laupäev, 23. detsember 2017

Väsinud vol seitse tuhat kaks või sedasi

Lihtsalt ei jaksa.
Pooled plaanid on ära jäetud. Aga ei tea, kas teine pool ka täitmisele tuleb. Vbla lihtsalt magan esmaspäevani?

Steitment "inimesed on lollakad" on sellises keha- ja vaimuseisundis ikka väga vaevaline omaks võtta.
Ent on vaja. Olla rahulik sel teemal. Mitte sisse võtta, mitte haavuda, mitte isiklikult üritada olukorda naaaaaatukenegi parandada.
No nii on. Midagi ei ole parata. Nii lihtsalt on.

Ja samas on need teised inimesed ka ju! Need ilusad ja head! (Muide, olen üsna kindel, et headus ja tarkus on tegelt sünonüümid ja nö. "kuri tarkus" tähendab lihtsalt, et inimene teatud suundades ja valdkondades on täiesti juhm.) Ma olen saanud nii palju lahkust tunda nende jõulude eel! Täiesti sõnulseletamatult.
Kirjastuselt Varrak ja kirjastuselt Viiking (toimetasin neile ühe Cadfaeli, ostke, kui armastate leebet, lahket ja põnevat eskapismi või tunnete kedagi, kes armastab) ja ilma institutsioonita inimestelt veel eriti ohtralt ja ...
Mu järgmine romaan ilmub uuel aastal samuti.
Nagu ... whoa.

Kõik on nii hästi - kui välja arvata see, mis ei ole.

Inimesed on inimesed.
Nipitiri kunagi mitte-väga-ammu jagas siin mõttetera, et ei tasu halvustada teisi, tasub ise parem olla.
Aga point ongi selles, et ma olen parem.
Mõnest (kui eesti kirjanikke meenutan, tahaksin lausa öelda, et paljudest) väga mitmetes kordades.
Sest arvasin temaga samamoodi. Uskusin, et kui mul ei ole hea, tuleb järelikult ise parem olla, ja töötasin end muudkui targemaks, töökamaks, ilusamaks jne.
Ikka pole hea? Ok, arendame enda VEEL PAREMAKS!!!
Ikka veel pole hea? Selge, tuleb parem olla.
Veel parem. Nähtavasti. Olgu, teeme.
Veel parem!!!
Kuni enam paremaks ei jaksanud end teha. Kuni suutmiste piir tuli ette ja ikka polnud hea.
Nojah, mis ma ikka üritan siis. Siuke halb olengi. Maailmal kah parem, kui minusugust näru seal pole.

Ja nüüd, asju objektiivselt vaadates, pean tõdema, et olen liiga. Kõike liiga. Tark, hea, usin, misiganes.
Maailm ent tahab HOOPIS muud.

Sest ok, MINU maailmas on, jah, peaaegu eranditult (peaaegu!) toredad ja targad inimesed. Kuid need teistsugused tulevad mõnikord mujalt sisse ja mõjutavad mu vaimuseisu ja mõjutavad mu avalikku renomeed (on siuke asi v? no natuke siiski) ja on veel vihased ka, kui ma ikka piisavalt teistsuguseks minema ei nõustu.
Nad ei taha mind minuna. "Sa pole piisavalt hea!" ja ma ei oska selle peale ei nutta ega naerda. See on lihtsalt nii - lollakas, noh.
Samas noh: mitte olla lollakate arust piisavalt hea on tegelt kompliment, onjo?

Ma ikka aeg-ajalt seletan oma Poeglapsele, et kui miski on populaarne, mõnel juutuubivideol on 20 miljonit vaatamist või mõnel juutuuberil miljoneid subskraibereid, on see/ta ilmselt suht lollakas. On poppe häid asju ka, aga no RAUDSELT ei ole populaarsus millegi headuse tunnus. Pigem vastupidi. Ja kui keegi sind ei vihka, oled midagi selgelt valesti teinud. (Samast võib ka lugeda, mis värk on reeglite järgi elamisega. Päris arukas jutt.) Sest inimesed ...

