teisipäev, 31. detsember 2013

Kuidas vahel on rõõmus puudujääkide taustal

Kirjutab mingeid häid asju elu kohta ka.
Sest elus on pisikesi materiaalseid rõõme, mille headust võib-olla alati ei märka, välja arvatud siis, kui võtad märgata.

* Kui sul on kass ja talle on olemas peaaegu täis pakk kassiliiva ja suur pakk korralikku kassitoitu ja sa tead, et kui tahes otsa raha ka lähinädalal saab, vastikut olukorda, kus kass käib ja õigusega hädaldab, aga sa ei saa teda aidata tema hädas, ei teki.

* Kui sul on lapsed ja on detsember, sul on kapis pakk martsipanikommi ja neli mandariini ja pakk Snickerseid ning sa tead, et päkapikuvajadused on sellega 24.-ni kaetud. Võib-olla mitte ideaalselt ("Miks jälle seesama komm?!"), aga siiski kaetud.
See õudne hetk, kui sulle kell 2 öösel meenub, et appi, mul pole midagi hommikuks sussi sisse panna, sel aastal vähemalt ei saabu enam.

* Kui sul ei ole ei raha ja tundub, et ka mitte midagi süüa, aga siis avastad kapist lisaks tavalistele kuivainetele ja võipakile ka pooliku paki päevalilleseemneid ja kaks purki ube, ja siis ostad 14 sendi eest pärmi ja 10 sendi eest sibulaid ja teed oasuppi ja päevalillesepikut, ning jääb veel 30 senti kohvikooregi jaoks.
Ja su lapsed käivad köögi vahet ja oigavad, et kui hea toit! Oo, kui nämm!

* Munad ja või ja vahukoor. Kuni neid on, pole kunagi sellist asja, et vahid hommikul vingus näoga endale kappi ja mõtled, et krt, krt, krt, kas ma pean mingit kuramuse PUTRU jälle tegema (ja sööma) v?
Isegi kui tegema peab, sest lapsed, siis vähemalt ise saab süüa mune võiga või vahukoort. Või mõlemat.
Vahukoor ja kohv on täiesti hea hommikueine.

* Käia ujulas ja liguneda igas vees ja saunas, seista piiramatult duši all, pesta end neljandat korda järjest, kusjuures boiler ei saa üldsegi tühjaks seepärast ega karju ka südametunnistus teemal "Vee- ja elektriarve! Uäääää!"

* Mitte isegi ujulas käia, aga olla emal külas ja oma peavalu ja iiveldust öösel tema vannis ravitseda.
Algul on nii halb, aga siis soekuum vesi teeb oma maagiat ning hakkab üha parem ja parem ja parem. Mmmmmmm...
+ üks sõber kinkis jõuludeks kehakoorija, mis sisuliselt on plastpudelisse pandud suhkur väikese maasikaessentsiga, aga sinna pudeli peale on kirjutatud nimi "Never Grow Up!" ja no tõesõna! "Never Grow Up!" Täiega hea nimi. Puhtalt nime pärast juba on sest asjast kõvasti rõõmu =)

* See hetk, kus teadvustad mingi tegemist vajava kodumajandusliku töö endale ja siis teed selle kohe ära. Ilma mingite kurbade mõteteta teemal "hiljem" või "miks mina" või "aga keegi teine äkki".
Nt peeglite puhastamine pealegi täiesti hämmastavalt värskendab kogu elamise ära.
Mõtsin juba, et see mõtteviis pole midagi erilist, aga käisin külas, kus oli hästi palju pesemata nõusid, ja siis pesin neid, sest tundus, et vaja, ja tundsin enda üle ürguhkust.

* Kui sa oled naine ja sul on varuks tampoone, hügieenisidemeid ja kõiki neid muid veremähkme funktsiooni täitvaid jubinaid sellises koguses, et saaksid ootamatult algava verepulma puhul hädast välja aidata ka paar menstrueerivat sõpra, mitte ainult iseenda.
Analoogiline tunne, nagu oleks kodus relv koos laskemoonaga, 10 kilo soola ja 200 kilo suhkrut, 6 pakki kempsupaberit ja 100 liitrit vett ootamatu tsivilisatsioonikatkestuse puhuks phmt.

* Magada puhaste linadega kuskil mujal kui oma või oma ema kodus. (Sest tegelt väljaspool kodu kõlbab ka tolmune põrandavaip ja üks tolmune tekk peale + pea alla lükatud riidepundar, aga kui on midagi paremat - ooo! Mmmm!)

* Sul tegelikult isegi on taksoraha, aga saad kas küüti, keegi teine maksab takso eest või lähed jala, kuna mõnusalt saab kalorid maha ja kaineks öösel jala koju kõndides.
Ja siis see taksoraha jääb üleni üle lisaboonusena. Kulutad kuhugi, mille kohta oled enne mõelnud, et ei saa, ei või, ei jätku, ei-ei-ei.

