Kolmapäev

Eile oli mu pojal klassivend külas. (Ja üleeile. Ja pühapäeval. Ja pühapäeva öösel vastu esmaspäeva. Ei, ma üldse ei mõtle, et miks ta omas kodus pole, minu poolest ta võib siin süüa ja magada ja tal on lahe kahisev hääl - ning igatahes on toredam, kui ta on koos mu pojaga ja nad teevad asju nagu arvutimängud, püssivõitlused ja mõõgavõitlused, legodega mängimine, kui et teda pole, arvutis ja legodega mängib poeg üksi ja mina pean vahepeal püssi- ja mõõgavõitlusi pidama temaga.) Õhtul seitsme paiku läks ta koju, poeg mattus omaenda tegevustesse nagu aknalauale legosõjaväe sätitamine ning tank-online'i mängimine ning alles siis, kui selle viimase kallal pool tundi kirunud ja juba kolm korda nutnud oli, esitas ta kaebuse.

Poeg: "Mina enam A. kasutajaga ei mängi! Tema ei mängi kunagi minu omaga, kuigi me oleme seda üksteisele lubanud. (Tõesti on, mitu korda, esimene umbes pool aastat tagasi: ma kuulsin pealt.) Ta ei mängi isegi minu omaga, enda omast rääkimata!"
Hetk segadust. Poja kulmud tõmbusid kortsu. Midagi oli viltu.
"Ei, ta ei mängi isegi enda kasutajaga, minu omast rääkimata. Just. Nii on loogiline öelda."
Mus tekkis tarve jagada elu tõsiasju ning korraga meenus mulle ka hunnik tähelepanekuid, mis ma A. kohta teinud olin enne, ning see, millisena tunnen oma poega.
Sa jutas.
"Mul on nii hea meel, et kui oled lubanud, sa ka teed. Mul on vaade maailmale, kus inimene, näiteks mina, täidab oma lubadused - või kui ei taha täita, ei lubagi lihtsalt."
Poeg sattus vaimustusse. "Ei lubagi - jaa, ma ütlen seda A.-le homme!"

Minu meelest nii lihtne ja selge: seisa oma sõnade taga. Ära valeta. Ära varja. Ära luba, kui sa ei täida.

Aga tundub, et mitteautistlikud inimesed elavad teistmoodi ja ka nende lapsed kasvavad teistsugused.
Mul ei ole enam tunnet, et kuidagi õigemini ja õigemad. On tunne, et tehke, mida tahate, ma teen, mida mina tahan.
Ent.
Sellega seoses, et olen maailmas enda koha pealt kõige targem üldse, tean, mis mulle meeldib ja mis mitte, paremini kui keegi teine, ei ole mul enam mingit huvi teiste mõtete vastu sel teemal, millised on inimesed.

Oma nooruses olin kirglik ajakirjalugeja. "Anne", "Stiil", "Eesti Naine" ning "Pere ja Kodu" olid kõik sellised üksused, mida üle ja üle lugesin. Poes peatusin ajakirjariiuli juures ja lugesin kilesse pakkimata "Anne" nelja korraga umbes läbi. Igavad kohad jätsin välja, aga kui raha rohkem oli ning lausa koju ostsin, lugesin KÕIK läbi, viimse kui rea. Isegi horoskoobid tähemärkide kohta, kust ma kedagi isegi ei tundnud. Külas olles, kui kellelgi mõni neist kuskil vedeles, haarasin pihku ning lappasin läbi, põnevamaid kohti otsides,
Maal on meil kempsus vanad "Kodukirjad" (lugemiseks, pühkimiseks on kemspupaber), ja kuigi mul on kodusisutamise vastu väga vähe kirge hinges, lugesin kõik vähegi huvitavad artiklid läbi. Korduvalt.
6 aastat vana ajakiri polnud varem veel mainimisväärseltki vana, ainult kosmeetikatoodete tutvustused olid iganenud, ja ma ei visanud ajakirju ka minema. Seisid riiulis ja halva tujuga lugesin jälle üle. 

Nüüd?
Ha.

