pühapäev, 15. detsember 2013

Pruun koer

Kell 5:58 võtab väsinud töötaja raudteemingimingil liinil telefoni, mis on pikalt ja järeleandmatult helisenud.
"Tere!" kostab torust reibas naisehääl. "Et... mind suunati teie liinile häirekeskusest. Selline lugu on, et raudteel, seal, kus on sild Ühesteestijõest üle, on rööbastel surnud koer. Suur surnud koer. Ma katsusin teda ära tõsta, aga ta on täiesti kange ja sinna külge kinni ka külmunud ja siis ta on seal ikka edasi nüüd."
"Ee...." teeb raudtee mingimingiasja töötaja. "Kas... kas see koer on äkki rongilt löögi saanud?"
"Ei, ma ei usu. Vaadake, ta ei ole katki. See on täitsa terve koer, välja arvatud, et ta on surnud. Mingeid vigastusi ei paistnud. Täiesti terve surnud koer. Ma tulin üle selle silla, et üle jõe saada, ja siis nägin."
"Aga no mida mina teha saan?" küsib väsinud raudteetöötaja kerge vene aktsendiga, õigemini üritab küsida, sest maniakaalne näitsik teises otsas räägib juba edasi:
"No ja ma mõtlesin, et võib-olla sellel rongijuhil, kes esimese rongiga tuleb, on natuke nõme tunne sellest koerast üle sõita, ja ma ikka annan kellelegi teada vähemalt. Saate neid kasvõi hoiatada."
"Oodake, kas see koer on kohe otse rööbaste peal või?"
"Jah, pea ja esikäpad on üle ühe liipri...rööpa... kumb see kumb ongi? Ja see on päris suur koer. Midagi dobermanitaolist, aga natuke veel suurem. Et ega need uued rongid seepärast ju teelt välja ei sõida, aga ebameeldiv on ikkagi, kui ootamatult ette jääb, ma arvan."
Raudteetöötaja teadvusse jõuab tasapisi, et talt ei oodatagi seda, et kargab autosse ja sõidab kell 6 pühapäeva hommikul kuskile teise linna kellegi koerakorjust raudtee äärest ära koristama, ja ta muutub paugupealt palju sõbralikumaks.
"No siis jah, me mõtleme midagi välja," ütleb ta. "Räägime omavahel läbi ja vähemalt rongijuhtidele saab kindlasti teatada, jah. Jah. Jah. Aitäh teile!"
Jätame paljusõnaliselt hüvasti ja soovime üksteisele kena päeva. Lund sajab ja mul on käes latern nagu mingil rõõmsal kaevanduspäkapikul. Ainult kirka puudub.
Laterna andis heasoovlik peoperemees mulle autojuhtidele silma paistmise huvides kaasa selt sünnipäevalt, kus ma kell 5.08 pärast suurt isamaaliste laulude ühislaulmist otsustasin, et tahan ikka koju magama minna, sest paremaks pidu enam ei lähe ja nüüd juba algaski see uimaperiood enne magamaminekut, kus inimestel silm enam hästi lahti ei seisa.
Pealegi peab keegi kodus komme susside sisse panema, ei saa mingid üksikvanemad detsembris ööseks kodunt ära jääda süüdimatult.

Topin laternaga vehkides telefoni kotti ja mõtlen hämmeldusega, et kas see on siis ka normaalne elu?
Kõnnid pärast pikemat öist tantsimist varahommikul raudteel, latern näpus, ja siis leiad sealt surnud koera. Kangutad teda maa küljest lahti kõiges oma hõbelitrilises ilukleidis, sukad jalas ja ripsmed tušist rasked, kasutades kinnaste kaitseks kilekotte, kust valati käekotti laiali hulk huulepulki, silmapliiatseid ja kaks õuna. 
Ja siis helistad igale poole, sest koer ei nihku.
Kusjuures ei helista tegelikult isegi nii väga selle pärast, et kolmanda advendi hommikul rongiga mingist koeralaibast üle sõita oleks ehk väga kole ja traumeeriv kogemus ühele rongijuhile, vaid eelkõige seepärast, et kui sa lihtsalt jätaksid selle koera sinna, saaksid need töllid, kelle meelest on äge meelelahutus vedada surnud koer rongi ette ja hiljem tulla otsima, et kus on pea ja kus käpad ja hahahahaha, mis nali, täpselt seda, mida nad tahtsid.

Loodetavasti nad ei löönud seda koera enne maha vähemalt. Ega ma selle kivikõvaks tardunud kere peal mingit lahkamist ei sooritanud, et koera surmapõhjuseid teada saada, ent pealtnäha oli see siiski täiesti terve surnud koer.

Täiesti terve surnud koer.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Filmilik! Ja kohutavalt dekadentlik pealekauba.

Anonüümne ütles ...

Võib-olla mürgitatud.

Ylis ütles ...

See ongi meie maapiirkondade viga -tahad ennast rongi alla visata aga külmud surnuks oodates - ansip süüdi.

väga väga naine ütles ...

Ma mõtlesin sellele koerale hulga lugusid taha, et miks ta seal oli nagu ta oli.

Üks variant oli muuseas, et ta toodi sinna testimaks, kas rongijuht paneb mingit üsna suurt kogu rööbastel tähele, kui seal üks ratta ootel kael on.
Sest kui nagunii end tappa tahad, kõik halb ja närv nõrk, siis eriti maru piinlik oleks ju, kui juht võtaks juba kaugelt hoo maha, roniks kabiinist välja ja sul näo täis sõimaks, selle asemel et üle sõita.

Anonüümne ütles ...

Huvitav on mõelda, et koer tahtis end tappa, pani pea rööpale ja asus ootama. Ootas, ootas - rongi ei tulnud. Külmus teine surnuks.
Järjekordne enesetapp ebaõnnestus.