teisipäev, 25. oktoober 2011

Lõngade hargnemise teed

Maailmal peab olema raam. See, mille sisse jäävaid asju sa näed, ja mis jääb raamist väljapoole, läheb sinustki mööda.

Kui sinu maailmal ei ole raame - kui sa ei saa valida, mida endasse võtta, mida mitte - uputab maailm su ära.
Me oleme haprad. Meie mõistused samamoodi. Meil on raame vaja.

Inimese aju armastab maailma raamida muuhulgas lugude abil.
Isegi eeskätt lugude abil.
Elus ei ole lugusid, aga nende abil on nii hea piiritleda, paika panna, vaadelda osi terviku asemel (kuna tervik on adumatult suur). Looline mõtlemine võib olla inimesse nii sisse kasvanud, et ta kaua aega ei mõista, et niimoodi on juhtunud. Et ta niimoodi mõtlebki. Või et v-o saaks ka teistmoodi.
Aga isegi kui mõistab, on ikkagi raske ära tunda neid eriti salalikke lugusid, mis teadvust valitsevad. Kõige suuremad ja tugevamad lood on kõige märkamatumad.

Lood saavad meid valitseda, sest neid on kerge uskuda - neis on mõte ja loogika.
Elus ju ei ole.
Inimese - vähemalt meiesuguse Euroopa 20+ sajandi inimese - aju nõuab mõtet ja loogikat ja kui ta seda elust ei leia, otsib kusagilt mujalt. Paneb oma raamid niimoodi üles, et maailm paistaks loogiline.
Need ei pea muide olema õiged mõtted ja õige loogika.
Silmnähtavalt vale loogika võib mõnele isendile isegi erakordset, tavalisest suuremat naudingut pakkuda.
Aga mingi loogika peab siiski olema.

(Ja ei, muidugi ei ole see mingi uus mõte. See ei ole kindlasti kohe päris minu enda mõte, aga see on üks neist käibetõdedest, mille ka mina mingil hetkel välja olen mõelnud, ratas, mille miljardindat korda ajaloos just mina leiutasin.)

Kui mu elu kipub muutuma erinevate krussis kiudude murenevaks massiks, vajan ma veidi omaette aega, et need kiud mingisse lukku panna. Kohendada neid enda kui peakangelase ümber teatavasse korda, teatavasse rütmi, mingisugusse mõttekasse narratiivi, millel oleks algus ja suund, kui ka mõtet ja eesmärki pole.

Teate, kui raske see on, kui sul ei ole kunagi aega üksinda olla, kui sa oled kogu aeg, kogu aeg, kui sa just ei maga, jooksvalt osa ka kellegi teise lugudest? Kui sind pressitakse nendesse sisse - ja sina, silmad vidus, põsed tuuletõmbusest selja taga lehvimas, püüad ka kõiki neid kõrvalosasid ausalt ja südamega täita? Korraga tosinas jutus hea tegelane olla?

***

Mu aken on õhtu poole.

Kui just ilm täiesti pilves ei ole, näen ma sealt iga päev, mida päike loojudes teeb.
Püüan iga kord just seda loojangut meelde jätta, et mul oleks midagi võtta, kui tass ja korv ja süda on kõik ühtemoodi tühjad ja näljased.

Kui ma olin väike - väike nagu "laps" ja väike nagu "kinni ühe väga kitsaste raamidega loo sees, kust ma väljapääsu ei näinud" - ja mõtlesin, et parem oleks olla surnud (mida ma tegin väga sageli), mõtlesin ma sageli ka umbes kolme erineva loojangu peale, mis olid olnud nii head, et põhimõtteliselt olidki kogu seda ülejäänud jama, mida elu endast kujutas, väärt.
Kaalusid koguni üles - kuigi napilt.
Ja ma korjasin oma jupid nii palju kokku, et elasin kuidagi edasi. Päikeseloojangute pärast.