* Kui lapsed on ilgelt tropid olnud kogu aeg, kakelnud, virisenud, igavlenud, kakelnud, istunud arvutis, kakelnud. Siis lähed nendega külla ja korraga on nad nagu kaunid valged inglid.
Viisakad, korralikud ja mõistlikud, hiilgavad kõigi teiste laste taustal oma vaoshoituse ja leebusega, ning lisaks tundub, et ka neil endil on seejuures täiesti tore olla.

* Või siis on nad kinos. Või külas.
Ja ma kirjutan eneselegi märkamata 5-6-8-10 (KÜMME) korda rohkem juppi romaani päevas kui siis, kui nad kodus on.

* Kui sa oled kuskil reisil, ükskõik, kas lastega või ilma, ja jälle ei olegi ära unustanud, et ibuprofeeni, vett ja võileibu (või apelsine ja šokolaadi) tuleb alati kaasa võtta. Ning janu vastu on vahendid olemas ja nälja vastu on ka vahendid olemas ja keegi ei nuta ega pea isegi kartma, et vbla hakkab, ja siis ei hakka ka pea valutama - ning kogu paigast paika transportumise aktsiooni saadab suur edu ja rõõm.

* Kui aasta lõppeb kuskil mujal kui omas kodus, aga sa üldsegi ei pea seepärast mingit pidukleiti selga panema ega pidunägu ette tegema.
Kõik lihtsalt on. Rahulik, laisk ja sõbralik.

reede, 27. detsember 2013

I'm a leaf on the wind. Watch how I soar!

Üks teema on mind üllatades viimasel ajal mitmes eri kohas mitmel erineval moel muudkui pinnale kerkinud.
Eks ma olen seda varem ka märganud ja sessinases võrgupäevikuski siin-seal ära märkinud, aga üldse ei pidanud seda mingiks hirmus tähtsaks teemaks enda jaoks. See pole ju midagi, millest ma päevast päeva mõtleksin, endale sageli sõnastaksin või kasutaksin teadliku tegutsemismotivaatorina!
Aga nüüd ta korraga ilmneb igalt poolt, ma näen teda mitmete oma seisukohtade ja käitumisviiside taga, ja see on ühest küljest üllatav ja teisest... Teisest ehmatav.

Kas ma lihtsalt rabelen kogu aeg end pimedusest välja? Hirmu pärast?
Mina?!

***

Mulle on millegipärast väga oluline oluline olla.

Tunne, et mind polegi tegelikult olemas, ma ununen tuulepuhangu ja raadiost tuleva laulu peale, olen miski, mille kadumist märkaksid ainult mu oma lähedased veresugulased, on nii tugev, et ma väga harva suudan hetkekski uskuda, et kellegi jaoks olen mõnikord teistmoodi ka.
Mu endapilt on tolmukübe päikesevihus - kaob päike, pole ka mälestust, milline see ebe just oli või kas neil üldse oli omavahel vahet või...

Üks võrgupäevik kolmesajast. Üks larpar sajast. Üks tüdruksõber kümnest. Üks jutukirjutaja sajast. Üks luuletšikk kaheksasajast. Üks õendustudeng neljasajast. Üks üksikvanem Eesti sajast tuhandest. Käed, mis pesevad nõusid nagu miljonid teised käed, lehitsevad raamatut, trükivad, pesevad köögipõrandat, hoiavad varbseinast, lehvitavad.
Üks sinakashall silmapaar üheksasajast miljonist. Üks üsna ilus naisekeha miljarditest. Üks unenägija kõigi inimeste hulgas ajaloo algusest siiamaani. Üks imetaja kõigi imetajate seas, ma ei oska enam umbmäärastki arvu pakkuda.
Üks mitmerakuline organsüsteemidega ainekogum.
Üks orgaaniline olevus. 
Tolmukübe valgusvihus - ja ma ise olen ka oma valgus. Hoian end oma vihus, hoian end tantsimas, sest aeg on nii üürike.

Ma tean, me oleme kõik ühesugused ebemed ja sureme varsti ära. Mingit olulist erinevust ei ole.

Ent ma tahan ikkagi kellelegi oluline olla. Mõnikord. Kuidagi. Millegi poolest.
Vajuda maailma koesse ja inimeste mällu.
Puudutada ja jääda vähemalt veidiks ajaks.

