Unenägudest

Oeh. 
Need realistlik-leebed unenäod kaotatud armastustest ei ole otse halvad, eks ole. Aga jätavad väga spetsiifilise maigu päevaks.
Eile nägin K-d. Mitmel korral, aga kõige tugevamalt jäi meelde, kuidas me olime (küll täiesti riides) ühes voodis, kallistasime ja liibusime, tal läks kõvaks - ja siis ta tegi mulle paar paid ja läks minema. Ühegi seletuseta. 
Ma ei tea, kas peaks kuidagi aitama, et ta näol oli leebe nukruse ilme.

Täna nägin Rongimeest. Ta elas oma uue naisega (naine on päris, tal fb-s on vahel pildid temaga, kuigi vähe) mu lapsepõlvekodus, kus mina ammu enam mitte, ja ma olin neil külas. Unenäo lõpus läksin tõsisemale toonile, kui naine parasjagu toast välja midagi tegema oli läinud.
"Kuidas tundub ..."
Rongimees oli veidi närvis ja vastas kohe, et jah, jah, kuigi ma polnud veel küsimust esitanudki. 
Ma ei lasknud end segada.
"Kuidas tundub elada rohkem minu elu, kui mina ise juba palju aastaid?"
Rongimees naeris. Võimalik, et kergendatult: "No me koristame juba poole vähem kui varem!"

Tunduvad väga realistlikud reaktsioonid ja käitumine. 
Minu unenägude needus. Ühtlasi on mu uned selgelt toetamas teooriat: "Me näeme unes stsenaariume, mille me aju meile ette söödab kui reaalselt võimaliku sündmuste käigu, et olla valmis juhuks, kui see päriselt juhtub."
Mhmh. 
Kuigi mul ei oleks midagi selle vastu, et vahel päris inimesi unes palju toredamalt käitumas näha, kui nad seda päriselt teeks, seksi, mis on hea, mitte et alati läheb miski viltu, üldse millegi õnnestumisi ilma agade, nojahide ja leppimistega. 

Nagu - kui noorem olin, nägid unesid lendamiste, kaklemiste, mootorrattaga sõitmiste, mõõgavõitluste ja võlumisega. 
Nüüd on ainult võlumine alles ja seda tuleb ka üsna harva ette. 

Enamasti ... enamasti ma ei teagi, mida unes nägin.
Meelde jääb tunne ja mõned detailid päris lõpust. 
Üleeile ärkasin selle peale, et Poeglaps lõi oma toa ukse üsna häälekalt  lahti, mina avasin silmad ning rääkisin kohe talle viimased detailid oma unenäost. Sealt, mille seest ta mu üles äratas. 
Olin saanud kätte tema tunnistuse 9. klassi järel. Pabertunnistuse, aga mitte selle piduliku põhikooli lõpetamise oma, vaid tavalise valge klassitunnistuse. Sinna oli tema õpetaja kirjutanud punase pastakaga (ja millegipärast minu algkooliõpetaja käekirjas): "Polegi kõige hullem! Su tulevane elu kindlasti pole halb!" ja hinnete taha: "Kõik olid väga tublid! Noh, ma teadsin seda."
Poeglaps naeris. "Oleks lahe, kui olekski siuke õpetaja!"
Et "Kõik olid väga tublid" käis kõigi klassi õpilaste kohta, oli unenäos väga selge.
Poeglapsele oli see ka ärkvelmaailmas selge. Ma ei tea, kuidas.

Aga no ikkagi. Ma võiks vähemalt unes näha, kuidas kõik õnnestub, mitte: "Polegi kõige hullem."