kolmapäev, 2. märts 2011

Julge ja aus


Käisin teatrit vaatamas. Seal räägiti sellest, kuidas maailma paremaks muutmiseks on vaja vaid mõnesid väga väikesi asju. Aga neid on ka tõesti vaja.
Siis arutlesin ükspäev õnne ja edu ja lapsekasvatust e. kas ma tahan, et mu laps oleks edukas või õnnelik. (Avastus: tahaksin, et oleks õnnelik, aga õpetan edukaks. Sest õnnelikuks õpetada on raskem ja ühiskond hindab edu ja kasvatustöös mastaapselt vastuvoolu liikuda ning sellega v-o oma tegevuses eksida on hirmutav perspektiiv.)
Ja siis jalutasin tänasel tuulisel ja külmal õhtu ja öö vahelisel ajal Schnelli tiigi ääres edasi-tagasi, põimisin neid teemasid ning püüdsin aru saada, mis asi siis ikkagi on elu ja milleks ja kuidas. Ja mida mina teha saan. Ja miks ma ammu ei ole neid asju teinud juba.

Kuidas ma ka mõtlesin, jõudsin ikka ringiga tagasi julguse juurde.

Vist ei olegi siia võrgupäevikusse veel julgusest kirjutanud.

Esiteks seepärast, et see on siuke paras suu täis võtmine: julgus, see on ju miski - miski Robin Hoodi, musketäride ja muude sõdijate teema. Romantiline surmaohuvärk.
Ja kui sellest surmaohu-julgusest (mida enamikul meist igapäevaselt tarvis ei lähe) mööda vaadatakse ja räägitakse igapäevasest julgusest, on see üldjuhul mingi tüütu nännutamine. See teema, mille juures minul on väga raske aru saada, miks on lõpp positiivne nähe nimega kodanikujulgus see, et sa lased end igast haukuvast koerast või läbi maja kostvast bassikäigust häirida ja hakkad tänitama/kutsud politsei?
Mis sai põhimõttest "ela ise ja lase ka teistel elada"?

Aga kodanikujulgus e. julgus sõimelda ja viriseda ei ole see igapäevajulgus, millest mina rääkida kavatsen, millest ma puudust tunnen, mille nimel ma võitlen ja mida püüan endast ikka rohkem ja rohkem üles kaevata.
Ma tegelen rohkem elamisjulgusega. Ja moodustan selle alalhoidmiseks väikesi lihtsaid õpetussõnu. (Kuna suured sõnad ja pikad mõtted on keerulised mõista ja meeles pidada.)

Üldiselt on nii, et olen viimasel ajal märganud tutvuskonnas mitmeid inimesi, kes on minust väga palju julgemad. Kel on mingi baasiline enesekindlusfaktor nii kõva, et ma vist 30-aastase harjutamisega ka nii kaugele ei jõua.
See jutt ei ole teile - teie laske edasi nagu olete, mina õpin teilt. Nii palju, kui suudan ja oskan.


Niisiis:

5 väikese julguse väikest soovitust meile teistele

* Sa tahad midagi teha. Aga pole kindel, kas saad hakkama. Või mida inimesed sinust küll mõtlevad. Vms.
- Tee ära! Alati võib leida 100 mõistlikku vabandust, miks mitte teha. Aga hirm on halb teejuht ja argus sitt põhjus elu elamata jätmiseks.

* Sul kripeldab miski hingel. Aga teemat on nii raske üles võtta.
- Mõtle välja esimene lause ja partsata see lihtsalt esimesel enam-vähem sobival juhul välja. Ülejäänu tuleb iseenesest.

* Sul on valida, kas teha midagi kontrollitult ja tuttavalt meeldivat või midagi uut ja ilmselt ka meeldivat.
- Tee midagi uut. Ülejärgmisel korral võib juba see uus olla sinu tuttav lemmik - ja kui ei ole, oled vähemalt tõesti teadlik sellest, et ei, see asi mulle ei meeldi, ma parem loen jutukat. Muidu jääb veider küsimuskihelus kuskile alles ja kui jutukas selgub juhtumisi saast olema, kipub hiiliv kahetsus piinama.
Ja lisaks sa ei õpi ka midagi.