Füüsiline surm ei tundu mulle hirmutav, pigem vastupidi - mind tõukab selle poole igavene uudishimu kuidas see siis ikkagi on. Iha saada valmis. Olla lõpuga lugu - milline on selle loo lõpp?
Aga samas elab sisimas see sügav, üle poole ulatuses ebateadlik ja pime vastumeelsus unustatud olemise vastu. Ma tean ju isiklikustki kogemusest, kui asendatavad, kui juhuslikud ja ebaolulised me tegelikult üksteise jaoks oleme. Keegi kaob su seest ja järele jäävad vaid jäljed liival, mille meri täidab paari kuu või kümne aasta jooksul rannale laksuvate ükskõiksete lainetega.
Siis on liiv jälle sile ja sa võid ju seda vaadata ja mõelda "kunagi olid siin jäljed", aga neid tunda ega näha enam ei ole.

Sest unustatud olemiseks ei pea isegi surema. Piisab, kui olla piisavalt kaua vait ja eemal. Piisab loobumisest kellelegi keegi olla.
Tolmukübe on ikka alles, kuigi valgusvihk on kadunud, aga keegi ei märka teda enam.
Samahästi võiks mitte olla. Samahästi võiks mitte kunagi olnud olla.

Ja ma sirutan end pikemaks ja laiemaks, püüan haarata erinevaid maailmu ning silida sõrmedega üle paljude palgete, sest võib-olla üks neist jääb mind mäletama ka siis, kui olen nurga taha kadunud.

Võib-olla.
Ma olen leheke tuules.


teisipäev, 24. detsember 2013

Jõulukaart

Kolm päeva lisaks nädalavahetusele vabad.
Kusjuures isegi lund ei pea rookima.
Täielik lõõgastumisvõimalus, kui kõik see kingiikaldus 24. õhtuks kord mööda saab.

Aga nautigem siis ometi üleni!
Tehkem neid asju, mida muidu ei alustagi, sest liiga kiire ju.
Lugegem midagi.
Musitagem, keda annab.
Tõsised asjad ajagu ennast natuke aega ise ja kuskil mujal.

Ilusat aega!



laupäev, 21. detsember 2013

Sõltuv

Läksin täna täiesti tükikesteks. Nõretasin oma valusat verist südant siia uut postitust kirjutades üle terve klaviatuuri. Pisarad ja draama ja kõik.
Samas oli kuidagi kaugel-kaugel taustal ka tunne, et miks siis nii.
Enamasti ma olen ju normaalne, isegi PMS-i pole praegu, ja miski pole elus eriliselt muutunud äsja. Tegelikult sain just terveks ja mul pole ühtegi pakilist kooliasja ja üldse on hea elu.
Mis toimub?!
Igaks juhuks ei vajuta veel "publish". 
Nutan niisama, nii et kõik siseelundid lähevad omavahel sõlme ja rusikad on pisaratest märjad.

Sellistel hetkedel on hea, et on sõpru, kes ütlevad, et kõik saab korda. Oota homseni, enne kui hakkad.
Üldse. Kuss!
Võtab esmase õuduse maha.

Siis tuli tasapisi ette, et olen nädal otsa haige olnud ja eelmise nädala lõpus oli kolm lihtsalt laiska päeva ka. Ühe lausega, ma pole 10 päeva korralikku trenni teinud.
Oleks selle halva endorfiinivõõrutus-tunde pealt meeleheites väga hulle asju hakanud tegema peaaegu. Pea-peaaegu päriselt tegingi.
Selliseid lõplikke, nii et klaviatuurilt oleks iga sõrmelöögiga verd ja purustatud maksa pritsinud.

Nüüd käisin selle asemel jooksmas.
Nagu uus inimene jõudis koju, soojast vihmast märgade juuste ja rahuliku hingega.

reede, 20. detsember 2013

Eelkõige naine, siis inimene

Mul on mõned kompleksid sellega seoses, et olen naine.

Näiteks kui minu suunas tormab telefoniga rääkides või muidu enesessesüüvinud ilmel mingi meetrilaiune ja meeter üheksakümmend pikk mürsk ja ma selgelt näen, et ta jookseb mulle otsa kohe, siis kui mul on hetk protsessimiseks, mis toimub, ma mitte ei keera end eest ära (mis on tegelikult see, mida ma teen siis, kui üldse aega pole, sest keha ei taha haiget saada), vaid ajan hoopis oksad hästi laiali ning jäigaks, et ta mulle otsa joostes seda ikka kõvasti tunneks.
Sest mis mõttes sa jooksed rahvast täis kohtades ringi nagu mürsk ja arvad, et las need väikesed ebaolulised asjad, nt naised, põiklevad ise eest ära, raisk?!
Muidugi, enamasti me põiklemegi. Sest meil on see perifeerne nägemine ja inimestetunnetus, enamasti me oleme pisemad ja painduvamad jne, see on kuidagi loomulik käitumine.
Aga just seepärast ma spetsiaalselt ei põikle. Kui ma ei tunneks, et mulle joostakse otsa seepärast, et ma olen naine ja mees ei pea vaatama, kuhu ta läheb, sest on naise oma asi saada ta teelt ära koristatud, kui pihta ei taha saada, ilmselt mul poleks probleemi eest ära astuda, aga nüüd mu sisemine "midakurdaitsaendastarvad, MEES?!" sunnib mind taldu maha suruma ja seda mürsku vastu võtma nagu ameerika jalgpalli kaitsemängija.
Enamasti nad kusjuures vabandavad seepeale.

