laupäev, 15. oktoober 2011

Cartilago costalis, arcus costalis, processus xiphoideus jt.



Üldiselt on nii, et luud jäävad palju paremini meelde, kui sul on neid kellegi pealt täpselt üle vaadata.
Eriti kui see keegi on nägus noor mees, kelle lahja kehaehitus laseb luud ka kompida.

Ikka veel on mul oma luude arvestuse osas väga must eelaimdus, kuid midagi on siiski õnnestunud ka selgeks õppida. Ütleme, umbes 1/8 materjalist.
Selged on skeletiosade nimed, umbes pool craniumi osadest, columna vertebralis enam-vähem, thorax (pildil) kuidagiviisi, sacrum enam-vähem, os coccygis kuidagiviisi... suurem osa femurist on samuti meeles.

Esimesel korral kukun ilmselt ikkagi läbi =P


***

Kui elu on nii hea nagu praegu, tekib kangesti hirm, et kohe varsti läheb miski väga halvasti. Ma tean, et teistel inimestel on praegu raske ja valus ja halb. Millega olen mina ära teeninud selle, et mul on nii narrilt hea?

Kuid... loogilise loogika järgi ei pea ju seepärast, et asjad on hästi, nad kohe ka halvaks minema? (Nagu üks sõber märkis. Täiesti õigesti).
Loogilise loogika järgi on hoopis nii, et anda oma parim on parim, mida üldse saab teha.
Ja ülejäänu läheb juba nagu läheb. See ei ole enam minu (ega sinu ega sinu ega sinu ka mitte!) vastutusala.
Kui sa oled andnud oma parima ning asjad on hästi, naudi seda, kuni saad!
Kui nad lähevad halvasti, tuleb seegi üle elada.

(Tavatarkusi tasub üle korrata küll. Nad on üldteada-nämmutatud klišeedeks saanud sageli üsna hea põhjusega.)

1 kommentaar:

Triin ütles ...

alati võib minna veel paremini! nii et kui on superhea, siis ei pea sugugi põdema, pigem tuleb nautida:)