Tõusvas joones

Kui mul on nii halb olla ja ma olen nii kuradi väsinud ja inimesed on inimesed ja see on nii halb, kas ma olen siis haige või jaa?
Kurguvalu andis viimase vihje. 

Täpselt 37.

Võibola olen juba tükk aega haige olnud. Aga ei tea ju ka. Võibolla on niisama nõme olla. Kas mul on nõme olla olnud? No muidugi, kuumalaine ju, arvasin, et seepärast. Aga nüüd on juba teist päeva jumala normaalne temperatuur ja üleeile oli ka tegelikult juba vastuvõetav, ja kas on parem? 
Eip. 
HALVEM.
Samas ma ei tea, kas ON halvem. See võib olla puhas psühholoogia: enne mõtlesin: "Oh, niigi hea! Võiks olla palju halvem." Nüüd mõtlen: "Jube halb ikka. Milles asi?" Võibolla tegelt ei ole halvem, niisiis. 
Aga kindel pole.

Aga kuna ma haige olles kipun olema eriliselt tubli, on vähemalt korter korras (no minu standardi järgi), tegin praekartuleid singi ja tilliga, vahetasin linad, kohe lähen pesema ja isegi kirjutasin natuke seda Uut Lugu, milles mul on nii palju öelda ja ma mulisen ülearu ja siis pärast pean veerand teksti lihtsalt ära kustutama. 
Osake mind on: see tuleb täiega hea!
Teine osa mind on: kui inimesed ei usu seda hormoonivärki (ja võrgupäevikust on näha, et paljud ei usu), on see ju triviaalne ja vbla isegi tüütu ja oh, kus ma jään. 

Ja siis ma tahan lihtsalt surra. 
Sest nii kuradi raske on inimestega vaielda teemadel, millelt mina tahaks edasi liikuda, areneda, võtta asju arvesse ning luua uut teadmist - ja selle asemel, et mõtteid kõrgemale, kõrgemale ja kaugemale ja edasi põrgatada, pean ideid avalikkuse ette tuues hoopis vaidlema nendega, kes pole nõus. 
Nagu - mina tahaks areneda, aga selle asemel pean kaitsma oma praegusi positsioone. Jah, päriselt nii on, ei, tõesti ei ole te vanadel ideedel mu jaoks enam elusana võtmise kohta. Saate aru, te näitate mulle topist Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumist, ent mul on terve kari elus loomi siin ja nad käituvad teistmoodi, kui te 120 aastat tagasi tapetud ja hoolega uuritud karu, lõvi ja kaelkirjaku topised!
Notsu on imeline. Täispunktid =) Me ei tarvitse alati ühel nõul olla, aga ta ei too kunagi mängu mingeid iidseid ideid, kuidas asjad 50 aastat tagasi arvati olema, ja ignoreeri, palun, oma vahetut kogemust, sest TEGELIKULT on nii.
Tühjagi on. 
Pole koolis teaduse ajalugu õppinud v? On idee, siis leitakse idee, mis klapib paremini, siis leitakse idee, mis klapib PALJU paremini, siis leitakse idee, mis senised arusaamad üldse ümber pöörab, sest neis jäeti arvestamata faktor X, siis tuleb teooria, kuidas kaks lähenemist ühendada, siis tuleb teooria, mis ütleb, et ei, kõik senine on üsna jama, kehtib piiratud tingimustes, aga TEGELIKULT  on hoopis sedasi, ja nii edasi.
Teadus pole valmis isegi sellistel aladel nagu lingvistika või looduskaitse, matemaatikast või, jumalad hoidku, arstiteadusest, astronoomiast või psühholoogiast rääkimata. Ajalooga on vähemalt selge, KUI palju selle tõlgendamine ja uurimine sõltub uurija kultuurikontekstist, aga et sedasi on ka füüsikaga (lihtne näide Newton vs Einstein, eks ole - ma ei tea tegelt füüsikast eriti midagi, aga nii palju ikka), tuleb kõigest hoolimata paljudele üllatusena. 
Ja noh. Inimvaim ja tema uurimine. Polnud väga ammu aeg, kui homoseksuaalsust loeti vaimuhaiguseks, eks ole. Veel hiljutisem on autismi haiguseks tembeldamine. 
Ma isegi ei hakka. Ma ei suuda. ILMNE JU?????????????

Oh, kell saab kohe pool kümme ja meil on viimane pakk piima käsil. Nii et vabandused jne, ma lähen poodi, mitte pesema.

***

Heh, ma olin nii pool kilomeetrit juba maha jooksnud ja endamisi oianud, kuidas olen vist paksuks läinud, niiiii raske - kui meelde tuli, et ahsoo, haige ju. Siis oli kohe loogiline, miks joosta ei jõua.
Lisaks: ma enne vist ikka ei olnud haige. 
Sihukest jõuetust nimelt varem polnud.

Muide, ma olen hakanud koera jalgu pesema, kui ta on vees käinud ja me õuest tuleme. Poeglaps soovitas ja kui ta oli juba kolmandat korda öelnud, et isver, kui sa ise ei viitsi, kutsu mind, võtsin end kokku ja hakkasin viitsima.
Peab poole vähem tolmuimejaga võtma nüüd. Imede ime. 
Esimest korda ta ÜLDSE ei tahtnud dušialusele tulla, võitles elu eest vastu, isegi urises veidi, kui mina kõigest jõust rihma tirisin ja tema üritas mitte tirimisele alluda. Aga ma kutsusin Poeglapse appi, tema lükkas takka, mina tirisin eest, kiitsin ja nunnutasin koera kogu pesemise aja ja pärast sai ta konti. 
Teine kord ta juba enam ei võidelnud ja nüüd tulin õuest, aga unustasin ära, et koera jalgu peaks pesema. Kuigi me käisime ka jõe ääres ja tema jalgupidi vees.
Ta ise tuletas mulle meelde, ronides dušialusele. 
Pesin.  Olid päris mustad. 
Kont ka pärast, ikka ju. Sest ta oli nii tubli!

Jai!

Ja Umbrella Academy on nii tore ikka =)