Loota või mitte?

Vahel ollakse ka minu vastu hea.

Siis olen nii üllatunud,

et isegi ei tea,

kuhu vaimustust väljendada:

nii armas, nii lahke, nii tore!

Muidugi tuleb järgmine mure

muidugi koorem koorma otsa,

need ei saa iialgi otsa,

aga vahel on inimesed minuga nii head!

Huvitav, kas suudaksin samaväärselt nautida,

kui see poleks ootamatu pauk, mida

üldse maailmalt ei lootnud?

Kui see olekski normaalsus,

täpselt nõnda,

nagu ootasingi?
Miskipärast arvan, et siis need rõõmuraasud

üldse ei puudutaks mind nii.

Aga võibolla oleks kokku helgem,

kuidagi lihtsam ja selgem,

kui uskuda, et maailm ongi kena?

Äkki ma siis ei tunneks

end ajuti nõnda katkisena?