Nii et õhtud on minu (elus) loos tähtsad.
Ma mõõdan ning lahterdan nende abil oma eksitentsi.
Korjan kuldseid ja kannikeselillasid, rohelisi ja kahvatukollaseid, leegitsevaid ja õhetavaid loojanguid, et neid kriitilistel hetkedel rohkem varuks oleks kui kolm.
Midagi, mille nimel alati elada tasub.

Aga ehadega natuke sarnaselt toimivad ka sigaretid.
Ka need on lahterdamisvahendid. Võimalus olla korraks täiesti üksinda, mitte kellelegi ega millelegi muule mõelda, kümme minutit päevas (või nädalas, vahel isegi kuus) omaette, iseiseise, aeg võtta ümbrus ning maailm enda sisse - ning teha sellega rahu.

Eileõhtuse sigareti ajal nägin õues puu taga mingit meest.
Ma ei tea, mida ta seal tegi. Kuigi esimesena tuli pähe "kindlasti midagi perversset", siis sel ei tundu õigupoolest mingit mõtet olema - miks peaks keegi ronima tänavaäärse aia nii teele kui majale kõige lähemasse nurka, kus pole isegi varjavat hekki ees, kui ta kavatseb nt vabas õhus rahulikult pihku lüüa? Või miks peaks ta mingisuguse naisterahva aknale ilmudes puu taha peitu pugema, kui ta nt liputada plaanis?
Või kui ta hoopis pissis, siis jälle - ta oli selleks ülimalt imeliku koha valinud.
Ma mõtlesin selle üle sügavalt.

Poole minu sigareti ajal hiilis peidumees maja taha, ilmselt naiivselt oletades, et ma ei näinud teda ega kuulnud tema tekitatud kohutavalt valju krabinat.

V-o plaanis ta oma vaesele haigele emale ja kurvale pruudile meie aiast lilli varastada ja ma peletasin ta peenra juurest eemale just siis, kui ta oli kauneimaid välja valimas?

Lood.
Kui sa tead, et neid vajad, saad neid vähemalt ise valida.
Asi seegi.

2 kommentaari:

themarten ütles ...

Mul on praegu lähedaste sõpradega seotud üks suur-suur murelugu ja vähe ma ei otsi sellele oma peas õnnelikku lõppu (kuna mul on ettekujutus, et ma saaks selle heaks miskit ära teha). Aga noh, seis on selline, et kõige looloogilisem tundub lihtsalt palvetada.

Mis annaks kõigevägevamale lausa mõtte ju.

...mida on lihtne liigtarvitada.

tindarien ütles ...

KÕIGEvägevamat liigtarvitada, Marten? Ei ole üldse lihtne liigtarvitada! Vabalt tohiks isegi palju rohkem seda mõtet harida :D aga inimesed on hirmus Tublid ja Vaprad ega tõtta sõnaväge tarvitama, mõttejõudu paluma. Abi palumine üleüldse, olgu's enese või teise tarbeks, tuleb hirmus raskesti ja harva. Kardetakse lolliks jääda nii võimul olijate (kust abi paluda) kui ka salaja iseenese ees, sest eriti nähtamatut abi või jaksu millegagi leppida on väga raske paluda. See nõuab pea painutamist, aga kael kipub vaprusest kange olema ning ainus usk, mis kannab, on usk aja möödumisse. Ja nii me kannatamegi üksinduses. Ehkki ma olen kuulnud sellist julgustavat lauset: "Mitte ühtki valu ei tohiks taluda ilma jumalata" (autorit ei oska kahjuks juurde panna).

Selle postituse loojangute LUGU sarnaneb äärmiselt ühega minu pärislugudest, sest ma olen 18 aastat elanud aknaga päikeseloojangutesse ning samamoodi neid... Kogunud. Praegu elan vanast rasvast ja püüan dieeti vahetada - pole sobivat akent enam. Ja peidumehe rüütamine lugudesse oli kuidagi nii ülimalt ARMAS, et kasvõi karju.