* Sulle pakutakse uut informatsiooni.
- Võta vastu! Jah, mugavam on seda värki ignoreerida, eriti kui tegu on sinu meelest üsna igava teemaga. Aga vähemalt proovi infot! Maitse!
Võib juhtuda, et see on huvitav. Võib ka juhtuda, et just see infokild osutub vajalikuks mingi mõtte jaoks, mis su ajus on ennast ammu valmis püüdnud veeretada, aga alusandmeid ei jätkunud.
Ja muidu on ka lihtsalt lahe asju teada. Kuskil 30 eluaasta kanti suutsin end täitsa iseseisvalt (raamatu abiga s.t.) viimaks kuidagiviisi relatiivsusteooriast läbi närida. Sellest endale mingisuguse arusaadava arusaama tekitada. Uhke tunne, teate =)

* Teine inimene astub sulle suhtlusläheduse mõttes sammu lähemale.
- Kui inimene on sümpaatne, püüa samm vastu astuda.
Mina nt ei oska tavaliselt kohe, jään kokutama ja taganen. Aga vabandan seepärast hiljem, selgitan oma abitu käitumise põhjust ("sina meeldid mulle küll, aga ma ei jõudnud muutunud olukorraga kohaneda nii ruttu") - ja püüan järgmine kord paremini. Alati ei õnnestu, aga püüan.
- Kui inimene pole sümpaatne, julge MITTE sammu vastu astuda. Anna selgesti mõista, et ei, ei, ei.
Jah, ka see nõuab omajagu vaprust. Kontrollitud.

***

Ning nii lihtne siis ongi olla julge ja aus. Vähemalt mu tänaöise hinnangu põhjal. =)

6 kommentaari:

Rattus ütles ...

Peris mõistlikud nõuanded.
Info koha pealt, et see peaks ikka väärt info olema, mitte elu24, mida ka mööndustega infoks nimetada võib.

väga salalik naine ütles ...

Siin jah on see nüke, et tuleb suuta teha vahet uuel infol ja vanal infol, mida meile heledate neoonkirjadega pähe püütakse määrida.

Sest keegi ajas end kiilaks, kellelgi oli salasuhe ja keegi näitas kuskil purjuspäi oma naba või saba samamoodi juba 100, 1000 ja 10 000 aastat tagasi. Kellegi sõber suri, kellegi kodus elas siil, keegi armastas näputööd või pihkupeksmist...
Me kõik oleme vähemalt mõnest sellisest juhtumist kindlasti juba kuulnud.
Sama vana lugu uute nimedega on ikkagi sama vana lugu.

Punane Hanrahan ütles ...

Vana info valdkonda kuulub ilmselt seegi, et kohtasin eile rongis silmapaistvalt kaunist daami. Silmapaistvalt - ta eristus üsna selgelt ülejäänud eevatütreist, keda vagunis ka just vähe polnud ning kellele iseenesest midagi ette heita polnud, aga sellist sisemist sära ning väljapaistvat väärikust kellelgi IIl polnud. Järele mõelnult sain aru, et olen seda daami varem kusagil kohanud. Veel järele mõelnuna sain aru, et tegu on ei kellegi muu, kui Väga Salaliku Naisega. Tulenevalt oma loomupärasest ujedusest ning kartusest olla pealetükkiv aga'i istunud ma tema kõrvale ega alustanud sundimatut vestlust. Siiski lootsin teda vähemalt tervitada, kui tema Keila jaamas maha minema hakkab. Paraku oli tema selleks hetkeks juba pähe tõmmanud oma musta pearäti, mis küljilekõõritamiseks suurt võimalust ei jäta ning ei juhtunud ka vtma sinnapoole, kus mina istusin. Nõnda jäigi tervitamata.

Aga jah, kõik IId inimesed, kes temaga koos maha läksid ning ka pealetulijad tundusid temaga võrreldes kuidagi ebaolulised (ma tean, et tglt. pole õiglane inimesist nii arvata, kuid keegi meist ei saa oma esmaste reaktsioonide vastu). Sellist fluidumit, sellist õhkuvat väärikust ei olnud neis. Ning ka rõivastumisstiili, mis vb tunduda ju isegi harilik, milles aga on palju pisikesi nüansse, mis selle muude, "tavapärasemate" stiilidega võrreldes meeldejäävaks muudavad.

Niisugused mälestused siis 1st äsjasest rongisõidust.

väga salalik naine ütles ...

/punastab

Väga tänan kauniste sõnade eest!

Ma vist kuulsin eelkõnelejat tegelikult rongis telefoniga rääkimas. Hääles ja sõnakasutuses oli tuttavlikkust - aga muidugi ma ei teinud mingeid järeldusi.
Mis on täielik nöök, kuna ma oleksin võinud ju rakendada oma ajusid ja siis oleksin kohe saanud kasutada ka teatriskäigul saadud õppetundi!
Oleksin saanud küsida vähemalt ühte kahest maailma suurest küsimusest! Nimelt: "Kuidas sul läheb?"

(v-o isegi teist.
Milleks on "Kas ma saan sind kuidagi aidata?")

ritsik ütles ...

see esimene nõuanne on küll raske järgida. Et teha midagi uut. AGA KUI MUL LÄHEB KÕIK NÄSSU?
(hirmunult oma urgu tagasi)

Lauri ütles ...

aga mis seal ikka nässu minna saab?