laupäev, 21. detsember 2013

Sõltuv

Läksin täna täiesti tükikesteks. Nõretasin oma valusat verist südant siia uut postitust kirjutades üle terve klaviatuuri. Pisarad ja draama ja kõik.
Samas oli kuidagi kaugel-kaugel taustal ka tunne, et miks siis nii.
Enamasti ma olen ju normaalne, isegi PMS-i pole praegu, ja miski pole elus eriliselt muutunud äsja. Tegelikult sain just terveks ja mul pole ühtegi pakilist kooliasja ja üldse on hea elu.
Mis toimub?!
Igaks juhuks ei vajuta veel "publish". 
Nutan niisama, nii et kõik siseelundid lähevad omavahel sõlme ja rusikad on pisaratest märjad.

Sellistel hetkedel on hea, et on sõpru, kes ütlevad, et kõik saab korda. Oota homseni, enne kui hakkad.
Üldse. Kuss!
Võtab esmase õuduse maha.

Siis tuli tasapisi ette, et olen nädal otsa haige olnud ja eelmise nädala lõpus oli kolm lihtsalt laiska päeva ka. Ühe lausega, ma pole 10 päeva korralikku trenni teinud.
Oleks selle halva endorfiinivõõrutus-tunde pealt meeleheites väga hulle asju hakanud tegema peaaegu. Pea-peaaegu päriselt tegingi.
Selliseid lõplikke, nii et klaviatuurilt oleks iga sõrmelöögiga verd ja purustatud maksa pritsinud.

Nüüd käisin selle asemel jooksmas.
Nagu uus inimene jõudis koju, soojast vihmast märgade juuste ja rahuliku hingega.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sa pead regulaarselt liigutama ennast...

väga väga naine ütles ...

Tõesti-tõesti!

Ega ma ise selle peale ei tulnudki =P

Rents ütles ...

Jah, naise põhiline viga ongi see, et ta persetab muudkui teleka ees.