Aga ikka teeb haiget.
Ikka on mul tunne "agagagagaga ... kuidas on võimalik, et nad ei saa aru?! Kui rumal peab olema, et sedasi valesti mõista? See peab olema meelega. Nad ikka ei saa nii lollid olla, nad on õelad!"
Seejärel võtan loogiliselt ja pean tõdema, et ei.
Lihtsalt lollid, pahatahtlikkuseta.
Nii jube. Et krdi paljud inimesed ongi nende käitumist analüüsides kas lollid või õelad. Et ma elangi sellises maailmas. Ja midagi teha ka ei saa, sest ma olen ainult väga väike ühik ning mul ei ole mingisugust kaalu.
Poeglapse koolis samuti.  Nagu ... osad õpetajad on KA lollid v?!
Ongi. Ka nemad on inimesed ja mõnel puhul ikka väga ajuvabad inimesed.

Oh, väga väga naine, pea ometi meeles! Enda eest tasub hoolitseda.
Oma maailmas, oma elus on mul kaal olemas. Lausa 72 kilo või umbes nii. Enda eest hoolitsemisel olen kaalukas isik. Aga maailmas ...
Haa. Haa. Haa.

Aga on need - toredad. Need, kes hoolivad. Isegi hoolitsevad vahel.

Ei tunne end halvasti ka, et olen isolatsionist. Mul on jõudu elada oma maailmas, omade jõududega, omade inimestega. Selles maailmas on mul hea. Ja kui sinna sekkutakse - noh, jah, saan haiget. Aga ma ei karda.
Ei.

Ei.

Ei ole märgata, et hakkaksin.

Muuhulgas on mul ovulatsioon ja mõned väga konkreetsed noored mehed tunduvad NII ILUSAD. Tahaks katsuda, tahaks sisse hingata, nii elus, nii ehe, nii tahaks tahaks tahaks ...
Ka ma ise tundun peeglist NII ILUS. Ja oi, nägin isegi seksi unes.
Kas endoterioomi eemaldamine tõesti mõjus ka seksuaalsusele?!?!?!

3 kommentaari:

Nipitiri ütles ...

VVN, ma olen Sul meeles😋! Ma siis ikka selgitan, kuidas ma seda asja näen. "Ei tasu keskenduda teiste puudustele" tähendab, et minul on suhteliselt ükskõik, kui loll või tark keegi on. Mind üldse ei häiri/ei huvita, mis tööd mu naaber teeb, mida ta minust või maailmast arvata võiks. Ma ei keskendu teistele inimestele, samas pole ma enesekeskne. Ma lülitan end valikuliselt sisse, st. ma pole nii tundlik. Ja "keskendun enda arendamisele", millega võiks kaasneda parem olemine, tähendab, et ma ei ole pime, näen küll, kuidas asjad on ja tahan iseenda jaoks, enda hingerahuks (mitte maailma jaoks) muutuda/areneda. Paremaks pole veel saanud, aga mul on endale ka väga kõrged nõudmised ja ootused.😎

Nipitiri ütles ...

Esimene osa on enesekaitse. Teine osa on minu puhul kohati ennasthävitava toimega, sest olen võimeline end teatud küsimustes ise iseenda pärast surnuks piitsutama. Kah kehv variant.
Aga teiste inimeste "lolluse" pärast ma küll põdeda ei viitsiks.

väga väga naine ütles ...

... ja see on üks mu suuri PealeRongi avastusi: et on olemas "küllalt hea" ja ei ole üldse vaja end kogu aeg paremaks teha.
Mitte
kuramuse
kellelgi.
Elu ei pea olema valus. Ei tasu end kogu aeg tükkideks kiskuda - ainus, mida saavutad, on, et oled tükkideks jäävalt, enam ei kasva kokku.
Jai, tegid ära, mis tegemisel oli.
Ja kas see on siis mingi eesmärk, mille nimel kannatada v?