reede, 27. veebruar 2015

Päevatõus

Juba kolmandat neljandat mitmendat päeva ärkan tundega, et nii hea on, magaks veel, lihtsalt seepärast, et nii hea on. Kord sai silmad avatud ja nähtud, et tegu on päikesepaistega, kord uduga, kord-paar ilmaga, mida ma enam ei mäleta. Kusjuures sellevõrra sisemine kell töötab, et korjasin selle välise kella pihku ja vaatasin teda hommikul kord 7.43, siis 7:40, siis 7.42 ja lõpuks (oh häbi - aga samas nüüd mul oli jälle palatinaaber üheks ööks ja ta äratas mind korduvalt) kell 7:36.
Ja ma ei teagi, kas miski on muutunud minus või haiglas, sest magasin seal viimast ööd mõne aja jooksul ning uus koht on täiesti uutmoodi ju.

Uus koht. Uus mina. Väljapääsmatult.
Ma olen sellest juba kirjutanud, kuidas ma ei ole päris sama inimene, aga ikka üllatun selle üle isegi. Kuidas mu taluvus- ja armastusvõime on muutunud, kuidas ma ei suuda ignoreerida - kuigi seal on edasiminekut, esimest korda Haiglalinnas olles võtsin tõsiselt iga kuramuse laulu, mis raadiost tuli, nüüd suudan isegi lapse- ja naisenutust mitte välja teha mõnd aega -, kuidas ma võimalusel ei tee mitut asja korraga, näiteks ei loe ja joo kohvi üheaegselt, kuidas ma olen filmi lõpuni vaadanud täpselt korra, sest olin lastega kinos ja selle üle uhke, kuidas mu juuksed peas käharduvad, mida nad mu meelest sellisel määral küll ei teinud, kuidas mul on nüüd mingid nähtavad õlavarre-kakspealihased, mida polnud... Kuidas ma ei ole siis sama inimene kui enne üleni? Kuidas elada teistmoodi, kui ma tean tegelikult samu asju kui enne? Ma pean ju olema samasugune, ainult nõrgem?

Ehk siis ma loodan, et paranen vanaks endaks - ja samas sama koht kui enne hirmutab ju ka. Sinna aega, kus läks ootamatult hästi, ei tahaks üldse. Kas saaks vanaks endaks, aga ühegi miinuseta?
Aa. Isegi see küsimus on vale ju, mhmh. Inimene tahan olla? Nii, aga miinusteta? Päriselt? Miinusteta?!
Isegi hobused hakkaks naerma.
Kõike ma ka pean meenutama. misMÕTTES ei ole loomulik teadmine?!

Hommikud on sellest hoolimata ilusad. Täis seda mõnu, mis muudab voodi kohaks, kus olla, isegi kui see on üleni ebaseksuaalne (mulle oli fantaasia orgasmi jaoks tähtis, aga luua mingit lugu, mis oleks loogiline ja tundeline ühtaegu, on teema kuudeks, mitte üheks kiireks näpukaks. Ja pealegi on käed kohmakad) ja Võib-Olla ma ei ärata lapsi kohe kooliks, vaid jätan selle töö oma emale ja boonusisale?
Ei =)
Võib-Olla ma kolin ema juurest tagasi sinna Mittedepressiivse Väikelinna korterisse kunagi poole märtsi peal hoopis, ja siis oleks sellest alustamine, et mugavus ja mõnu VÕIB-OLLA on üle kindlate kohustuste iga päev, päris halb.

1 kommentaar:

väga väga naine ütles ...

Postitan uue postituse alla ka - sina, kes sa tahtsid sukkpükse, see on sulle:

Ok, kirjana nad ei lähe (sest sukkpüksid on suured). Saada mulle kiri oma nime ja telefoninumbriga sel aadressil, mis esilehel reklaami juures väljas, eks ole.