reede, 27. detsember 2013

I'm a leaf on the wind. Watch how I soar!

Üks teema on mind üllatades viimasel ajal mitmes eri kohas mitmel erineval moel muudkui pinnale kerkinud.
Eks ma olen seda varem ka märganud ja sessinases võrgupäevikuski siin-seal ära märkinud, aga üldse ei pidanud seda mingiks hirmus tähtsaks teemaks enda jaoks. See pole ju midagi, millest ma päevast päeva mõtleksin, endale sageli sõnastaksin või kasutaksin teadliku tegutsemismotivaatorina!
Aga nüüd ta korraga ilmneb igalt poolt, ma näen teda mitmete oma seisukohtade ja käitumisviiside taga, ja see on ühest küljest üllatav ja teisest... Teisest ehmatav.

Kas ma lihtsalt rabelen kogu aeg end pimedusest välja? Hirmu pärast?
Mina?!

***

Mulle on millegipärast väga oluline oluline olla.

Tunne, et mind polegi tegelikult olemas, ma ununen tuulepuhangu ja raadiost tuleva laulu peale, olen miski, mille kadumist märkaksid ainult mu oma lähedased veresugulased, on nii tugev, et ma väga harva suudan hetkekski uskuda, et kellegi jaoks olen mõnikord teistmoodi ka.
Mu endapilt on tolmukübe päikesevihus - kaob päike, pole ka mälestust, milline see ebe just oli või kas neil üldse oli omavahel vahet või...

Üks võrgupäevik kolmesajast. Üks larpar sajast. Üks tüdruksõber kümnest. Üks jutukirjutaja sajast. Üks luuletšikk kaheksasajast. Üks õendustudeng neljasajast. Üks üksikvanem Eesti sajast tuhandest. Käed, mis pesevad nõusid nagu miljonid teised käed, lehitsevad raamatut, trükivad, pesevad köögipõrandat, hoiavad varbseinast, lehvitavad.
Üks sinakashall silmapaar üheksasajast miljonist. Üks üsna ilus naisekeha miljarditest. Üks unenägija kõigi inimeste hulgas ajaloo algusest siiamaani. Üks imetaja kõigi imetajate seas, ma ei oska enam umbmäärastki arvu pakkuda.
Üks mitmerakuline organsüsteemidega ainekogum.
Üks orgaaniline olevus. 
Tolmukübe valgusvihus - ja ma ise olen ka oma valgus. Hoian end oma vihus, hoian end tantsimas, sest aeg on nii üürike.

Ma tean, me oleme kõik ühesugused ebemed ja sureme varsti ära. Mingit olulist erinevust ei ole.

Ent ma tahan ikkagi kellelegi oluline olla. Mõnikord. Kuidagi. Millegi poolest.
Vajuda maailma koesse ja inimeste mällu.
Puudutada ja jääda vähemalt veidiks ajaks.

Füüsiline surm ei tundu mulle hirmutav, pigem vastupidi - mind tõukab selle poole igavene uudishimu kuidas see siis ikkagi on. Iha saada valmis. Olla lõpuga lugu - milline on selle loo lõpp?
Aga samas elab sisimas see sügav, üle poole ulatuses ebateadlik ja pime vastumeelsus unustatud olemise vastu. Ma tean ju isiklikustki kogemusest, kui asendatavad, kui juhuslikud ja ebaolulised me tegelikult üksteise jaoks oleme. Keegi kaob su seest ja järele jäävad vaid jäljed liival, mille meri täidab paari kuu või kümne aasta jooksul rannale laksuvate ükskõiksete lainetega.
Siis on liiv jälle sile ja sa võid ju seda vaadata ja mõelda "kunagi olid siin jäljed", aga neid tunda ega näha enam ei ole.

Sest unustatud olemiseks ei pea isegi surema. Piisab, kui olla piisavalt kaua vait ja eemal. Piisab loobumisest kellelegi keegi olla.
Tolmukübe on ikka alles, kuigi valgusvihk on kadunud, aga keegi ei märka teda enam.
Samahästi võiks mitte olla. Samahästi võiks mitte kunagi olnud olla.

