reede, 11. november 2011

Labane alateadvus

Varsti saavad tiigrid mu kätte ja söövad ära.
Või siis leopardid.

Nägin neid unes. Unenägu oli väga täpne ja just nii lihtsalt-labaselt tõlgendatav nagu alati.

(Mu lemmik eriti labase tõlgendusega unenägude seast sai nähtud kuskil aasta eest. Unenägu rääkis Lumivalgekesest, kes oli muudetud kotiks kartuliteks ja keda tema vanemad üritasid sellisel kujul mingile suurele kollasele kõrvitsale mehele panna. Mina pidin Lumivalgekese päästmiseks leidma printsi, kelle suudlus ta sellest kurjast, kauni printsessi kartuliteks muundanud nõidusest vabastaks.
Juhtumisi oli unenäo toimumispaik Balti jaam Tallinnas. Sinna sõitis sisse rohelise tossava veduriga väga filmilikult efektne sõjaväerong. Kust pealt siis mõningane hulk noori mehi maha kaatsas, et osta pirukaid ja värske ajaleht, käia peldikus jms. Nende seas oli ka üks, keda ma tundsin. Ja kuna mu peast jooksis läbi kaval mõte, et ehk on just see noormees tegelikult Lumivalgekese maskeeritud prints, otsustasin seda võimalust kohe kontrollida. Oletatavat printsi hoogsalt suudeldes.
Suudlus oli erakordselt nauditav, aga noormees ei muutunud selle tagajärjel üldsegi mitte printsiks. Oli ikka tema ise, kuigi meeldivas hämmelduses.
Kui ma olin ära seletanud, miks ma teda suudlesin (kuigi meile mõlemile jäi vist segaseks, miks see suudlus nii erikuradi hea oli), oli ta isegi valmis mind aitama õige printsi leidmisel - aga paraku selgus, et vahepeal oli tema rong uuesti liikuma hakanud, nii et ta pidi mütsiga vehkides hoopis sinna peale jooksma ja mina jäin jaama ees ringi vaatama, keda siis järgmiseks suudelda.
No et vaene Lumivalgeke kõrvitsaga abiellumise nukrast saatusest päästa!

Lihtlabane moraal: tundsin end tol perioodil praktiliseteks majapidmistarveteks taandatud printsessina ja sellest olukorrast pääsemiseks pidasin parimaks plaaniks suudelda võimalikult paljusid noormehi, enne kui rong ära e. noorus minema läheb.
Maa-gee ja läbinähtav. Mu alateadvus ei tule toime elegantsete kujunditega, paraku.
Aga unenägu ise oli muidugi sulnis. Ja see suudlus fan-tas-ti-li-ne.)


Seekordses unenäos läksin kuskil võõras linnas suurte majade ja tühermaade vahel (väline sarnasus Lasnamäega) mööda ühe maja seinaäärt mingisse kohta, kust mu arust oleks pidanud otsemat teed pääsema sinna, kuhu iganes ma jõuda tahtsingi.
Muruplatsil veidi eemal seisis miski hädine kuut, kus oli ketis üks magav koeranäss.
Arvestasin, et ka kõige hullemal juhul, kui kett ka on ebamugavalt pikk ja koer ärksam, kui tundub, ei saa selline väike kökats mulle eriti kuidagi liiga teha, ja asusin otsetee poole astuma.

Kui olin Kuudist möödas, ajas koer end urinal jalule. Ta oli siiski üsna suur, nagu suuremat sorti bokser suisa, umbes samasuguse lömmis ja tigeda näoga ka. Aga tema kett oli õnneks siiski lühike ja mina ju liikusin kogu aeg kuudist eemale, olin tema ulatusest juba selgesti väljas.
Jah, tore küll, ainult uue pilgu ajal selgus, et koer on mingist bokserinärust kaugelt suurem, see on lausa mingisugune Baskervillide koera sugulane, hiiglama pirakas kärnane peletis veriste kihvade ja kollaste silmadega - ning too pagana kett üha pikenes.
Tagasi minna ei olnud variant, sest sinna ulatus koera kett kohe kindlasti juba, tuli minna edasi.

Ainult et arvatud otseteed ei paistnud kuskil, minu kõrval oli paras kuuemeetrine kivimüür ja otse edasi okastraadiga ääristatud sama kuradi kõrge traatvõrgust aed, mida ma siia urkasse üldse otsisin, palun?!
Neetud, neetud.
Neetud!
Baskervillide koer mu taga tegi häält nagu oleks tal äikesepilv kurgus ja ma isegi ei hakanud üle õla vaatama, kas ta kett on veel pikem kui enne. Ronisin-hüppasin tolle kivimüüri otsa nii kähku, kui sain, küüned pahupidi, jalgades lennutunne.
Huh, milline vedamine, et ma ikka natuke lennata ka oskan, onju!

