Kuni ei mõtle, pole vigagi

Öösel läks meel kurvaks.
Mingi moment on seal tormiga kaasa jooksmise ja tormi raugemise kergenduse vahel, mis jätab mu väga rabedaks ja haavatavaks kõigele, mis on - või mida ei ole.
Kuidas keha vajab karja, puudutust, kaasamist, kuidas mõistus otsib süsteemi ja isiklikku narratiivi arendavaid hetki - see kõik on vahel nii raske ära hallata.



Eelmise meeleolumuusika sain Rentsi käest, aga unustasin samas, kust see pärines, ja et väga värskelt tulnud postitusest, asendasin ära, kui meenus =)

Täna ei ole reede!*

Issake, poisid ja tüdrukud!
Emake maa!
Kui otse öelda, siis õumaigaad, tundub, nagu enam ei jõuaks, tundub, et olen suremas.

Või ei, tegelikult.
Kui tundetäpne olla, võiks õigupoolest öelda, et olen juba surnud. Sest mul aju enam eriti ei ole, on autopiloot, tundeid eriti ei ole, on autopiloot (mis oletab, mida ma võiks tunda ja siis markeerib seda paari vahvelrabeda naeratuse või sapise suukõverdusega), ja kõik, mis mu ümber toimub, lihtsalt toimub, ilma et mul oleks sellega mingit seost peale telefonitõste ja malbehäälse "Perearstikeskus, tere päevast!" või verepudeleid kallutades peapöördeta, ent sama sõbraliku häälega kuuldavale toodud "Võtke palun istet - sinna suurde tooli - ma kleebin need kleebised ära ja siis tegelen teiega!" stampväljenduste.

40 tundi nädalas on liiga palju, aga ma olen töötanud 43 nüüdseks ja kolm tundi on veel. Ja kõik on nii haiged, üksteise järel tulevad ülemiste hingamisteede viirused, kõhuviirused, põletikud, lööbed, valud ja muidugi vered, vered, vered...
Kus on niitide eemaldamised? Kas inimesed enam süste ei tahagi saada? Ma oleks valmis isegi vererõhku mõõtma ja tilku andma, et pääseda veerandtunnisest telefonikõnest teemal "kodused sümptomaatilise ravi võtted nohusele 8-kuusele imikule". Kõik tahavad ühekorraga retsepte, tõendeid, raha anda, kassa ei klapi, saatekirju, nõu puugihammustuste ja borrelioosi sümptomite kohta, piim on otsas, kohv on külm, kõrvaotsikud on loputamata, nädalavahetustel on topelt- ja kolmekordsed üritused ja hommikul magasin sisse ega jõudnud seega pead pesta.

Lõbus on, sest ma tean, et järgmisel nädalal ma ei pea seda üldse tegema ja pärast seda taastub töörütm "iga päev on reede".
Natuke nukker on, sest täiskohaga tööle asudes ootabki see kõik mind täpselt samasugusena ees.
Kohe lõpetamise järel see täiskoht terendab.
Natuke perspektiivitu on, sest mu töökoht on nii äge, et kuhu mujale ma üldse minna saaks tundega "oh, samm edasi!"? Soome? Norra? Kanadasse?
***
Aprilliks tuleks romaan lõplikult ära viimistelda.
Vbla see on see kuhugi viiv karjäärivõimalus hoopis.
____________________________________________________________________

*Selline silt (TÄNA EI OLE REEDE!) rippus mul eile registratuuris istudes ekraani küljes, et ma inimestega nende arstiaegadest rääkides ikka teaksin, mis päev on. Sest pärast ebaloomulikult tihedat töönädalat oli juba eile täiesti reedene tunne peal ja unustasin kogu aeg ära, et ei ole veel viimane päev, tibuke, ei ole. 