Ja ma sirutan end pikemaks ja laiemaks, püüan haarata erinevaid maailmu ning silida sõrmedega üle paljude palgete, sest võib-olla üks neist jääb mind mäletama ka siis, kui olen nurga taha kadunud.

Võib-olla.
Ma olen leheke tuules.


9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sellepärast ma nii paaniliselt otsingi FB sõnumi punast ruudukest. Enamasti tulutult.

Mõtisklus oli taas väga ilus ja valus.

moonike ütles ...

Ma mõtlesin ka kunagi sellele ja jõudsin umbes sellisele järeldusele, et kõige kindlam viis mitte unustatud saada on, saada lapsi ja siis kui lapsed saavad lapsi, siis olla superäge vanaema. Siis nemad kannavad endas kaasa mälestust, vb räägivad oma lastelegi heldinult. Legendaarne matriarh.. umbes nii.

Igapäevases elus oluline olemiseks.. Mõnikord tuletan ma iseend meelde, mõnikord leiavad teised mind üles. Kahe otsaga asi.

moonike ütles ...

Ah, sellest unustasin kirjutada.. Lugesin just Kay "lord of emperors"i ja see käsitleb ka igaveseks meelde jäämise teemat. lõpuks peategelane leiab endas hoopis selle, et pole oluline, kas keegi näeb, mis ta korda saatis, kuna ta oli ise õnnelik tehes, seda mida ta tegi.

väga väga naine ütles ...

See on selline hirmus lihtlabane ja samas kuidagi väga fundamentaalne küsimus: kas iseendast piisab?

Mõnes mõttes võiks ju nii olla. Marbloro-mees sadulas, lõputu preeria igas küljes laiumas ja rahulik, ei kuhugi kiirustav tempo. Puuraidur laanes, PJ Harvey laval (üks naine ja kitarr, mida sinna veel vaja?), tiiger jahil. Eneseküllasus. Täius.

Aga samas, kui sel üksildasel ratsakarjusel pole kusagil voodit, mis teda mõnikordki embaks, poleks ühegi naise ootavaid käsivarsi ja sääri, mida ta ümber põimida ihatakse, kui puuraiduri puud kedagi ei huvitaks ja tal poleks ka peret, kellele tööga raha teenida, kui PJ lava ees poleks rahvamassi vaid täiesti tühi festivaliplats - iga jumala kord - ja kui tiigril poleks ka paaritumishooajal ühtegi teist tiigrit, kui ta jätaks oma märke, kraabiks puud ja möirgaks oma üksildust ja iha taevasse, aga keegi ei kuuleks kunagi, aastad läheksid ja ta oleks viimane tiiger maailmas - siis oleks need kõik ju korraga lõputult kurvad lood, kas ei?

Isegi kui nad kõik sellega lepivad. Isegi kui nad leiavad, et see on hea elu. (Ok, tiiger välja arvatud, tema ilmselt ei mõtle niimoodi üldistavalt kuigi sageli.) Midagi on nagu puudu, sel ongi pigem vähemaga leppimise kui täiuseni jõudmise maik man.

Kui elada hetkele, justpraegule, on mu eneseküllasus suurem ja ma alati rõõmustan, kui õnnestub see meeleseisund saavutada, kus seisan ilma ülekäigukohata punktis sõidutee ääres, autod muudkui voorivad, ja ma ei kiirusta kuhugi, ei tõtta kiiremini üle tee saama ega taha ka teist kohta otsida, sest just nii on hea. Seista see minut või neli on hea ja tühi ja vabanenud tunne. Või sõita bussis, mis siis, et tegelt juba 10 minutit lonegusse hilinenud ja hommikul oli see mure ja õhtul ootab teine mure, aga lased nad kuhugi endast läbi ja naudid seda, et istud soojas bussis, näed aknast männipuud ja su keha on terve ja tugev ja ei valuta, sul on kakskümmend minutit omaenda mõtete jaoks ning su hingetõmbed on sügavad ja ühtlased.

Aga kui see olekski kõik. Kui kõik, mida ma maailmas oleksin, olekski sellised viivud eneseküllasust. Tühjust.