Väga suur vedamine tõesti, sest ketti ägisedes kerkisid mu kõrvale müürile hiigelsuured käpad ja nende tagant paistis üüratu triibuline pea.
Oo, ei olnudki koeranäss, oli sajandi suurim tiiger! Tüvepikkus vähemalt 4 meetrit. Seisis kahel tagumisel käpal müüri najal ning küünitas lõrinal minu poole.
Hea, et tema kett enam tõesti kaugemale ei ulatunud ja mina olin müüri otsas siiski üsna turvalises kohas!
Nüüd oli tarvis ainult veel teiselt poolt müüri alla ronida ja...

Oh sa püha kurat!
Teisel pool kivimüüri oli maitsekalt sisustatud väga ruumikas (oma ruutkilomeeter või enamgi) loomaaiapuur. Vähemalt kümne leopardiga, kes põõsastes magasid, kaunilt kaljudel vedelesid, rohu sees püherdasid - ja mind väga huvitatud kuldsete silmadega jälgisid.
Aga noh - kas mul oli valikut? Tiiger oli ju ikkagi suurem kui nemad. Pealegi otse sealsamas minu kõrval!

Lootes, et mu lennuvõime (mis oli kahjuks sarnane pigem kana kui kotka omaga) mind ehk need 130 meetrit parasjagu nii kõrgel hoiab, et kasside hüpped minuni ei küüni, kargasin müürilt õhku.

Ja ärkasin.

Ainult et reaalsus ei halasta.
Täpselt sama olukord on ka ärkvel olles. Et praegu on kõik hästi. Ikka veel on kõik hästi. Ikka veel ei ole midagi hullu juhtunud.
Aga ohud, need järjest kasvavad. Ja neid elimineerida ning maha jätta ei tundu võimalikuna. Muudkui tulevad kaasa, katastroof pidevalt mu kandade järele näksamas, meeleheide käesirutuse kaugusel.
Ning just siis, kui asjad tunduvad natukene paranevat, kerkib nende tagant mingi uus õudus nagu punane päike.

8 kommentaari:

Jar ütles ...

Unesuudlused on kõige paremad, sest suudlus pole ainult huuled, sina ja tema, vaid kogu unenägu ehk kõiksus.

Mis loomaunenägu puudutab, siis ma tean kedagi, kes julgeks öelda ka nõnda: sulle pakutakse väga suurt väge, aga sa põgened see väe omandamise eest ära, sest sa ei tunne võimalust ära.

väga väga naine ütles ...

erinevad lähenemise unenägudele, ma oletan.
Minu variant on, et unenäod tulevad minu seest s.t. loogiliselt võttes just mina peangi teadma, millest nad räägivad. Kõige ilmsem lahendus ongi alati õige ja keegi teine ei saa seda seletada, sest nad ei tunne ju minu sisemaailma.

Teine variant on, et unenägu on sõnum Kuskilt Väljast.

See minu maailmavaatega hästi klokku ei klapi, aga aktsepteerin võimalust, et teistele võib tepsida =)

Jar ütles ...

ise pole unenägusid kunagi tõsiselt võtnud; võimalik et ka seepärast, et kui üldse unenägusid mäletan, siis need on pigem sürreaalsed kui sümbolilised. Nõustun uskumusega, et kui keegi üldse oskab iva leida, siis saab see eelkõige inime ise olla.

Samas oleneb ju kõik inimesest. Mõni ei suudagi ilma etteantud raamita midagi analüüsida, st ei suuda ise raami/loogikat konstrueerida. Mõni ei suuda oma vajadusi aktsepteerida ja tõrjub neid. Unenägudes väljenduvad need vajadused. Need on väga iseenda seest tulevad lood, mida soovi korral saab tõlgendada kui väliseid.

Nii, selle eelneva blablabla tahaks nüüd kustutada, aga mingi mõte ses on, nii et las jääb seisma.

Tegelik kommentaar ehk küsimus: sinu maailmapilt siis käsitleb iseend kui täiesti välisest eraldiseisvat? Täpsustavalt: sa ei usu, et indiviid saab olla mingis energeetilises/esoteerilises suhtes lähedaste/kogukonna/etnose/Gaia/Universumi/jms?

võib jätta ka vastamata, kuna isiklik teema. Mul lihtsalt kerkis seos, et kui sa ei aktsepteeri välise sõnumi "telepaatilist" edastamise võimalikkust, siis järelikult tajud sa end kui terviklikku, st välisest eraldiseisvat.

Nüüd tahaks selle ka kustutada, aga mõte selles on, nii et siiski ei kustuta.

väga väga naine ütles ...

