kolmapäev, 28. mai 2014

Kui pole kunagi proovinud, ei oska ka siis, kui vaja on

Hääleta õigel pool teed meenutas mulle, et mul on juba vähemalt kolm kuud kirjutamata üks postitus suremisrituaalidega seotud hämmeldusest.

Kui on üks asi, mis mulle mu õendusõpingute juures täiesti kummaline, veider ja arusaamatu tundunud on, on see just suremise käsitlemine.
Kui sellest räägiti - natuke eetika aines, natuke õenduse alustes, natuke hoolduspraktikale saatmise seminaris - räägiti inimese õigusest väärikalt surra, emotsionaalsest toetusest, aususest ja sellest, et ei tohi patsiendi suremist endale väga hinge võtta, muidu ei suuda enam tööd teha.
Kui mul esimene patsient praktiliselt kätte ära suri (ma hoidsin sõna otseses mõttes ta kätt neli tundi - selleks, et ta tilgutit oma teadvusetus vehkimises välja ei kisuks sealt), ma tegelikult isegi mängisin neid koolis mainitud toetuse- ja aususeasju läbi temaga. S.t. tema oli tegelikult täiesti kontaktivõimetu ja magas ning see, miks ta kätt (ja tilgutit selle seest) lahti püüdis tõmmata, polnud mitte iha vabaduse poole, vaid ta sügeles maksatalitluse lakkamise tõttu üleni ning üritas end alateadlikult sügada. Aga mulle tundus siiski kuidagi kohatu tema teadvusetu suremise taustale telekast tuimalt Eurovisiooni kordust vaadata ja siis ma hoopis lugesin poolvaljusti luuletusi ja rääkisin temaga-omaette mingeid asju, mida ma vbla tahaksin, et keegi mulle ütleks, kui ma suremas olen.
Siis ta suri ära ja ma pesin tema voodit vaikses võidurõõmus, et ta on minu surnu ja mina koristan tema järel, ta tütar käis mind tänamas kena käitumise eest ja üldse oli kõik väga armas ja ma kahetsesin ainult seda, et polnud rääkinud selle inimesega enne, siis kui ta tuli. Sest siis oli ta veel täiesti adekvaatne, kontaktne, füüsiliselt heas seisundis ja mina, lihtsameelne, veel imestasin asjade hulluks minnes, et kuidas see kõik siis nii ruttu läks?
Alles hiljem taipasin, et ta tuligi sinna asutusse surema. Seisund oli lootusetuks tunnistatud ning ilmselt tundus see talle ja tema perele parima variandina. Keegi seda muidugi mulle ei maininud ja ta ise oli umbes sama kontaktne kui suvaline inimene, keda sa hotelli hommikusöögijärjekorras kohtad e. siis ütles "tere" ja "aitäh".
"Ma küll ei tunne sind, aga mul on kahju, et sul on see raske hetk praegu"-vestluse momenti justkui ei tekkinudki enne, kui ta juba päris minekul oli.

Sestsaati olen näinud veel päris mitme patsiendi lahkumist, mitte küll nii lähedalt ja vahetult, aga siiski. Ühel päeval nad on voodis, käin tilgutit panemas ja kraadimas, ja kaks päeva hiljem enam mitte. Seda, et läheb ainult halvemaks ja paremaks üldse mitte, on vahel näha juba nädalaid, vahel käib aga paranemine ja halvenemine lainetena - ja siis on korraga kõik.
Olen näinud patsiente, kellele on just öeldud, et teeme veel paar uuringut, aga opereerida ei saa, kiiritusravi ei saa teha, võib-olla mõni keemiaravi toimib veel, ei tea.
Olen näinud patsiente, kel võetakse maha kogu ravi peale sümptomaatilise ja kes kustuvad siis nädalaga.

Ja teate, mis neid kõiki seob?
Surmast mitte keegi nendega ei räägi ja kui nad ise selle teema üles võtavad, vadistatakse nad vaiki sellega, kuidas nii ei tohi mõelda, küll saab ravi, küll läheb paremaks, ärge sellele asjale üldse mõelge!.

Välismaa filmides on nagu nähtud sellist asja, et kui aeg hakkab kätte jõudma, traavib surija juurde kogu suguvõsa kokku, öeldakse hüvasti, räägitakse tähenduslikke asju, avaldatakse peidetud aarete asukohti, ja kuidagi kujutlesin ma, et päris elus võiks olla natukene samamoodi. No et võib-olla ei aja surija neid asju just viimastel hetkedel (mil mõtteka jutu rääkimise ja ümbrusest arusaamise tõenäosus on kõvasti madalam kui veidi varem), kuid põhimõtteliselt midagi sellist toimub.
Ja kui pole peret, siis räägitakse nendega, kes on, näiteks haiglapersonaliga, ning leiab aset leppimine ja katarsis.
Aga miskipärast pole ma midagi säärast kordagi näinud.