Erinevalt olukorrast, kus ma esitan enda meelest täiesti mõistliku kõigile kasuliku ettepaneku ja sellesse suhtutakse meesterahva poolt nagu oleksin ma mingi kohutav võimuahne napoleon, kes tahab lihtsalt käsutada, ning ma pean korraga hakkama kaitsma mitte ainult oma ettepanekut, vaid iseennast. Ja mu loomulik reaktsioon oleks õlgu kehitada ja lasta siis neil toimida ennast- ja teisikahjustaval, minu ettepanekut ignoreerival moel, sest noh. Kas olen mina oma venna hoidja või lasteaiakasvataja? Kui vend tahab nõme olla, on see ometi ta enda asi ja küllap ta õpib oma vigadest kord isegi ja ma saan endale neid probleeme lubada, mis tema nõmedast ebatõhusast käitumisest praegu tekivad - aga kui mul tuleb peale tunne, et see käitumisvorm on tal seepärast, et tema on mees ja mina olen naine ja ta paneb paika võimusuhteid, surun ma jälle kannad maha ja hakkan võitlema, sest "midakuraditsaendastarvad, MEES?!"
Et sa ei saa tarku asju teha seepärast, et naine neid sulle ütleb või?! Mis sul VIGA on?!
Enamasti saab vajalik tehtud, aga ega nad ei vabanda ja mul jääb halb tunne sisse, sest mis mõttes ei olegi mul võimalik olla korraga tõhus ja aktsepteeritud?!

Kolmas "midakuraditsaendastarvad, MEES?!" olukord (notsu juures tuli jutuks ja meenutas) on see, kui mees arvab, et võib mind katsuda lihtsalt seepärast, et tema on mees ja mina oled naine.
Kuni see on süütu käe- ja õlakatsumine, olgu. Inimlik, isegi armas püüdlus läheduse poole, ok.
Aga kui libistatakse juba käsi tagumikule, ilma et ma  omalt poolt oleksin andnud mingit märku, et mu meelest võiks saada kehaliselt ühte temaga mõnikord, siis ma tunnen vajadust jäiselt konkreetseks minna.
Üldiselt olen ma ju väga selle peal väljas, et minuga koos oleks tore olla ja et kõik oleks sõbralikult sõbrad ja tegelikult mind see tagumikule libistatud pihk füüsiliselt väga ei häirigi, ma võiksin omalt poolt ka otsustada, et tema rõõm tundub olevat oluliselt suurem kui minu väga marginaalne ebamugavus, las katsub - aga kuna seal taga on mingi selline süüdimatu usk, et mina kui naine eksisteerin selleks, et tema, MEES, võiks mind katsuda nagu tahab, ma ikka lähen väga konkreetseks olukorra jooksul.
Sest kust kuradi kohast ta võtab selle jultumuse?! Peenise ja munandite omamine annab mingi naturaalse õiguse naiste ihude peale või?!
Ei, nagu.
EI!

kolmapäev, 18. detsember 2013

Et hiljem teaks: oli ka selliseid päevi

Olen hästi haige ja kui ma olen hästi haige, kaldun ühest küljest olema hästi vapper (tegema ära kõik tööd, täitma kõik kohustused, koristama kõik toad ja jõudma igale poole õigeks ajaks ükskõik, mis hinnaga) ja teisest hästi habras ja õnnetu.
Kogu aeg on killud taga, isegi kui ei müksata. Kogu aeg on valus ja hirmus ja poolte muusikate viisikäigud ajavad nutma, rääkimata sellest, kui keegi midagi valesti ütleb, valesti vaikib, kuskil on mingi luuletus või kirjutab Murca armastusest.

Tegelikult ma selle viimase peale ei nutnud, vaid mossitasin niisama. Aga see on põhimõte, mis loeb.