Miks peaks mulle huvitav olema, kuidas kellegi teise meelest on hea elada? Elagu tema, kuidas tema meelest hea on, ma elan, kuidas minu meelest hea on, mul ei ole vaja ei tema heakskiitu ("Jaa, ma arvan ka nõnda!") ega vastuvaidlemist ("Ei, see on hoopis teismoodi!").
Mina pean oma lubadusi ega valeta, minu eeskujul teevad samamoodi ka mu lapsed, ja kui keegi teine teeb teistmoodi, me ei pea nendega suhtlema. Võime nende nõmedused andeks anda, kui tahame - aga ei pea.
Mitte midagi.

Ainus asi, mis mulle on vajalik ja hea, on sõprade teine arvamus. Et nad näevad vahel asju teismoodi kui mina ning annavad mulle teist vaatenurka - aga vaja on mul ainult faktide teistmoodi nägemist. Tõlgendamisabi vajan väga harva ning nõu, mida edasi teha, üldse mitte kunagi.
Kuule, vahel sallin nõu, kui see on mulle personaalselt ja läbi mõeldud värk. Isegi olen korra kuulda võtnud - see on juba väga suur asi! "Vajamine" aga on võimatu!

Noh, ja siis on tore, et nad kuulavad ja sõnastan neile oma mõtteid - sõnadesse valamine on oluline, sest sõnastatuna on mõtted selgemad. Kui sõnadesse ei pane, on väga raske leida, kus viga on =)
Ma ise tunnen end kõige paremini ning tean, mis on minu jaoks parim viis edasi toimida. Et kellegi teise jaoks oleks teistviisi parem? Palun, see keegi teine võib elada oma elu, nagu talle parim näib.
Kuidas see minusse peaks puutuma?

Täna on jälle täisvärk-peavalu, iivelduse ja sellega, et olen juba kaht sorti valuvaigisteid võtnud ja ei aita.
Asjad, mis minu peavalude puhul ei aita või teevad hullemaks:
* pikali heitmine
* mingite punktide mudimine näol või pöidla ja nimetissõrme vahel
* massaaž (tegelt see aitab täpselt tegemise ajal, kui usaldan tegijat, pärast mitte. Kui ma ei usalda tegijat, läheb valu, muide, hullemaks.)
* suhkru vältimine toidus

Muuseas, kas see, et giljotiin aitab peavaludest vabaneda, on nali v? Mul on lapsepõlvest peale (noh, nii 10-aastasena olid mul juba peavalud) olnud "selge, see on üks lahendus, kui tõesti väljakannatamatuks läheb" ja raske ainult küsimus, kust krt leida töökorras giljotiin, kui tõesti vaja on.
Mingil hetkel vahetasin selle lootuse välja kujutluspildi vastu, kus panen kaela rongirööpale. Veel hiljem teadvustasin, et olen ju sedasi rongijuhile kaugele näha - peaks tegema kuidagi talvel, pimedas, lumega ja valge linaga kaetuna.
Kuulge, reaalsuses ma ei jaksanud talve oodata lihtsalt.
Alles nüüd teadvustan, et oot, seda vist ei mõeldudki üldse tõsiselt? Nagu natukenegi mitte?
Elu, kus enesetapp pole probleemide võimalikuks lahenduseks, on nii veider =) Kujuteldamatu.

Kunagi (see oli ainus kord, kui seda üldse lugesin, kindlasti üle poole aasta tagasi) kommenteerisin Andres Laiapea blogis mingi teema all, kus ta rääkis kellestki enesetapjast, et noh, lahendas ju oma probleemid? A. Laiapea vastas, et ei, tema näeb seda probleemide eest põgenemisena.
Et nagu - kui valuvaigstavad meetodid ükski ei toimi ja valu on väljakannatamatu, siis giljotiin ei ole mitte valust vabanemise tee, vaid valu eest põgenemise?
Eeee ... oot, mis neil VAHET on?!

Krt, täpselt selline "süda on paha, aga oksele ei aja"-iiveldus.
Ega ei ole mingit muud teed, lähen arsti juurde, kirjeldan, ehk ta kirjutab mulle mingid mõjusamad valuvaigistid, kui ilma retseptita müüdavad. Kui ma poleks lapsest saati selgeks õppinud ja uskunud, et kui miski on valus, tuleb see kas välja kannatada või surra, äkki ma oleks kuidagi tervem inimene olnud ennegi?!

Lisa: panin arsti juurde aja kinni. Miks ma seda 20 aastat tagasi ei teinud?