Kui inimesele määratakse haiglas sümptomaatiline ravi ja helistatakse sugulastele, et teate, meil on küll muidu külastamiskeeld karantiini tõttu, aga tema juurde võib nüüd tulla, sest seisund on selline, et hiljem enam ei saa - siis tulevad sugulased, toovad kooki ja lilli ja räägivad haigele sellest, kuidas no saa nüüd ometigi terveks ükskord. Ja haige vaatab neid veidi vingus näoga ja noogutab pahuralt pead.
Meie käime ja paneme kraadiklaasi ja anname paratsetamooli.
Kui haige jääb järjest viletsamaks ja viletsamaks, ainult magab ja tunneb end halvasti, ei suuda tõusta ega varsti ka oma põit kontrollida, on lisaks mähkmete toomisele ning vahetamisele ainus uudne kohtlemisviis haiglas see, et kui tal on piimajanu, tellitakse talle alt sööklast klaas piima kohale ka väljaspool söögiaega.
Muidu käime, anname ravimeid ja vahetame sidemeid ning kogu moos.
Mu oma vanad ja haiged sugulased läksid omaette, tahtmata, et keegi neid sellistena näeb - või ei tahtnud teised neid mulle näidata, ma ei tea. Minu käest igatahes keegi ei küsinud.
Nendega, kes läksid ootamatult, oli ses mõttes isegi kergem - nad ei teadnud ette, niisiis on selge, miks see hüvastijätmise-teema üldse esile ei kerkinud ega ole ka endale imelikke küsimusi pärast, et miks ma siis nendega ei rääkinud, kas ei julgenud, kas ma ise tahaksin, et kui mina suren, poleks sel kellelegi pealtnäha mingit tähendust ja tehtaks nägu, et midagi ei toimu või!?

Mitte et ma oskaksin suremisest ja surmast kellegagi tegelikult rääkida. Mitte et see oleks asi, mida kuidagi väga harjutatud oleks vms. Lihtsalt tunne on, et äkki oleks vaja mingit plaani, protokolli ja normaalset kombestikku, mis ei hõlmaks ainult salgamist.

Muidugi on võimalik, et see surijatega rääkimise värk filmides ongi kõik puha väljamõeldis, umbes nagu kahekuused pontsud imikud vastsündinute pähe esitatavana, ja midagi sellist ei toimu kunagi ja kusagil. Igal pool tehakse nägu, et pole midagi, pole olnudki, kõik meil elavad igavesti ja tantsivad muudkui rohelistel muruplatsidel lapaduud. Võib ju olla?
Aga kui kusagil siiski leiab aset ka mingi asjalikum tunde- ja infovahetus, võib-olla on minu kogemus põhjendatav sellega, et elan Eestimaal, me oleme eestlased ja eestlased ei tea, kuidas imelike teemadega ümber käia ning jätavad parem üldse käimata, kui teevad midagi valesti?

Sest surm, surm on ometi äärmiselt imelik teema ju.
Viisakas seltskonnas sellest ei räägita.

19 kommentaari:

ritsik ütles ...

Väga huvitav postitus!
Mul on samasugused kogemused, nagu sul- et tehkem eriti välja, kui keegi on kustumas ja lootkem, et see kähku mööda saab.
Minagi töötasin kunagi haiglas ja nägin mitut surijat, pesnud ei ole, aga raami surnukuuri lükanud küll.
Ning tõesti, surijad olid oma hirmu ja meeleheitega täiesti üksi. Kuna tolles (verehaigete) osakonnas surid enamasti noored või keskealised inimesed, siis seda suurem oli traagika ja ebaõigluse tunne.
Nüüd teaksin, mida teeksin. Unustaksin kogu oma häbelikkuse ja "äkki ikka nii ei sobi" ning lihtsalt palvetaksin voodi kõrval nende hingede eest. Ses suhtes olen sinu viidatud blogi kirjutajaga nõus, et elu lõpul on Jumalat väga vaja. Noh, minu meelest ikka muul ajal ka..
Mulle meeldib õigeusu traditsioon, et matuste ajal ja pärast seda ei tohigi väga hullult leinata ja ulguda, sest hing ei saa siis rahus ära minna.
Ps. Kas tänapäeval haiglates psühholoogid ja hingehoidjad on?

