Kõik saab korda

Neljapäeval oli umbes kõige halvem päev, mida suudan kujutleda, ilma et keegi oluline sureks.
Nüüdseks olen niivõrd toibunud, et kahtlen, kas seda üldse ajaloo annaalidesse jäädvustada.

Oli küll tohutult jälk. Aga reaalselt juhtus ainult üks halb asi, mis lihtsalt sattus samale päevale mu peavalu teise päevaga, ja siis läks valu ka hullemaks.
Veel hullemaks.

Aga see oli ju hästi nunnu, kuidas mu poeg mind kallistas ja mulle teed otsutas teha, kuigi me olime tegelikult tülis, kui nutsin ja kirusin ja külmetasin.
Mul läks kohe tuju 70% paremaks, kui ta tõi teepakikese, küsis, kas see maitseb mulle, ja kui pead raputasin, läks teist otsima. (Ema juures olen, ema juures. Keda ennast pole kodus, aga maja seisab ikka ning tulin siia oma peavaluga, sest siin on vann. Kodus on mul ainult dušš ja soe vesi võtab kuidagi mehaaniliselt valu maha. Oma kodus, muidu, mul on päris teed peamiselt. Aint ühed pakikesed, mis kunagi külaline, hästi nägus noor mees, tõi.)

Pihlad punetavad, päike paistab, maailmas juhtub ka mulle halbu asju, aga häid ju samuti?
Lausa enamasti head asjad ju! Mu praeguse maailmanägemise ja tunnetega =)

Kõik saab korda. Peaaegu juba ongi korras. Aint raha võiks rohkem olla =)



Vaatasin netist kleite ka, see tegi tuju paremaks.
Varem vaatasin sukkpükse ja sukki, aga kuna mul on neid nüüd piisavalt kolmeks aastaks, sukkpüksiriiul täis veel avamata pakendeid, on kleidid etemad. Mul on neid küll kuraditosin tükki, aga mõned veel oleks ju ikkagi tore.
Murca kirjutas, et tal on 70. Sellega võrreldes on mul väga kaugele minna.
Et mul praegu raha pole, ei muuda, et kleidipildid on ikka toredad! Vaatan, mis materjalist ka, mitte ainult et ilus oleks, ja täiesti hea kleidi saab netist 10 euro eest.
Jaa, see on hiina orjatööjõud, mis selle kleidi teeb. Aga päriselt - PÄRISELT usungi nii - ilma selle tööta oleks neil orjadel veel halvem.

Uskuge mind, mina tean: õnn ja õnnetus pole oludes, on inimese kehas =)

Oh seda pihlakate punavust!

Rääkisin ühega sellest, kuidas mulle ei ole mugavus mugav: kui keegi teeb mulle teeneid nii, et võin alati sellele loota, nagunii teeb, mul tuleb kohe peale suure õe kompleks. Ei tihka talt midagi küsida, hakkan arvestama, et ta liiga palju ei teeks - ja seda olukorda ma ei taha. Ei taha seda vastutust tema heaolu eest ka, kurat, ma ei jaksa kogu maailma eest vastutada!
Mu vestluspartner ütles, et ta üldse niimoodi ei vaata - teine tahab teha, tore ju!

Aga mina ei saa niimoodi. Mul tuleb kohe hoolitsemine ja vastutus teise heaolu eest ja jäkk. Kui teine inimene tundub mulle vähem teadlik ja arukas kui mina, ma KOHE hoolitsen, automaatselt.
Ainult kui ta mulle tõsiselt ei meeldi, ei hoolitse. See on "a mine persse" areng =)

Miks ma ei kannata seda teooriat, et iseseisvus hea, võrgustik nõrk - ma nagunii hoolitsen teiste eest. Nii lihtsalt on. Kui võrgustik on tähtis, saan mina ka hoolitsust. Kui iseseisvus on absoluutne ideaal, siis lihtsalt minu eest keegi ei hoolitse ja see ongi asjade õige seis ja ma suren koorma all ära. Asjade õige seisuna.
Jee.
Lähen okkaliseks isegi siis, kui keegi jutu sees ütleb midagi positiivset iseseisvuse ainetel. Selline olek lihtsalt ei päde mu kogemuse kohaselt.

Mul on vahel vaja, et tehtaks pai ja öeldaks, et kõik saab korda. Muidugi tean ise ka, et nii võib minna - aga nii tahan seda "sa ei pea kõige eest vastutama, lase lõdvaks, maailm toimib ka sinuta!" meenutust.