Et mul on kolm kampsunit seljas, villane sall veel lisaks, paksud termosokid jalas ja ma olen hommikul leidnud üles Seewaldi klubihoone, enne kui eksam peale hakkas, seda eksamit - loodetavasti väga hästi - kirjutanud, siis jõulukinke ja toitu ostnud, korralikku kondiga kapsasuppi teinud, kuigi sööma oleks ma nõus seda ainult siis, kui korralikult peale makstaks, ja ma lõdisen, värisen, pisardan ja tean, et see kõik on absoluutselt ainult mu enese asi, kedagi teist ei huvita.
Sest ei ole olemas seda inimest, kes kohe tahakski võtta mul ümbert kinni ja rääkida, kui hea ja armas ma olen, kuidas ma tegelikult ei pea haigest pärast mööda ilma ringi jooksma ja kangelastegusid tegema, kes tahakski hoida mul käest ja panna mind voodisse, mulle raamatut ette lugeda ja mu üle sõbralikult naerda.
Mõni on vast nõus seda tegema, sest noh, moraalne kohusetunne või loodavad nad midagi vastu saada, aga kedagi sellist, kes kohe tahakski, sest kui mul on halb, on ka tal halb - kedagi sellist ei ole.
Niipea, kui naeratus ja vahetu seltskondlik väärtus ära kaovad, olen ma üsna üksi.
Ja no... ma tean küll, et enamasti on ok ollagi lihtsalt mina ja ülejäänud maailma küünarvarre kaugusel hoida.
Aga ega ma enamasti haige ka pole.

teisipäev, 17. detsember 2013

Minu vanuses on magamata öödel paraku juba tagajärjed

Kui pole tükk aega haige olnud, unustab täitsa ära, kui fenomenaalselt halb tunne see on.
Eriti kui ei saa päevi vabaks võtta, vaid on mingi jõulueelne hullus, mingid eksamid, arvestused, laste jõulupeod, kingiostud ja häh.
Närune 37.4, aga käin kodus ringi sõrmedeta kinnaste ja jopega, sest nii külm, nii halb, nii jube. Praeahi on pärani ja kütab. Kuidas inimesed vanasti elasid, kui nad haiged olid ja keskkütet ka polnud? Mul ka voodis nelja teki all külm, termosokkidest ja dressipükstest hoolimata, mis selga jätsin! Ja magada on väga paha isegi paberist tropid ninas, sest kogu aeg on see märja voolamise tunne sõõrmetes. Nagu jookseks verd.

Naljakas, kui palju abi on sellest, kui keegi on su vastu kena sellisel ajal, kui tegelt ei tundu naljalt mitte miski tore, toit ei maitse, kohv on hapu, voodi vales kohas ja aju tahaks kogu maailma tõlgendada nagu ikaldust.
Inimesed. Te olete imelised. Olen väga õnnelik, et te olete.
Olemas.

Maailm see-eest ei ole üldse vahva.
Vaatan täies segaduses oma vaimse tervise õenduse materjale ja tundub nagu oleksin just maa alt välja kasvanud siiras hämmingus taim.
Mitte midagi ei saa aru.  
Süsteemi ei moodustu, lihtsalt pinu termineid ja infokilde.
Olen täna võimeline nõeluma, koristama, küpsetama, ühesõnaga tegema töid, kus ei ole vaja mõelda. Homseks eksamiks (mis algab kell 8.30, mis te siis mõtlesite?) õppida - eh, või mis me õppimisest räägime, selleks ajaks üles ärgata - ei tundu reaalne, aga mis mul muud üle jääb.

"Te tunnete sõnakest "peab". Sellega teeb paljugi ära," ütles juba d'Artagnan.