Anonüümne ütles ...

Mina ei tea, kuidas surrakse haiglas, sest mu mõlemad vanemad surid kodus ja nii, et nad said minuga jumalaga jätta. Minu jaoks oli see, et ma neid kuni lõpuni kodus hooldasin/põetasin, väga oluline. Raske oli see muidugi, aga kuidagi süda jäi rahule.

krsi6 ütles ...

Me ei oska surmast rääkida. Võiks isegi öelda, et sellest ei ole sünnis rääkida. Mahajääjad tunnevad seletamatut kohustust surijale vastu vaielda, kui ta minekule viitab.
Selle aasta algul läks meie hulgast vähiga minu vanemate naabrimees, kes oli 40 ringis. Alles pärast tema surma kuulsin ma, et ta oli novembrikuus käinud kirikus, teinud vajalikud toimingud ja kokkulepped. Et kui aeg on sealmaal, kui ta ise enam rääkida ei suuda, oleks kõik korras.
Igal juhul oli aastavahetusel surma teema õhus ning meie pere ringis tekkis spontaanne arutelu, kuidas me tahaksime surra ja millised võiksid olla meie matused. Pisut morbiidne teema, esmapilgul. Tegelikult väga vabastav ja huvitav.

P.S. Haiglates on hingehoidjad olemas

Anonüümne ütles ...

Kas haiglate hingehoidjad on kristlikud hingehoidjad? A la religiooniõpetus koolis on maskeeritud kristluse ajalugu.
Kui, siis mida peab üks ateist nendega peale hakkama?

Võiks olla midagi universaalsemat.
Nt enne välja selgitada mida inimene usub ja siis toetada seda usku.

Anonüümne ütles ...

Minu vanavanemad tahtsid tihti surmast rääkida, aga perekond muutis alati ruttu teemat. Mõtlen, et tegelikult on vanadel inimestel vaja kedagi, kes nad kordki ära kuulaks. Teisi lihtsalt ärritab, kui tihti võib üks vanainimene jälle surmateemat alustada, aga tegelikult pole temaga keegi kordagi sellest rääkinud. Ma olin siis veel liiga noor ega suutnud,... aga ma ei tea, kas kunagi üldse suudaksin.

väga väga naine ütles ...

mul oli just eile koosviibimine sõpradega, kus me alustasime arutelu surmast, aga kuidagi väga sujuvalt muutus see aruteluks jõuetute ja seniilsete vanainimeste hooldamisest.
mis on ka tähtis teema.
aga see oli nats naljakas, kuidas vaikselt tõmbus jutt ikka surmast eemale, sellele, kuidas elada.

Bianka ütles ...

Mul on tekkinud ka vastupidine tunne, et surija ise ei taha tegelikult tunnistada, et "see" on juhtumas nüüd ja kohe varsti. Talle sobib paremini sugulaste ja teiste armsate kinnitus, et aega on, ega sa siis kohe nüüd surema ei hakka.

Nii jäi mu naabrimehel tegemata testament, mis oleks ta naise juriidilised asjaajamised lihtsamaks teinud (tänu välismaal elavatele lastele). Samuti jäi mind painama ämma puhul, et äkki ta oleks ikkagi tahtnud kiriklikke matuseid, sest viimasel ajal ta suhtus usu teemasse väga tõsiselt. Aga kuna ta seda ei öelnud, siis ta pojad tellisid ilmalikud matused.

Aga kas see pole mitte sama mündi teine külg?

Anonüümne ütles ...

Kuna me kõik oleme potensiaalsed surijad, siis on mul teile üks väga tõsine üleskutse. Juhul, kui teist jääb maha mingisugustki pärandust ja juhul, kui teil on vähemalt 2 pärijaid ja te ei soovi neid omavahel totaalselt tülli ajada, siis KOOSTAGE NOTARIAALNE TESTAMENT! Elu on näidanud, et peale surma lähevad elusolevad kraami pärast mõnusalt pöördesse. Sellist käitumist pole vaja julgustada.

Suremise ja surmaga on see lugu mo arust, et kuigi tänapäeval on kõik maru enesekindlad atesitid, agnostikud, evolutsionistid ja budistid, siis jumalaga nad rahu ikkagi teinud ei ole ja kardavad seetõttu ka surma. Väldivad seda teemat nagu saavad ja jahuvad selle asemel esoteerilist juttu kristallidest, harmooniast ja tšakratest. Pärast surevad aga ikkagi ära ja roiskuvad ning mädanevad ja hing vajub alla põrgusse. Ilmselt (ega mina seda ei otsusta). Mõttetu jaanalinnu-värk ühesõnaga.

väga väga naine ütles ...