Kirjutasin kauni, hästi struktureeritud vastuse ja blogspot hävitas selle.

V-o üliteadvus siiski on. :D

Kui on rohkem aega ja hommikul ei pea kell 6.12 tõusma, lähen teisele katsele.

notsu ütles ...

Einoh, kellegi teadvus ei ole välisest päris mõjutamata, aga ega unenäkku asjad ikkagi päris otse väljast, ilma minu vahenduseta ei satu. Juba töödeldud info ikkagi.

Tänapäeva terapeudid kasutavad minu teada unenägusid just niiviisi, et müksivad patsienti ise aru saama, misasja ta endale selle unenäoga öelda tahtis. Mõni saab sellega vast ka ise hakkama, aga kui tulevad mängu tõrjumised, mida Jar mainis, siis on hea, kui keegi näeb kõrvalt, kui nt kehakeelest hakkab välja paistma, et inimene üritab kõrvale nihverdada ja liiga "poliitkorrektseid" vastuseid anda.
etteantud raamid oleks siis pigem kontraproduktiivsed, nende abil saaks just nimelt toredaid poliitkorrektseid vastuseid teha.

väga väga naine ütles ...

Katse Kaks

Phmt

kui küsida nii, et mille ma kindlalt välistan, siis mõistagi ei midagi.
KÕIK on võimalik.

Aga oma igapäevaelus, kui ma kaalutlen, teen valikuid, pööran ühele teemale tähelepanu ja teise kohta otsustan, et "mäh, ei uvita, mingi udu" lähtun ma automaatselt sellest, et üliteadvusi (mingit jumalat-Gaiat-Teadliklu Universumit) ei ole.

(Või siis kui nad ka on, mina neid igatahes ei huvita ja nad ei sõnumineeri mulle. Ei otseselt ega kaudselt.)

(Põhiliseks argumendiks, miks ma arvan, et neid ei ole (või siis et neid absoluutselt ei huvita), ei ole mitte see, et "oo, miks on maailmas nii palju häda!" vaid see, et ma tunnetan inimolevust ja kogu inimkonda ullult pisikese ja ebaolulise nähtusena.
Mul on iseeneslik ja tugev usk, et igasugune ülimõistus, mis paneb oma tähelepanu, usu, keskendumise ja huvi kuidagi inimkonna või (veel hullem) üksikisiku sisse, peab olema rumal.

Ja need kaks mõtet omavahel ju ei sobi. Rumal ülimõistus. Mähh. Miks mulle sellist vaja?)

Küll võin ma uskuda nt inimteadvuste omavahelist sünergiat või siis individuaalset tulevikutaju. Viimane võiks mt olla tekkinud sellest, et aeg ei ole mingi voolav-muutlik olemus vaid eksisteeriv kogutervik ning meie lihtsalt tajume teda voolavana, sest meie ajud on nats kobalt ehitatud - aga ka mitte nii kobalt, et nad natukenegi tulevikku enda ümbert ära ei tajuks.
Leian emotsionaalselt, et selline kerge hiromatiaga pikitud maailm oleks lõbusam kui ilma sääraste asjadeta maailm ja nii ma usun seda mõnikord.

Aga tõsiselt-tõsiselt olen ma valmis ka igasugu toredaid, nummisid andmeid-ideid uskuma ikkagi siis, kui saan nende kohta korduvalt teaduslikult tõestatud andmeid.

Ja siis ka alati küsimärgiga, kaheldes.

Sest ma inimestesse ka suurt ei usu. :D
Nagu eelpool juba mainitud.

Phmt, kui juba inimene saab midagi mõõta, määrata, kindlaks teha ja veenvalt põhjendada, siis see värk ikka eriti oluline ja päris olla ei saa.

Ja see ei ole mul küll teaduslikult põhjendatud veendumus, aga taustaks on ajaloo suurte avastuste pidev järjestikkune langemine. [Kuna keegi avastas eelmiste suurte avastuste põhjal (ning abil), kuidas tegelt on kõik hoopis teistmoodi.
Ja jälle.
Ja jälle.
Ja jälle.]

väga väga naine ütles ...

/palju vabandusi trükivigade pärast.

Ei viitsi parandada ka.
Liiga palju prügikastitamise ja ümberkopimise jama.

tindarien ütles ...

NÜÜÜÜÜD ma saan lõpuks ometi paljudest su lausetest aru!!!

vabandust plurcationi pärast, aga pelgad sõnad ei annaks ju edasi rõõmu, mis mind praegu tabas, kuna ahhaa-elamus on üsna pikalt tagasiulatuv ja ma peangi tglt nüüd minemagi ja seda seedima veidike, mitte siin segaseid ilmutus-kuulutusi postitama. Jajajajajajaaaaaaa.