Miks sa ei lepi sellise armastusega, mis ma sulle annan?"
Mispeale mul on: "Nojah siis. Mine siis ja ela hästi, mul ei ole seda valu vaja, mis sinu poolne äratõukamine mulle kaela lajatab. Regulaarselt."
Sest ma väga palju kordi neelasin alla, tegin temale sobivalt. K-l on ju teistmoodi vaja, K ju tahab, K ju ei taha, K ju saab haiget - ja kas üks kord, ÜKS kord oli teistpidi? Et K käituks võtmes "no mulle ei meeldi, aga triinul on vaja, triinu ju tahab, triinu saab haiget muidu"? ÜKS kord?
Ei?
No siis polegi midagi päästa.
Aaa, ja veel: ei, ei ole nii, et kui inimene must vaimustatud on, sellest piisab.
KustutaMa pean enne olema veendunud, et ta on sitaks lahe inimene. Aga sitaks lahe inimene olemisest, kui ta ei anna mulle "see on nii tore, et sa olemas oled, ma olen nii rõõmus, et sa minuga suhtled, sa teed mu maailma paremaks"-armastust on - mittemiski.
Mul ei ole huvi suhelda inimesega, kes mind ei armasta. Et ma südamepõhjas loodan, et siiski armastab, siiski vajab mind, siiski tuleb mu juurde tagasi? Noh, seda ei juhtunud temaga, ei juhtunud temaga, juhtus liiga hilja ja selgelt võtmes "ma ei leidnud kedagi paremat" Poeglapse isaga, ei juhtunud Rongimehega (kes küll ei läinud "ära", aga ei hakanud mind kohtlema, nagu ta hooliks mu heaolust, kuigi kuud ja kuud muudkui möödusid) ja ma vähemalt mõistusega olen täiesti omaks võtnud, et armasta mind rohkem, armasta mind paremini, armasta mind jälle EI TOIMI.
Kunagi.
Ja jah, ma pean silmas igasugust suhtlust. Ka siin, blogisabas.
KustutaMiks sa loed? Mida see ANNAB sulle?
a) mhmh, see on armastus, mulle piisab
b) a mine persse siis, mul ei ole sind vaja
(Ja kohutava valu momendid: ma arvasin, et nad armastavad mind, aga nad teevad mulle meelega haiget? Nad ei hooli minust, tahavad aint iseennast tõsta? Nad PÄRISELT EI HOOLIGI?!?! Nad ongi sellised inimesed, kes teevad teisele meelega haiget?!?!?!
KustutaJa õudus ruudus.)
OK, siis "mott" polnud päris õige väljend, aga ses mõttes sain õigesti pihta, et teema oli selles, kas sinul tasub temaga suhelda.
VastaKustutasellised küsimused tulevad ühesõnaga siis, kui mingi jama juba on.
mõtlen, kas ma enesekeskse inimesena sõnastaks asja pigem "miks mina peaks sinuga suhtlema?", aga kuna ma olen ka salakaval, siis tõenäoliselt üritaks ma ebameeldivaks muutunud suhtest kuidagi niiviisi lahti saada, et tal oleks tunne, et see oli tema enda idee.
Kustuta