...mmmmmh...
Kuidas see Suure maalritöö kunstnik ütleski?

"Oh sõbrad, küll te jutt on narr!
Teil peas on värvi virr ja varr, ei saa te enam sotti,
et valge mõjub sellel moel
vaid kõige kirevuse toel!"

Ehk siis kui vaim oleks kogu aeg vaid puhas valge ja täis olemise kerget tühjust, vaevalt see eriline nauding oleks.

moonike ütles ...

Mmm, ma ei teagi, kas oleks.. ma ei ole veel väga pikalt püsivat "puhas valge ja täis olemise kergust" kogenud. Ikka hakkab meel mõne aja möödudes tõmblema või vastab mingile välisele (jaburale ja mõttetule) stimulatsioonile, aga ausalt enda puhul mind pigem on häirinud see meele tõmblemine ja ma vaatlen seda kõrvalt pisukese pahameelega.

Aga ma ei pidanud ka täielikku tühjust silmas, too tegelane oli mosaiigi valmistaja, kunstnik, ja ta veetis aasta suvalises kabelikeses tehes mosaiiki, mida vähesed näevad ja ta tundis, et see polegi oluline.
Ehk siis küsimus on selles, et kas Sina kui kirjutav (ehk loominguline inimene) ei kirjutaks üldse, kui keegi ei loeks ega kiidaks. Tunnustus ja kiitus on muidugi toredad (ja mõnikord ka motiveerivad), aga kas Sa loobuksid kirjutamisest kui seda poleks? Kas Sa kirjutad ainult "au ja kuulsuse (ja raha)" nimel või sisemisest vajadusest kirjutada?
Ehk siis täiusliku tühjuse asemel töö, mis rahuldab enese hinge, olenemata sellest, mis muu maailm teeb ja mõtleb?

väga väga naine ütles ...

See kirjutamine kui tegevus pakub mulle sisemist naudingut küll, aga ilma tagasisideta on ka see kuidagi poolik - ma ei suuda näha tehtud tööd sellena siis, mis ta on, vaid ainult sellena, millisena ma teda plaanisin.

Mõni jutt, mis mu enda meelest on Väga Päris, on tagasisidena saanud kõvasti "on kah'e" ja mõni asi, mida ma ise üldse väga millekski ei pidanud, on toonud üllatavalt palju tunnustust.
Ja noh. Kui ma kirjutan või mõtlen niisama välja kepifantaasiaid rangelt endale, siis mulle pole oluline, mida teised sellest arvavad, aga kui püüan rääkida midagi enamat, siis juba on ikka küll.

väga väga naine ütles ...

Sest kuni pole tagasisidet, ma ei tea, kas asi üldse õnnestus või ka, et millena õnnestus.

Kohati mõned arvustused ikka täiesti üllatavad, et mida kõike välja loeti. Vahel on see üllatus ühtlasi täielik absurdsus, aga vahel vaatan, et tõesti-tõesti, ise ei märganudki, et seal SEE asi ka oli - aga muidugi oli ju!

kolm ütles ...

Lihtsalt möödaminnes, aga kuidas Sulle endale tundus see maakogumiku jutt?
Mulle tundus see millegi uue otsinguna, kuid kuidagi ebalevana. Või noh - proovimisena, katsetusena, mitte veel täieliku punn-põhjas-panemisena.

väga väga naine ütles ...

Nad tellisid temaatilise loo ja lubasid raha selle eest ja siis ma kooliaasta lõpu ja katse vahel midagi Täheaajale kirjutada tegin kolme nädalaga valmis, sest raha =P

Tegelt, kui nüüd end mitte ahnusega vabandada, ongi see lihtsalt väike lihtne jutt ilma mingite eriliste ambitsioonideta. Mahupiirang ketistas päris kõvasti mõttelendu ka. (Enamasti mõtlen lugusid suuremates tähekogumites kui 30 000).
Piinlik samas ei ole ta pärast. On teadlikult selline lihtne asi, leebe ja ka lugejapoolset pingutust mittenõudev.