Inimene mõtleb, juhus juhib vol II

Tuterdan ringi ning pean tõdema, et öösel ongi jälle pime.

Aa, tere hommikust ka! Kell on 5.06 ja ma olen üle poole tunni üleval olnud, teinud kohvi (see ei maitse mulle ikka veel nii hästi kui enne rotaviirust, aga maitseb siiski rohkem kui enamik teisi toite ja jooke), võtnud peavalutabletti (seekord tõesti pea eriti ei valuta; mõtlesin kümme minutit, kas üldse valuvaigistit võtta, lõpuks otsustasin, et kui võtta, pole vähemalt hiljem "MIKS ei võtnud, täiesti loll!"-kahetsust) ja internetti läbi lugenud.

Ega mul midagi öelda pole peale lõppematu rongianalüüsi =) Aga no mida, ütlen ära, sest mu vääramatu "teen, mis tahan" tausta läbimõtlemine on mulle endale tähtis tegevus ja võibolla saab keegi teine mõne targa idee teemal "maha äng".

Aa. DISCLAIMER: Olen konkreetselt pahane ainult paari inimese peale, kes ka teavad kõik, et olen, ja kellega ma enam (eriti) ei suhtle. Enamik on lihtsalt õnnetud segaduses ahvid nagu ma isegi (või ma isegi enne Rongi läbitunnetamist =P) ja tegid oma parima.

DISCLAIMER2: Ma tean, et sõnastan kui kõiketeadja. Aga need on lihtsalt kõige rohkem tõe moodi mõtted, kuhu olen jõudnud.

Paar päeva tagasi panin sõnadesse, mis on mu uue maailmasse suhtumise alusidee.
Et jaa, keeldun igasugusest vastutusest, mis pole mu väga vahetu tegutsemise tagajärg, mina teen, mis mina tahan, teised tehku, mis nemad tahavad. Phmt mul pohhui, mida just, mina hoolitsen oma asjade eest, pean tähtsaks, mida mu sisemus just tähtsaks loeb, ja usaldan oma aju selle kindlakstegemisel.
Et aju võib eksida? Pohhui. Mulle tundub see või teine hea mõttena? Läheb, teen.
Mida peaks mulle andma mingi objektiivsem tõde? Ajab aint segadusse.

See süüdimatu isekus (olen lahke, kui tahan, ei ole, kui ei taha) on konkreetselt kogemusega õpitud. Kogemus pole "miks te minu eest hoolt ei kandnud enne Rongi?!", seal ma ei pane mittearusaamist tõesti kellelegi süüks.
Kogemus on: "pärast rongi oli paljude inimeste reaktsioon kõike valusat üldse ignoreerida, rääkida ilmast ja raamatutest, paljude inimeste reaktsioon mulle teada andmine, kuidas ma ikka rämedalt isekas olen ning teistele, olgu selleks rääkija ise või mu lapsed, haiget tegin, ja neid siiralt omakasupüüdmatult häid, kes mitte ei pannud mulle turjale lisakoormat omaenda või teistele kujutletud valuga, vaid püüdsid mu õlgadelt võtta seal juba olnut, oli vähem kui kahe käe sõrmi".

Selliseid oli. Ja ma olen neile tõesti tohutult tänulik, neil on minu näol olemas empaatiline abi kogu eluks, niipea, kui saan aimu, et on vaja. Aga enamasti olid inimesed nii hõivatud omaenda valudega, et minu koorma kergendamine ei olnud isegi teoreetiline teema ning mitmed väljendasid konkreetselt: "KUIDAS sa võisid, nii isekas?!"
Sest mul ilmselgelt ei olnud veel piisavalt halb, oli vaja vinti peale keerata?
Tegelt ma ei saa sellest loogikast ikka veel aru: teine inimene kannatab niivõrd, et enesetapp tundub talle parem lahendus, kui edasi kannatada, ja siis sa otsustad, et ta lihtsalt on loll ja üldse ei saa aru, et teistel on valus ju tema enesetapu järel, ning ütled seda talle rõhukalt ja mitu korda? Sest sina tead valust ju rohkem kui tema?!
Ei, muidugi.
Omaenda tundepuhangutes nad ei mõelnud mulle, ei saanud aru, neil olid muud asjad meelel, millega tegeleda, jaa-jaa.

Minu järeldus: olgu, inimesed võivad olla põhiolemuselt head. Aga EELKÕIGE on nad rumalad ja/või isekad. Endaga nii tegevuses, et kedagi muud ei märka.
Mis kuradi kasu oli mul sellest, et ma ei kurtnud söögi alla ja söögi peale väga rasedale sõbrannale oma rasket elu, sest rase ja tal omade asjadegagi vaevaline? Hiljem oli tema: "KUIDAS sa nii isekas olid, su lapsed kannatavad!" 
Mis kuradi kasu oli mul sellest, et meestega V, T (eiei, mitte Rongimees, tema ei ole sel tasemel tüütu iial olnud), X ja S skaibis leebe olin, sest ega nad mulle meeldinud küll, aga midagi konkreetselt halba polnud nad mulle ju teinud, ja siis ikka võtsin end kokku ning olin lahke?
Nad kas ei uskunud peale Rongi üldse, et ma ise, või olid: "Mul oli sellest väga valus."
Minaminamina oli neil meeles. Et väga väga naine võiks mingeid omaenda asju tunda ja teha, ei mahtunud üldse pähe.

See, kuhu mina andsin, ei toonud eriti midagi tagasi (ühe erandiga) - küll aga tuli kohtadest, kuhu ma üldse midagi polnud andnud. Headus elas mõnedes inimestes täiesti sõltumatult sellest, mida mina enne tegin. 
Miska nüüd olen hea, kui tahan. Kui ei taha, ei ole. Täpselt nii suvaliselt, kui tundub mõnus. Ei ole nii, et need on head, kelle vastu hea ollakse. Minu kogemus on, et inimesed on, kes nad on, ja kui nad juhtuvad head olema, on nad seda täiesti sõltumatult sellest, mida enne saivad.
Täiesti juhuse asi. Mõned on, mõned pole.
Nii et mina võin ka teha täpselt nii nagu tahan, ei ole võimalik nihutada inimesi endale meeldivasse suunda, kõik on juhuse asi. Kui ma ei taha midagi teha, on mul inimestele täpselt üks sõnum:

Kilpkonn tegi pildi =)

... ja ongi kõik.