Viimasele anonüümsele: oot, kas see jumalaga rahu tegemise (ja tegemata jätmise) ja põrgus mädanemise-jutt on nali?
Või sa päriselt arvadki nii? =)

Anonüümne ütles ...

See on iroonia läbi pisarate. Ütlesin ju, et ega mina ei otsusta ja seega pole ka õigust öelda, kes ja kuidas. Aga loogika ütleb, et ega kristalli jõul kah väga kaugele ei sõua.

Lendav ütles ...

Selle peale tekib kohe küsimus, millega siis jõuab kaugele kui kristalli jõul (jms) kaugele ei jõua?

Ma arvan, et neid kristalle ja tšakraid ja muud sarnast on kõige rohkem ikka elavatel vaja, selleks et eluga toime tulla. Ju siis muudmoodi ei oska. Ja kui neist abi leitakse, miks siis mitte?

Surm, jah, on üks libe teema. Isegi pole enda jaoks päris selgeks mõelnud. Mida kardetakse, kas füüsilise keha haihtumist või vaimu otsasaamist? Et ma ei mõtle enam kunagi ühtki mõtet? Ja see väljavaade on nii jube, et selle asemel on lihtsam surma ignoreerida, surijale kinnitada, et ta elab igavesti, jättagi jutud rääkimata, testamendid tegemata? Vanemad inimesed üldiselt on ise omale surma selgeks mõelnud ja hoolimata sellest, et noorem sugupõlv sellest kuuldagi ei taha, pannud kõrvale kirsturaha, valinud välja kleidi ja rätiku viimseks teekonnaks, püüdnud puiklevatele noortele pisutki mõista anda, mis peale tema lahkumist edasi peaks saama.

Huvitatuile soovitan Argo Moori raamatuid, eelkõige seda:

http://www.rahvaraamat.ee/p/dialoog-surmaga-seosed-uskumuste-suhtumiste-ja-moraali-vahel/11295/et?ean=9789949406043

Lendav ütles ...

Kes raamatut ei viitsi lugeda, leiab netist ka kuulamiseks Argo Moori loenguid. Näiteks:

http://www.ylikool.ee/et/13/argo_moor

Kairit ütles ...

Oh. See lugu puudutas mind.

Olin oma isa surma juures. Ta ei jõudnud teha testamenti ja suri 2 päeva enne notari aega. Aga me saime teada, mis oli tema soov ja tegutsesime hiljem selle järgi.
Ema oli see, kes isaga nendest asjadest rääkis. Tal oli julgust. Meil ei olnud.

Sinul on julgust surijaid toetada. Sa mõistad. See on suur asi. Mäletan, et kui isa valvasin, siis ma ei teadnud, millest peaksin rääkima. Ja ma ei rääkinudki.

Anonüümne ütles ...

Väga hea film (haiglas) suremisest on minu meelest Mike Nicholsi "Wit", Pärdi muusikaga. Kuigi seal on asjad kohati võib-olla isegi liiga filmilikult ja mustvalgelt öeldud. Youtube'is olemas. Aga seda võib olla raske vaadata, kui teemaga on lähemaid kokkupuuteid. On küll mängufilm, aga minu arvates üsna realistlik. Väga-väga naisel on meedikuna kindlasti rohkem kogemust, kas on nii või pigem mitte. Ega muud polegi, kui tuleb lihtsalt olla inimene... mnjah.

Elisabeth Kübler-Rossi raamatuid tasub ka lugeda, ta töötas surijatega palju. On öelnud, et ega tal vestlemiseks muud kunsti polegi, kui lihtsalt läheb ja istub inimese juurde ning mingil hetkel hakkab inimene ise rääkima. Nii lihtne see vast siiski pole :) Kui EKR ise enne surma ratastooli jäi, oli kuuldavasti öelnud, et iseenda surma eel on varasematest põhjalikest kogemustest väga vähe kasu. Keeruline teema igal juhul. Ilmas on vähe asju, mis tuleb eranditult kõigil läbi teha. Surm ja maksud :P

väga väga naine ütles ...

Kairit: sel asi ongi, et tegelikult ei ole mul mingit julgust ega oskust.

