neljapäev, 16. juuni 2011

Nutiinimene

Ha!
Hahahahahaa HAA!

Ma leidsin oma keskkooli lõputunnistuse üles!
Ajani, kui minu ürgaegseid paberdokumente vajalikku kohta sisse viima saab hakata, on veel mitu nädalat, aga mõtlesin, et kui hakkan praegu otsima ja tunnistust kuskil ei ole, jääb veel meeldivalt palju aega, mil otsida seda vanematekodust ja kui seal ka ole, on ikkagi veel aega sattuda paanikasse, hingata sügavalt sisse ja välja - ning hakata duplikaati taotlema.
Aga ennäe! Juba kolmandast tõenäolisest kohast otsides hakkasid kollased kaaned kenasti silma.
Vaatasin huviga ka tunnistuse sisse.
See, et matemaatika oli kolm, kuigi mul oli hägune mälestus, et venitasin hirmsa ponnistusega nelja välja, oli teatav pettumus. Samas oli seal kirjas, et ma tegin koolieksami kunstiajaloos ja sain selle viie - mis oli mulle sügavaks üllatuseks, sest ma ei mäleta mingit eksamit, hindest rääkimata. Noh ja kunstiajalugu ennast üldse mainimatagi. Mingi da Vinci oli kuskil Itaalia piirkonnas? Hiljem kirjutati tast mingi kood vist?
Oluliseks pettumuseks tunnistusel olid keemia ja ajaloo 4-d. Tähendab, kui ma vaatan oma vene keele nelja ja keemia nelja, mis justnagu vihjavad umbes sarnastele teadmistele, on ikka päris pettumustäratav, et miks mu keemia ja ajalugu siis viied ei ole?! Mäh?!
Aga ju ma siis ei viitsinud viimasel veerandil enam vaeva näha või midagi. Kooli lõpp juba paistab, krt need hinded enam huvitavad, eks ole.
Kust ma võisin teada, et 14 aastat hiljem tabab mind soov astuda kooli, kus üheks sisseastumiskriteeriumiks on lõputunnistuse keskmine hinne?

Põhiliselt on väga äge aga see, et minu süsteem asju arhiveerida on tulus ja neid arhiveeritud asju on võimalik aju ja käsi liigutades hiljem suurtest paberikuhjadest ka üles leida.
Kuna too minu süsteem on "pane see sirgelt kuskile teiste samasuguste vahele, küll hiljem meelde tuleb, kuhu, sest aju ongi selleks ehitatud, et meenutada", ma iga kord rõõmustan, kui asi toimib. Sest see tähendab, et aju ka toimib ja see on ometi äge!

Eks too esimene koht, kuhu vaatasin, läks tõesti vähe viltu, sest sealt leidsin ma ainult oma põhikooli lõputunnistuse, millest oli väga vähe kasu ja mida ma ei viitsinud isegi lahti teha. Aga see näitas, et mõte liigub õiges suunas.
Teine koht ei tundnud mulle endale ka eriti perspektiivikas (nt juba seetõttu, et tunnistus ei oleks sinna kokku murdmata äragi mahtunud), aga ma vaatasin hilisema kogemuse huvides - sest kui ma oleksin vaadanud järgmisesse tõenäolisesse kohta ja seal ei oleks olnud, oleks väga masendav olnud sinna ebatõenäolisesse paika vaatada üsna tugeva eelteadmisega, et seal nagunii ei ole. (Ja ei olnudki.)
Aga kolmandas kohas, mingite kahetiivaliste ja kärnkonnaliste konspektide vahelt libisesid kenasti välja kilekaaned minu madala hariduse tunnistajatega. (Mitmuses, sest seal vahel olid ka riigieksamitunnistused, 2 tk.)
Nii et - huh, mulle kui keskkooli lõpetanule on nüüd kõik teed lahti! Elukevad!

Ainult noorem laps, see tuleks vist ka lasteaeda panna, enne kui õppima tormata...

3 kommentaari:

irve ütles ...

Kuhu ja mida?

väga salalik naine ütles ...

http://www.ttk.ee/index.php?id=160652

Elo ütles ...

armas postitus.
tubli oled ka!