Aga "tervist!" sobib suurepäraselt

Töötades siin, kus ma töötan - elik tervishoiuasutuses, mis tegeleb eeskätt ravimisega siiski, vastupidiselt riikliku tervishoiuprogrammi optimistlikele ootustele - tekkis mul juba esimese kuu jooksul tõrge kasutada hüvastijätul sõna "nägemist".
Sest noh.
"Nägemist" viitaks nagu sellele, et loodan inimest jälle näha. Loodan järelikult, et ta kas ei saagi terveks või jääb uuesti haigeks või tabab mõni trauma või haigus tema lähedasi - igatahes peab ta meile tagasi tulema. Ja seda ma ju ometi ei soovi. Ma loodan, et ei näe teda niipea, õigupoolest!

"Head aega" on võrratu hüvastijätuväljend. Olgu aeg, mis meie kohtumiste vahele jääb, hea, mu sõber! Kuitahes pikk või lühike see ka oleks, aga olgu hea aeg!
Kuid kuna me kasutame seda mehaaniliselt, mõtte ja tundeta seal taga - sama hästi kui "headaega" võiks pobiseda ka "tadaa," "tšau,""pakaa" või kasvõi "mhmh", ainult et "head aega" on neist veel impersonaalsem, sest tal puudub vähimgi lapselik, frivoolne, unine või eelistatud võõrkeelele viitav lisavarjund - ei kipu see väljend mul samuti eriti üle huulte tulema.
Ütlen ma ju ikkagi asju, mida tõsiselt mõtlen, aga samas oleks tore, kui teine inimene ühtlasi mõistaks, et ma neid sõnu tõsiselt mõtlen. Mitte ei tajuks soovi, et ta aeg oleks hea, täieliku ükskõiksusega kuuldavale toodud häälitsuste jadana, mis viitab mu soovile temast nüüd kähku lahti saada - näiteks.

Niisiis olen hakanud inimestele soovima kas "kena päeva!" või "kõike head!" või, kui tundub, et neil ei ole just ülemäära kerge elu, "jõudu!"
Sest kui jõudu on, pole mõistust vajagi, eks ole =)

Üldse tundub mulle kuidagi tore ja meelepärane see, kui inimesed mõtlevad, mida ütlevad. Sest keel, keel korraga kaotab ja loob tähendusi. Keel seob meie tundeid emotsioonideks ja informatsiooni mõteteks. Keel võib olla ilu ja aususe vahendaja, kui me seda ainult tahame.
Jaa, jaa, sõna lausumine või kirjapanek ei tähenda mingit igavest lepingut ega tarvitse olla kellegi püha tõde. Aga keel on siiski täpseim vahendaja, mis meil üksteisega lävimiseks võtta on, ja teda võiks kohelda austuse ja sõbralikkusega.
Just nagu inimesigi.

Puravikupirukas

Seened.
Käisin isaga metsas ja ta tegi mulle seente õpituba. Nüüd ma tean igasuguseid huvitavaid maitsvaid seeni, nt lambaseenikut ja lillat ebaheinikut, väga hästi. Oskan neid niimoodi puhastada ja valmistada, et seente sisse jääb minimaalselt okkaid ja liiva (s.t. phmt ei jäägi). Tean, kui palju paremini maitseb metsašampinjon poešampinjonist - need nagu ei oleks üldse sama sorti seenedki - ja korjasin neid metsašampinjone omaenda väikese päevituspruuni käega metsa vahelt mairohelisse plastämbrisse, kuhu nad puravike vahele kenasti pikutama jäid.

Eile koju jõudes olin seenenädalavahetusest nii näljane, et sõin sirgelt ära 250 g šokolaadi, kausitäie jäätist ning siis hakkasin seeni puhastama ja pirukat tegema.
Vastu ööd sõin poole pirukat kah ära.
Lugupeetud isa, kui sa seda loed: kui sul statistikategemisest peaks kõrini saama, võiksid kindlasti päris korralikult teenida ka seenekoriluse töö-ja õpitubadega. 

Mina olen koolituse järel väga rahul. Seeneharitud, väsinud ja õgardlikkusele pühendunud.

Päris hea ikka. Vananaiste suvi ja samblane mets. Hommikukohv rõdul päikesepaistes. Jooks, nii et sügavkollane õhtupäike paistab näkku ja käsivartele. Koer, keda patsutada, taevas, kuhu naeratada...