pühapäev, 15. detsember 2013

Pruun koer

Kell 5:58 võtab väsinud töötaja raudteemingimingil liinil telefoni, mis on pikalt ja järeleandmatult helisenud.
"Tere!" kostab torust reibas naisehääl. "Et... mind suunati teie liinile häirekeskusest. Selline lugu on, et raudteel, seal, kus on sild Ühesteestijõest üle, on rööbastel surnud koer. Suur surnud koer. Ma katsusin teda ära tõsta, aga ta on täiesti kange ja sinna külge kinni ka külmunud ja siis ta on seal ikka edasi nüüd."
"Ee...." teeb raudtee mingimingiasja töötaja. "Kas... kas see koer on äkki rongilt löögi saanud?"
"Ei, ma ei usu. Vaadake, ta ei ole katki. See on täitsa terve koer, välja arvatud, et ta on surnud. Mingeid vigastusi ei paistnud. Täiesti terve surnud koer. Ma tulin üle selle silla, et üle jõe saada, ja siis nägin."
"Aga no mida mina teha saan?" küsib väsinud raudteetöötaja kerge vene aktsendiga, õigemini üritab küsida, sest maniakaalne näitsik teises otsas räägib juba edasi:
"No ja ma mõtlesin, et võib-olla sellel rongijuhil, kes esimese rongiga tuleb, on natuke nõme tunne sellest koerast üle sõita, ja ma ikka annan kellelegi teada vähemalt. Saate neid kasvõi hoiatada."
"Oodake, kas see koer on kohe otse rööbaste peal või?"
"Jah, pea ja esikäpad on üle ühe liipri...rööpa... kumb see kumb ongi? Ja see on päris suur koer. Midagi dobermanitaolist, aga natuke veel suurem. Et ega need uued rongid seepärast ju teelt välja ei sõida, aga ebameeldiv on ikkagi, kui ootamatult ette jääb, ma arvan."
Raudteetöötaja teadvusse jõuab tasapisi, et talt ei oodatagi seda, et kargab autosse ja sõidab kell 6 pühapäeva hommikul kuskile teise linna kellegi koerakorjust raudtee äärest ära koristama, ja ta muutub paugupealt palju sõbralikumaks.
"No siis jah, me mõtleme midagi välja," ütleb ta. "Räägime omavahel läbi ja vähemalt rongijuhtidele saab kindlasti teatada, jah. Jah. Jah. Aitäh teile!"
Jätame paljusõnaliselt hüvasti ja soovime üksteisele kena päeva. Lund sajab ja mul on käes latern nagu mingil rõõmsal kaevanduspäkapikul. Ainult kirka puudub.
Laterna andis heasoovlik peoperemees mulle autojuhtidele silma paistmise huvides kaasa selt sünnipäevalt, kus ma kell 5.08 pärast suurt isamaaliste laulude ühislaulmist otsustasin, et tahan ikka koju magama minna, sest paremaks pidu enam ei lähe ja nüüd juba algaski see uimaperiood enne magamaminekut, kus inimestel silm enam hästi lahti ei seisa.
Pealegi peab keegi kodus komme susside sisse panema, ei saa mingid üksikvanemad detsembris ööseks kodunt ära jääda süüdimatult.

Topin laternaga vehkides telefoni kotti ja mõtlen hämmeldusega, et kas see on siis ka normaalne elu?
Kõnnid pärast pikemat öist tantsimist varahommikul raudteel, latern näpus, ja siis leiad sealt surnud koera. Kangutad teda maa küljest lahti kõiges oma hõbelitrilises ilukleidis, sukad jalas ja ripsmed tušist rasked, kasutades kinnaste kaitseks kilekotte, kust valati käekotti laiali hulk huulepulki, silmapliiatseid ja kaks õuna. 
Ja siis helistad igale poole, sest koer ei nihku.
Kusjuures ei helista tegelikult isegi nii väga selle pärast, et kolmanda advendi hommikul rongiga mingist koeralaibast üle sõita oleks ehk väga kole ja traumeeriv kogemus ühele rongijuhile, vaid eelkõige seepärast, et kui sa lihtsalt jätaksid selle koera sinna, saaksid need töllid, kelle meelest on äge meelelahutus vedada surnud koer rongi ette ja hiljem tulla otsima, et kus on pea ja kus käpad ja hahahahaha, mis nali, täpselt seda, mida nad tahtsid.

Loodetavasti nad ei löönud seda koera enne maha vähemalt. Ega ma selle kivikõvaks tardunud kere peal mingit lahkamist ei sooritanud, et koera surmapõhjuseid teada saada, ent pealtnäha oli see siiski täiesti terve surnud koer.

Täiesti terve surnud koer.


laupäev, 14. detsember 2013

Veel ühele mälestusele

Õhk päikeseloojangul on kaleidoskoop: teravad klaasitükid, neli värvi. Liigutad vaid ripsmekarva, kõik muutub, mustrid su ümber paigutuvad ümber ning maailm murdub teistsuguseks.
Nii klaar, ootamatu ja kaunis.
Nii külm, nii halastamatu ja raagus puud hoiavad seljad sirged ning huuled kõvasti hammaste vahel. Kui tuleb tuul, tunnevad nad omaenda vere maiku, aga liigutada ei julge, kuna külmpunane taevatriip ihkab nii väga köita kõik liikuv endasse vere ja elu karva surmasõlme ning viia teisele poole taevast, kui pimedus laskub.
Varsti laskub pimedus ja ehatäht kilgendab selle ootel kui taskulamp su vaenlase käes pimedal põllul.

Kunagi oli mul see armsam, kellega me tegime Poeglapse.

