neljapäev, 10. november 2011

Kuidas jääda kiiretel aegadel ellu hoolimata ihast olla hea inimene

* ... ei ole, kurat, VAJA igale abipalvele "jaa, ma saan küll, see nii väike asi!" vastata! Mitu väikest asja on kokku kohutavalt palju asju.
* ... ei ole, kurat, VAJA toppida oma nina igasugu inimeste tülide ning lahkhelide keskele, lootes üheainsa kirjaga kõik nende probleemid lahendada. (Kuna sellega võib saavutada nt seda, et sulle saadetakse privaatkiri "aita mind, õpeta mind, ole mu sõber ja hingehoidja, mu telefoninr on seejasee" ja siis on juba raske olla hea inimene nii, et see ei võtaks sult suurtes kogustes aega ja energiat.)
* ...ei ole, kurat, VAJA igal sotsiaalsel sündmusel osaleda ja igale kutsele jaatavalt vastata, mida iganes ka mõni kena inimene soovib koos sinuga ette võtta.
Kui need inimesed on su sõbrad, siis nad lepivad, et sul ei ole alati aega. Kui nad ei ole, siis ongi ju kama, mis nad mõtlevad.
* ...ei ole, kurat, VAJA pakkuda abi, kui seda ei küsita. Kõik ei ole sinu vastutus!
* ...ei ole, kurat, VAJA võtta lisakohustusi lihtsalt seepärast, et see tundub sel hetkel tore mõte olevat. Hiljem kahetsed!

Jah, ma olen viimasel nädalal teinud (jälle!) ära kõik need vead.
Nii loll ei tohiks olla.
Uskumatu, et ma ka kunagi ei õpi..!

4 kommentaari:

Minni ütles ...

Oi kui väga tuttav teema. Mulle eile helistas üks, kes tahtis, et aitaksin tõlkida. Olin hullus ajahädas, aga inimene oli nii kindel, et mis see üks lehekülg siis ära ei ole. See üks lehekülg tähendas mulle mu niigi miinuses õppekirjanduse tõlkimisel veel mõnda lugemata lehekülge, sest oma aeg läks veel rohkem miinusesse. Ma püüdsin öelda, et ei saa, aga tema muudkui, et anna oma meiliaadress ja anna oma meiliaadress, täitsa nagu kurt oli. Lõpuks andsingi :( Täitsa loll, oleks pidanud kõne lihtsalt ära lõpetama ja mitte enam vastu võtma kui helistab. Samas teisest küljest - tuleb arvestada, et kaotad mõned sõbrad/sugulased. Ma oleksin selle kaotusega nõus kui nad mu vaid rahule jätaksid :)

väga väga naine ütles ...

Ma isegi ei hakka teesklema, et ma "ei" ütlesin.
Ütlesin ise jaa. Vabal tahtel. RÕÕMSALT ja INNUKALT.

Või noh, ühe korra ütlesin ei ka. Ja see õnnetu hing sai lisaks korraliku pahandamise osaliseks, nagu oleks ta pidanud telepaatiliselt TEADMA, et mul ei ole ju ometi aega tema probleemi lahendamiseks.

Häda on selles, et ma suudan küll "ei" öelda. Olen seda varasemas elus väga sageli teinud. Aga kuna ma ei taha väga elada sedasama elu, mis oma kurbadel noorusaastatel, siis ma kaldun nüüd tegema asju vastupidisel moel kui toona.
E. toonase automaatse "ei, ma ei saa-ei taha-ei ole huvitatud" asemel tuleb nüüd sama automaatne "jaa".

"Ei" tuleb siis, kui tõesti enam kuidagi teisiti ei saa. Ja siis ma olen lisaks irratsionaalselt vihane, et mispärast te nüüd tahate mind koorma alla lömmi vajutada, ah? Kuigi tõega, kõik ei pruugi ju teada, et mul on kiire.

Morgie ütles ...

/Homeeriline naer/
Aga kas see ei aita sind, kui sa "Ei, ma praegu ei saa" ütlemisele altruismi külge mõtled? Noh, et:
kui ma ütlen jaa, võib juhtuda, et ma ei jõua, ei jõua seda, teist ega kolmandat ja ei pruugi jõuda ka seda, aga kui ma ütlen ei, siis ta äkki jõuab ise või otsib kellegi kes leiab, st see on tema enda huvides?
Üks asi on teooria, teine asi praktika muidugi.

tindarien ütles ...

Mjah. Mina olen suhteliselt patoloogiline jaa-ütleja ning kui ma "ei" ka oskan öelda vahel häda sunnil, siis kõlab see tavaliselt nagu tragöödia esietendus kolmes vaatuses + afterparty sõpradele, kes oma vaba aega loovutavad mu soigumise ära kuulamisele.
Aga teisest küljest olen ma inimene, keda väga paljud inimesed kuidagi väga palju aitavad. Äkki peaks siit panema endale kõrva taha, et ma mitte ainult, et oskan ka kogu ülejäänud (mõnele inimese karismaatilise tahte all "ei-st" "einonäohnojaaks" moonutamise järgsete tiraadide välise) aja väga kõva häälega soiguda, vaid see vaba-soig põhjustab vbla palju "jaasid" inimeste poolt, kes ei ole minu pärast rabelemist mingi pahateoga ära teeninud ja/või kelle abikäsi mina kah ei ole eriti nagu ära teeninud...