Mõned mittesöödavad seened on täiesti arulagedalt ilusad, teate. Jämeda jala ja pisikese kübaraga pudelikujuline seen, üleni sügavat tumedat kannikesekarva. Või punane kärbseseen ja punajalg-pilvik, nende erinevad ergavad veretoonid sõnajalgade vahel õitsemas nagu lilled.
Õige inimene läheb ikka metsas õnnelikuks. Need inimesed, kes ei lähe, need on mingid kahtlased. Kõrbetütred või kalamehed, kaktus või heeringas südame asemel rinnus.

Täna on palju tööd. Homme on palju tööd. Ülehomme on palju tööd. Eeldatavasti on palju tööd ka reedel ning võib-olla tuleb tööle tulla isegi neljapäeval, aga seda veel kindlalt ei tea.

Töö on väga hea asi, eriti kui tööd on palju. See tähendab raha ning naudingut olukorrast, et olen üleni kasulik ja vajalik ja hinnatud. 

Lisaks saan tänu seenetöötoale ka suuremas koguses seeni tutvuskonnale laiali jagada ja tunnen end seetõttu nagu toitev maaema, tugevakäsivarreline kaunis Demeter kuldsete põldude keskel. 

Nii meeldiv.

***

Ja ometi ja ometi on sees ka mingi kummaline rahutus.
Tahaks midagi soolast. Või torti. Või küünarnukkidega trollis trügida. Tormata läbi seinte ja üle katuste nagu tuulispask, mitte midagi terveks jätta, mis ette sattub.

Järgmisel nädalal õpin metsas sõja- ja katastroofimeditsiini ning pean niisiis sügavalt läbi tunnetama, mida inimesed inimestele ikkagi teevad vahel. Ja mil moel on mõistlik neid aidata ja mil moel ei ole see aitamine teps mitte mõistlik; millal sa vaatad ja otsustad, et ah, tema sureb nagunii ära, pühendume parem neile, kes ellu jääda võivad. 

Vbla saan selle rahutuse sinna ära maandada.

Mis ma olen

Käisin täna hommikul kell kuradima kuus kolmkümmend viis kuni seitse null null jooksmas.
Mulle ei meeldi joosta kohe pärast ärkamist ja enne hommikusööki. Sellest veel vähem meeldib mulle joosta kohe pärast ärkamist ja enne hommikusööki hästi vara. Tööpäeval. Aga ma pidin selle ohvri tooma, sest olen viimasel ajal teinud täielikke imetegusid unustamise ja kaotamise alal.

Esmalt kaotasin (kuigi ei unustanud, ma teadsin, et jätsin ta maha) pühapäeval oma koti sellele mängule, millest tohutu õheluse ja vaimustusega üle-eelmises postituses rääkisin.
Kotis oli mu telefon. See fakt on oluline selle poolest, et hilisemate sündmuste käigus on igasugune teiste inimestega kiire ühenduse võtmine välistatud olnud.

Siis unustasin teisipäevase jooksu järel, mille lõpus käisin ühtlasi poes, dressipükste taskussse oma selle pangakaardi, kus raha ka peal on.
Kuna toimus unustamine, mitte teadlik manööver "jätan pangakaardi koju", tellisin eile baaris suure kohvi arvestusega, et mul on selleks rahakotis vabalt vahendeid, ja mul jäi 30 senti sularahast puudu, et selle eest maksta. Pidin õhtukaaslaste käest raha juurde lunima, kuna kohv oli juba valmis ka ja lasta see minema visata olnuks ebaviisakas.

Ja et teha ring täiuslikuks, unustasin seejärel oma rahakoti (kus sees polnud küll raha, küll aga kõik mu dokumendid ja näiteks ka rongipilet) sinna baari maha.
Pidin Elroni piletimüüjat lunima, et ta mul piletit kontrollimata kodulinna sõita lubaks (õnneks on mul kuupilet, nii et kutsikasilmse lunimise käigus oli vähemalt mu südametunnistus puhas), sest istusin rahakoti kaotuse tuvastamise ajal viimases rongis, mis üldse mu kodukanti läks tol päeval, ega saanud sellest maha jäämata kuhugi oma varandust üles otsima tõtata.
Ning telefoni ka polnud, et paluda kellelgi rahakott baarist kaasa võtta ja mulle rongi järele tuua.