Võib-olla olen ma tema osas kalk olnud.
Natuke halastamatum, kui tingimata tarvis.
Natuke iroonilisem, kui ma olen enamiku inimeste suhtes, sest me olime kunagi nii armunud ja see läks nii põhjalikult kuradile nii piinlikel põhjustel, et püüdes seda lugu inimestele ümber rääkida jätan tavaliselt poole sõnastamata, kuna ei taha temast liiga halba muljet jätta.
Sest see on just selline lugu, kus kõik faktid ja ühiskondlik arvamus räägiksid üleni minu kasuks, aga mu sisetunne ütleb, et lollus jaotus võrdselt me mõlemi kauniste käte vahel ning seetõttu pole õiglane jätta temast halba muljet.
Välja arvatud, et natukene kalgilt, natukene halastamatult ja irooniliselt tema kohta öelda ju ikkagi võib?
Sest me olime niiiiii armunud.
Ja see läks niiiiiiiiiii põhjalikult kuradile.

Aga ta vedas mu lati mõnes asjas nii üles, et see pole kunagi alla tulnudki.
Pärast teda ma eeldan, et mees, kes mind tähtsaks peab, viitsib minuga rääkida kella viieni hommikul, kui järgmisel päeval pole tööpäeva, ja kolmeni, kui on.
Pärast teda ma eeldan, et seks on miski, milleks alati leiab aja ja koha, isegi kui meie ühises voodis magab laps, teises toas teine, kell on 3:50 hommikul ja elutoasohval sätivad külalised omakorda ennast magama.
Pärast teda ma eeldan, et mind intellektuaalselt respekteeritakse ja suudetakse samas läbi näha, kui ma lähen liiga põlema ja hakkan loogiliste asemel demagoogilisi argumente esitama.
Et mulle ei kõhelda seda ütlemast.

Teda mäletades ma eeldan ikka veel, et mind usaldatakse puutuma haavu, teadma vaikusi ja üksildusi.
Tema järel ja pärast ma eeldan, et mind usaldataksegi.

Aga seda ei juhtu tegelikult sugugi tihti.


kolmapäev, 11. detsember 2013

Elu on kunst

Sõidad rongis, vaatad aknast välja ja näed langevast lumest juba vargsi moodustuvate hangede ja raagus võsa vahel üksildast kollast ostukäru.
Sõidad paar peatusevahet edasi ja mingi suvalise lepa raagusoksalises ladvas ripub punane Rimi kilekott, ilmselgelt mitte tühi.

Pilt on lugu.
Lugu on pilt.
Kui see paneb su mõtlema, on elu oma töö teinud.

Ühel päeval oma tavalist kooliteed astudes ületasin parkimisplatsi, kus tavaliselt tuli põigelda arvukate autode vahel. Nüüd oli see tühi ja valge, lumi oli korraga vallutanud alad, mis kunagi kuulusid inimestele ja autodele, sabinale ja ametlikkusele, kiirustamisele, logistikale, süsteemile ja misiganes keerulised tähtsad sõnad need ongi.
Kõik oli korraga tühi ja vaba.
Teisel pool maja teine parkimisplats - sama tühi.
Vinge detektiiv minus ütles, et midagi on viltu. Vaatasin ringi ja nägin ühe kaugema ukse juures väikebussi kirjaga "Kolimisteenus".
Elementaarne, naine! Kõik on loogiline ja seletatav.

Aga ikkagi oli sel tühjal lumisel parkimisplatsil ka alternatiivne lugu. Vaikusest, mis otsustas vaikselt tagasi tulla. Ajast, mis leidis, et teda kiirustamisele raisata on julm ning hirmus. Lumest, mis vaikselt naeratades kattis kõik ebaolulise, tasandas ära ning unustas.

Iga kord, kui ma nüüd sellele tühjale parkimisplatsile jõuan, hakkab sisimas hea.
Miski pole (hingan sisse) suurem kui vabadus. Miski pole (hingan välja) tõelisem kui lumi. Taevas. Olemine.
Just siin. Just praegu.

pühapäev, 8. detsember 2013

Suhtlemise voorusi

Kui kõik on halvasti, tunned, et oled madal, rumal ja tühine inimene ning su eksistents näib üleüldse mõttetu, on aeg-ajalt abi teiste inimestega kohtumisest. Võib minna näiteks nädalavahetuseks külla vms.
Hiljemalt teisel-kolmandal päeval muutub suhtlemise käigus ilmseks, et teised on omadega sama puntras kui sina, ja noh.
Ma oskan ka tusane, nõme ja haige olles siiski teha häid piparkooke ja naerda.
Mis on natukene lunastavad kvaliteedid ja siis polegi enam niiiiii nõme olla.

Muuseas jäi Poeglaps haigeks ja olen veetnud lõbusa päeva lastehaigla ooteruumides tema lakkamatu köhimise ja taltsutamatult rõõmsa meeleolu seltsis.

reede, 6. detsember 2013

Ahv

Normaalsetel inimestel on reede, aga mina teen kursusetööprojekti.