Mul oli ettekujutus, et midagi tuleks teha, aga haiglas reaalselt tööle asudes sattusin olukorda, kus nagu ei osanud, ei julgenud, ei teadnud, millal ja kuidas on õige - ja hetked läksid järjest mööda. Minu jaoks mitte nii väga pöördumatu nukrus, tulevad uued patsiendid ju - aga surijate jaoks olid need nende ainsad surmaeelsed päevad ju.

Ja ma mõtlesin - mismõttes, meedikud ei oska ja ei julge?!
Aga point on, et keegi ei oska ega julge. Lähedased ka ei oska ega julge. Meil pole kogemusi, meil pole ühiskondlikku normaalsust välja kujunenud, kuidas surmateemade ees ja sees julge, hell ja aus olla.

Ma mõtlen endamisi, et järgmine kord vähemalt püüan, isegi kui ei õnnestu.
Ja selle postitusega püüan innustada teidki püüdma. Teate seda ütelust: igas pulmas pruut, igal matusel kadunuke? Noh, et pulm ja surm on need kaks elusündmust, mil inimene peaks nagu saama olla tähelepanu keskpunktis?
Abielluma meist paljud elu jooksul ei sattu, sureme aga kõik.
Kas see suur tähelepanu peab tingimata tulema alles siis, kui seda kopka eestki enam nautida ei suuda?

Anonüümne ütles ...

Ma ei usu, et see surma-teema vältimine oleks nii üldine. See tundub olevat subkultuuri osa.
Väide tugineb teistsugusele kogemusele.
Olen üle viiekümne – meil naisega on täpselt üksteisele räägitud, kuidas matma peaks ja mida tuleks matustel jälgida, et kummagi matus oleks elatud eluga kooskõlas (kaasa arvatud muusikavalik). Minu ema on lisaks matuste korraldusele rääkinud tulevaste pärijatega läbi ka temast jääva vara jaotuse – vältimaks tülisid ja arusaamatusi.
Lisaks end ümbritseva teistsuguse märkamisele on mul ammusest ajast veendumus rahvuslikust surmalähedusest – läbi aegade eestlaste enesetappude suur osakaal. Et selle põhjus ei ole mitte teistest raskem sotsiaal-majanduslik olukord, vaid surma loomulikumaks pidamine (ma ei arva, et põhjus oleks teiste rahvastega suuremas ilmalikkuses).
Kui see küsimuste ring huvitab, siis võiks pöörduda nende poole, kes poliitilistest pööretest sõltumatult on ikka surijatega tegelenud – kristlik kirik. Neil on rituaalid ja kohustused. Et õpetaja (papp, pastor) on kohustatud surijaga surmast rääkima, ta ära saatma…
(ma ei ole kunagi olnud seotud ei usuga ega kirikuga)
See nende kogemuste poole pöördumine ei pea tähendama jumala poole pöördumist, rohkem kui jumalaga tegelevad nad inimesega. Ja kui inimese elus on vältimatu, millest teised mööda vaatavad, miks siis mitte küsida neilt?
Minu surnute hulgas on ka ateiste, kellega on kristlased surmast rääkimas käinud – inimene räägib inimesega. Kristlase silt ei ole siin üldse oluline olnud. Oluline on selle inimese kvaliteet ja mõista-tahtmine.
Usun, et parimad neist on võimelised õpetama. Tõnu Lehtsaart võiks soovitada.

KM

themarten ütles ...

Väga hea film surmatalitustest oli Departures. See on siis Jaapani linateos, kus surm veel imelikum teema on.

https://www.youtube.com/watch?v=IysFO9ZzQDs

Anonüümne ütles ...

lugesin juttu ja kommentaare ja ikka ei saa aru, MIDA siis surijaga rääkima peaks?
et käid nädalaid järjest ja räägid talle, et nüüd sa hakkad surema?
või mida lähedased siis valesti teevad?

väga väga naine ütles ...

Arvestades, et enamasti, kui inimene surema hakkab, teeb ta seda esimest korda ja see kogemus võib olla pisut uudne ja hirmutav, võib ta tahata oma mõtteid ja tundeid sel teemal kellegagi jagada.
Nüüd, mitte et peaks peale käima selle teemaga, aga korra mainida, et see on ok, kui ta rääkida tahab, võiks küll. Eriti võiks mitte mitte teemat tõrjuda, kui ta ise selle jutuks võtab. Sest vastasel juhul on sõnum: "See on nii kole asi, et ma ei taha sellest mitte rääkidagi" ja inimesel esiteks on veel enam imelik ja hirm ja teiseks tunneb ta end täiesti üksijäetuna. "Mina ja minu tunded ei huvita kedagi, ma suren nagunii varsti ära."

Mis on kainda alatu ja inetu.