Aga te saate aru, kus ring täis sai ja täiusliku ümarusega sulgus?
Ainus põhjus, miks ma saan täna normaalselt linnast linna ja siis edasi kolmandasse linna sõita, on fakt, et unustasin tolle kaardi, kus raha peal on, teisipäeva õhtul dressipükste taskusse ja kõigi kaotamiste järel ootas ta mind niisiis ikkagi turvaliselt kodus.

Misjärel jooksin täna hommikul kell kuus kuradima kolmkümmend viis kuni seitse null null rahaautomaadini ja tagasi ning sain seetõttu osta rongipileteid. Ja mandleid, vahukoort ja melonit, mis on kõik eluks väga vajalikud tooted, samuti.

***

Ma ei tea, mis on selle loo moraal ("unustamine on vahel hea, kui teha seda piisavalt süstemaatiliselt" ei kõla nagu pädev idee), aga hakkasin selle kogemuse mõjul - kui sujuvalt ma kõik oma lohakusest ning hajameelsusest tekkinud probleemid lahendasin - mõtlema, mis on siis tegelikult need asjad, mida ma hästi teen ja milles hea olen.
Sest midagi ma tegin ise ka hästi, et asjad nii pehmelt laabuksid, see ei olnud ainult emakese maa ja teiste inimeste antud abi.

Et siis: milles ma olen päriselt hea?
Mitte midagi stiilis "ma kirjutan toredaid jutte".
Sest noh. Ositi kirjutan ma ikka täielist jama ka. Ega ma üldse nii palju ei kirjuta, kui võiksin. Ja üleüldseüldse, selleks, et tuleks kokku tore jutt, läheb sinna alla ikka meeletult tööd, mida ju ei oleks, kui ma mingi hästi osav kirjutaja oleksin.
Võib öelda, et ma mitte ei kirjuta hästi, vaid olen valmis selle tegevuse alla väga palju energiat ja aega panema ning lihtsalt see pühendumus teeb mu mõned lood mõne teise inimese mõnedest lugudest mõnevõrra paremaks.
* Mis tähendab, et olen tegelikult hea pigem pühendumises kui kirjutamises.

Ja ma olen pühendumises hea. See pole ainult kirjutamise teema, ma suudan pühenduda ka konkreetsetele ägedatele inimestele, konkreetsele haaravale kunstiloomingule (J.R.R. Tolkieni Keskmaa on heaks näiteks), sportlikule eesmärgile, tööle, hobile, käesolevale hetkele, enese tundmaõppimisele, blogimisele... igasugustele asjadele suudan.
Kui ma leian midagi, mis mind vaimustab, olen suuteline sellega pikaajaliselt ja püsivalt tegelema ka vaimustuse (vääramatult saabuval ajutisel) lahtumisel, sest ma ju tean, et ainult vaimustusest ei saa elada, kuid kui panna vaimustus kokku visadusega, on loota vaimustuse kordumist algsega sarnases vormis.
+ pikapeale saabub ka paratamatult harjutamisega kaasnev areng minus endas.
Sealjuures ei ole oskus pühenduda ainult kaasasündinud omadus (kuigi mingi vastav tendents on kindlasti ka loomupärane). Olen asja aegapidi selgeks õppinud läbi raskete kogemuste, eeskätt kogemuste, kuidas ja miks ma pühenduda ei suutnud.

Elu õpetas näiteks, et erinevate tähtsate asjadega tegeledes ei tasu eriti kaugetele eesmärkidele mõelda, vaid tuleb keskenduda tänase päeva väikestele ülesannetele. Väike liigutamine x 4, väike hellus x 3, väike naeratus x 10 iga päev viib palju kaugemale kui kaks igakuist lihaseidrebestavat ponnistust olla hea, sest neid ponnistusi ei taha ma ise ka peagi enam teha, kui vaimustus parasjagu ei põle.
Ja muidugi see ka: kui tuleb mõte, et tuleks/tahaks/võiks midagi kaunist ja kasulikku teha, tasub selle mõttega kohe kaasa minna, mitte otsida kähku õigustusi, miks teha oma asju mingil muul ajal kui praegu (või üldse mitte teha).
Kui ma harjusin ära eluviisiga, kus mõte juba peaaegu ongi (üsna kerge ja mittekoormav) tegu, oli ka raskeid asju teha kohe palju lihtsam.

