Midagi erilist

Oo.
Tegelt ei juhtunud midagi erilist ja ilmselt ma ei peaks seda rääkimisvääriliseks, aga kuna see just leidis aset, on meeles: mul läks parem jalg lihtsalt alt ära.
Tõusin, hakkasin kempsu minema, ning selle asemel, et keha toetada ning püstiseismiseks sobivalt painduda, mu parem jalg lihtsalt rippus küljes, nii et maha läks tagurpidi, varbad ja päkk puudutasid põrandat kõvasti, aga pealisküljega, ning vankusin ja oleksin peaaegu kukkunud (vajusin vastu lauda ning sain reiele sinika ainult).
Jalg muutus jälle osaks minust umbes pooleteise sekundi pärast, enne ta isegi ei tundnud valu. Minuni jõudis ainult ebamäärane surin nagu surnud liikmest.

Nüüd jälle kõik korras, tänan küsimast.

Aga see on märgiline, et sellest kirjutan ainult seetõttu, et olin võrgupäevikusse postitamise lehekülje just lahti teinud. Kuigi sedasi pole jalg alt ära läinud vist 2014 novembrist saati?
Üldiselt ma ei kirjutaks. Ei mõtlekski sellele. Üldse on mu suutlikkus näha sündmusi kui Sündmusi väga langenud. Enamasti "on nagu on, kõik on hästi" ja toimuvad ainult pisiasjad, millest midagi kirjutada-mõelda-öelda pole.
See ei tähenda, et elus poleks tuhandeid neid pisiasju, nad lihtsalt pole olulised.

Vat see ongi põhjus, miks ma ikka Rongist mõtlen ja räägin, oma katkiminekust enne, teiste reaktsioonidest sellele ja esimesele. Sest mingi kooliskäimine, kirjutamine, lapsed ja elu lihtsalt ei tundu olulised. Teiste puhul näen ka, kuidas mulle on olulised lahkuminek, kokkuminek, lapse sünd, potentsiaalselt surmav haigus - ja see ongi umbes kõik. Keegi suri, aga ta ei olnud su partner in crime, vaid mingi vanapoolne sugulane, näiteks isa?
Nojah.
Sa kolisid?
Nojah.
Vahetasid töökohta?
Nojah.
Läksid kooli?
Nojah.
Lõid sääre marraskile? Läksid kohtama? Mitmepäevasele sünnipäevale? Matusele? Koolikokkutulekule?
Mulle läheb pisut korda, täpselt nii palju, et soovin sulle head, olgu kõik sulle kerge. Ükskõik, kas kohtamine või matus. Phmt - nojah. Seda "nojah" ses kontekstis tähendabki.

Rong on mulle tähtis. Muutis mu elus nii palju, mind sellisena nagu olen, ei oleks muidu. Mu elu sellisena, nagu ta on, ei oleks muidu. Aga vanaema surm? Pesu õuest kokkukogumine ja kohe pärast seda algas vihm? Mida ma õhtuks sõin? Avalduse esitamine akadeemilise puhkuse lõpetamiseks? Pisiasjad, millele ma mõtteid ei kuluta, kui nad möödas on.
Kui on midagi, mida tulevikus teha, on see meeles täpselt seni, kuni ta tehtud on ja vbla pärast tund aega (oleneb asja raskusest, võib ka 3 minutit olla) "tehtud"-rahulolu.
Siis on möödas, tehtud, mälust väljas. Kui on poolik asi, lõpetamata, ta jääb mulle ajju, lõpetatud ja möödas-tunne tuleb siis, kui asi on lõpetatud.
Mis on ka põhjuseks, miks ma kõik probleemid lahendada tahan, ebarahuldavaid suhteid katkestada üritan või vähemalt sobivasse vormi surun, võrgupäevikusse postitused kirjutamisega samal päeval (enamasti) avaldan, miks ma kõik planeeritud asjad nui-neljaks ära teen. Kui asi püsib poolik, arusaamatu, ehku peal, ma ei saa teda ajust välja lasta, ta on seal eredalt esiplaanil ning nõuab tegelemist.

Muidugi võin ka otsustada, et see või teine pole minu asi, kuni mind ennast häirima hakkab ja keegi muu pole teda seks ajaks ära teinud - aga ka siis on ta lõpetatud selle ajani, mil häirima hakkab. Mitte poolik, mitte tegutsemistnõudev, ta on kaas-kinni-olukorras.

Mind häirib õhus olev probleem. Siis üritan lahendada või kui see ei õnnestu, otsustan, et nojah, pole minu võimuses, las jääda, ma ei tegele.
Ja polegi midagi erilist kuskil. Ainult suured sündmused on Sündmused.