PõhiMÕTTELISELT on see kõik mu oma süü, sest regluaarse oivalisuse asemel olin sel teemal nõme prokrast septembrist saati. Aga ikkagi ajab ilgelt närvi see mingi nähtava kasutegurita tundide kaupa ebasobivates artiklites kaevamine - ja siis on vahele vaja teha selliseid agressiivseid kõrge intensiivsusega, aga lühikesi treeningpause või süüa magusat, et mitte süüvida liiga sügavale mõtetesse: "Kõik on värdjad! Või vähemalt kõik, kes pole kirjutanud mulle mõnusat õigel teemal kirjandust ette ja seda tasuta netti üles pannud. Ja lisaks kõik, kes tahavad, et ma süüa teeks, koristaks, muid kokkuleppeid täidaks ja kassitoitu ostaks!"
(Jah, ka mu kass on värdjas selle definitsiooni järgi.)

Mingil haiglasel moel ma ka naudin seda hullust, kaasa arvatud peas plahvatanud sarkastilist negatiivsuspuhangut ja tuleviku tundmatust õudusest kõrgenenud üldist erutuvustaset. On tunne, nagu oleksin koomiksi või ameerika telesarja tegelane, ühekülgne, ent see-eest väga selgepiirilise karakteriga. Keppi, keeksi ja küünarnukkidega trollis trügida, mida enamat peakski elult tahtma?

Olla ületöötanud tige sapine moor on siiski oluliselt lahedam kui olla see ahv, pean tõdema.

teisipäev, 3. detsember 2013

Eluaeg, oo kallis-kaunis!

Viimasel ajal on natuke tunne, et ei viitsi ja ei jaksa enam.
Olla järest oivaline ja oivaline ja oivaline siis.
Mõnikord tahaks üleni kõik kooli käest visata ja kirjutada romaani, teha lastega piparkooke ja langetada end lõuatõmbamisagregaadi küljes aeglaselt maa poole. Käiks kodust väljas vaid selleks, et vaadata ühtedesse või teistesse särasilmadesse sügavalt sisse ning sinna natuke uppuda - ja siis jälle koju romaani ja laste manu.
Viies semester. Veel mõttetum kui esimene. Ainult toores kohusetunne lohistab mind veel mõnedesse  seminaridesse kohale. Jälestus, mida tunnen eraldi iga koduse töö vastu, ei anna end aga üldse sõnadesse panna.

See-eest see jutustus, mis muutus lühiromaaniks, mis muutus romaaniks (küll mahult, mitte formaadilt, paraku) on iga päevaga armsam ja tundub lootusrikkam ja ägedam ja üldse.
Sel aastal olen ma avaldanud ainult kaks uut juttu, mõlemad pisikesed. Üks on veel ootel, ent tahab, et ma leiaks talle parema konteksti kui "religioosse allegooria peal tantsiv muinasjutt muinasmaal".
Kuid saaks selle suure asja valmis, läheks aasta ka kirjutamise koha pealt täie ette (nagu ta paljude asjade koha pealt juba on läinud, nt 300 punkti kogumine, ühe armusuhte tõusu ja languse läbi elamine ning seni hõivatud positsioonide hoidmine ja laiendamine igast erinevatel sotsiaalsetel rinnetel).

Aga kool... pärast viiendat semestrit tuleb lihtsalt kuues. Mingit puhkust ei pakuta, mingit preemiat ei anta, ei medaleid, ei suudlusi reite sisekülgedele...
Ja ma ei õpi midagi. Retseptiõpetus, olgu, midagi õpetas. Igavalt, aga siiski.
Ülejäänu ainetest leiab kilde, mis on huvitavad, aga selle teadmise, mille ma saan meie vaimse tervise õenduse loengutest, oleks ma saanud ka üldse kordagi kohal käimata. Suurem jagu sellest oli mul nagunii juba olemas.
Lisaks tuleb mul teha äriplaan ja kursusetöö projekt.
10 korda parema meelega teeksin mingit reaalset TÖÖD ennast, mitte ei kirjutaks selleks projekti, plaani, kondikava või ettevalmistavat traktaati.
Vihkan planeerimist. Ei rakenda plaane nagunii kunagi tegelikku ellu. Selle avastamiseks kulus mul umbkaudu 27 aastat eluaega ja nüüd pean teesklema, et ma pole seda suurt avastust teinud.

Lisaks on parasjagu erootilise laengu maksimumpäevad ja miks üldse tuld põlema panna ja voodist tõusta? Noored nägusad mehed on maailma kõige parem leiutis, isegi kui nad on minuga ainult mu mõtteis. Seda, kui õigesti nad vahel lõhnavad ja kui meeldiv võib olla nende puudutus, ei võida ükski õppejõud.

On tunne, et mu kallist eluaega raisatakse kooli peale rämedalt, seda saaks palju paremini kasutada.
Samas...