* Siis olen ma üsna hea veel loovas paindlikus reageerimises probleemidele.
Armas ja hea tuttav kirjeldas eile, kuidas ta pärast mu rahakoti leidmist läks paanikasse ainult mõttest, kuidas mina rongis avastan, et rahakotti pole, ning mind tõstetakse kuskil võsa vahel pimedasse sügisöhe maha ja oh, kui kole see on, ja ma ei saa midagi teha ka ilma telefonita ja mis must saab.
Samas mul endal ei olnud paanikat hetkekski.
Sellistes olukordades, kus asjad võivad minna kas hästi või natuke halvasti või siis ehk natukene rohkem kui päris natuke halvasti, aga kellegi elu ei ole vahetus ohus ning probleem on ainult mõningaste ebamugavuste ärakannatamises, kaldun ma võtma asju väga rõõmsameelselt ning leidma ilma mingi tuntava ponnistuseta parimaid kiireid lahendusi, mis kõige väiksemate võimalike kulutustega kättesaadavad on. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab on kindlasti minu juhtlausete hulgas ja vähemalt minu puhul see mõtteviis üleni toimib.
Ma olen käinud korduvalt "duši all" Tartu Ülikooli Lossi õppehoone alumise korruse naiste kempsu bidee-osas. Pesnud pead restoranide tualettides. Asendanud puuduva koduse tualettpaberi avalikest kempsudest kaasa haaratud paberipeotäitega. Kiskunud jooksva silma tõttu ebadekoratiivseks muutunud sukkpüksid kohe korralikult ribadeks ja auke täis, nii et oleks sihilikkuse maik juures. Värvinud juukseid pärast trenni duširuumis. Hääletanud, sest jäin bussist maha, käinud jala, sest jäin rongist maha või sõitsin peatusest mööda, küpsetanud mune ja kartuleid raudahjus kuumas tuhas, sest elektrit pole, keetnud vett tagurpidi pööratud triikraua ja riidepuu abil, sest pliiti pole, teinud ahju tuld vanadest katkisaetud kapiustest või säästukast toodud pakkekastidest, otsustanud, et ongi seiklus olla läbimärg ja jääkülm, sest polnud kuiva kohta vihma käes, tõstnud kodul ettevaatlikult keldriakna eest, sest unustasin võtme koju, jne jne jne.
Kui sul on probleem, on lahenduseks see lahendada.
Lahendus ei pea olema sünnis, viisakas ega täiuslik. Piisab sellest, et ta lahendab su probleemi paremini kui nutmine.
Nii lihtne ongi.

Sama omadusega käib kaasas oskus üsna kenasti kõike optimeerida, k.a. optimeerimisele kuluv aeg ja pingutus.

* Ja siis ma suudan inimesi päris hästi peegeldada.
Esiteks nii, et mu aju analüüsib teiste käitumist, paneb mind siis sinna teise inimese asemele samasse valemisse, ja küsib endalt, kuidas mina samas olukorras samamoodi käitudes end tõenäoliselt tunneksin.
Seejärel ma tean asju ja kohandan oma käitumist.
Teiseks nii, et ma võtan automaatselt üle teise inimese käitumis-, rääkimis-, ja isiklikku ruumi puudutavad mustrid, see need on järelikult tema mugavustsoon ja tal on niimoodi hea.
Kumbki neist meetoditest ei ole täiuslik inimeste vastu hea olemise mehhanism, sest esiteks kõik inimesed ei ole siiski päris minu sarnased ja ma ei pruugi neid õigesti interpreteerida, ning teiseks ei ole kõik inimesed oma mugavustsoonis sugugi väga õnnelikud tegelikult, vaid tahaksid sealt välja, tahaksid rohkem ja paremini ja vahetumalt suhelda, aga ei oska.
Aga mõlemad oskused koos siiski annavad mulle päris hea tunnetuse, kuidas olla inimeste vastu kena.

See peegeldamisoskus muidugi tähendab ühtlasi, et ma suudan inimesi päris halvasti mittepeegeldada, aga no see ei olnud praegu küsimus ka.


...ja need kolm asja, ma arvan, moodustavadki üsna suurel määral minu.
See ma olengi. Mina.
Pühenduv empaatiline optimeerija-reageerija.

Kuidas ma selle postituse kirjutamata jätsin

Aeg-ajalt tuleb mõtteid, mida oleks tingimata vaja võrgupäevikusse kirjutada.
Et saabub tühjusest päris uudne ja oluline idee, kuidas oma eksistentsi paremini mõtestada. Ühtlasi haakub see mu hetkelise emotsionaalse olukorraga, selle unikaalse momendiga isiklikus ajaloos, mida pole eal varem olnud ja loodetavasti ei tule ka hiljem. Teeb postituse, äkki keegi saab seda mu uut ägedat avastust oma elus kasutada ja üldse, polegi pool internetti seda konkreetset mõtet täis veel, vbla õnnestub paista originaalne ja äge!

Ja siis lappan hommikul kohvi kõrvale läbi neid pealkirju, mida keegi on siin lehel viimasel nädalal avanud ja tuvastan, et oh.
2012 ma juba kirjutasin sellest.

Kaks korda.

Kõige hullem on, et kogu see kordumiste avastamise muster kordub samuti. Tuima monotoonsusega.
"Oi, aga ma olen sellest juba kirjutanud ju!"
Elangi kogu aeg täpselt sama elu. Isegi mu uued mõtted on ühed ja samad uued mõtted.

Tõdemus, et elu on nagu spiraal, millel käid samu asju üha uuesti läbi, on samuti äärmiselt kulunud.

***

Eelnev ei ole üldse kurb jutt, et see selge oleks.
Hakkan vaikselt viimaks (taas!) sellega leppima, et elu võib olla hea ka seksi- ja armusuhtevabalt. Et mul on maailmale ka muud anda kui pühendumust ühele isasele, sealt saab ka teisi häid asju vastu võtta ning fakt, et meessoo vastu on parasjagu alles jäänud ainult soe inimlik huvi ja vaimustus seeüle, kui hästi nad lõhnavad ja kui kenad on nende käsivarred ning kulmud, ei ole traagiline, vaid lihtsalt... nii on.

Ma olen, mis ma olen. Tunnen, nagu tunnen. See ei ole kuidagi valesti.

Jah, tean, äärmiselt uudne ja ootamatu tõdemus. Kordan seda siin üle ainult iga kuu või sedasi.
Aga ikka on vaja meenutada. Pidevalt hiilib kuklas kahtlus, et kui nii paljud teised teevad teistsuguseid valikuid kui mina, ju need siis on ikka kuidagi paremad valikud ja ma pole asjadest lihtsalt aru saanud.
Kari ei saa ju eksida.
Kui kõik elavad paaris, on see mingi tähtis asi.
Mul on midagi viga, et ma ei ela ja ei suuda mingeid sellesuunalisi liigutusigi teha, tundmata, et valetan igale poole.
Valetan sisse ja välja.
Valetan nii hullusti, et häbi tahab ära tappa.

__________________________

Tegelikult muidugi teeb kari kohati ka selliseid valikuid, et paha hakkab, kui peale vaadata, ja hinge vallutab suur imestus selle üle, kuidas nad ikkagi nii lollid on. No vaata maailmas ringi! Nii palju õnnetuid inimesi..!
Karja menuvalikud ei ole millegi poolest tõestatult paremad kui need teised.

Leida oma tee ja mitte karta seda käia. See on hea eesmärk.
Mitte mingi... paaritumine. (Kuigi paaritumine hästi sobiva partneriga on siiski väga meeldiv tegevus, ei saa salata.)