teisipäev, 10. juuni 2014

Iseenda tüdruk

Juba mitmendat päeva järjest on täiesti inimese moodi olla. Leebe, hell ja helge, valu lakkamise joovastus põksub pidevalt soojust kaelalihastesse ning väikesed asjad teevad rõõmu, ridamisi.
Tahaksin ses helguses kogu maailma kõigile lahendamiskergeks teha, aga niimoodi see muidugi ei käi. Igaühel on ikkagi omaenda jama, omaenda hakkamasaamisprotsessid ja need ei tarvitse minu omadega üldse sarnased olla.

Aga mind aitasid kirjutamine, kehaliselt pingutav tegevus ja inimestega suhtlemine hästi palju. Hästi-hästi palju kohe. Tõtt-öelda olen täiesti vaimustuses, et nii ruttu selle südamevärgi valutava põlve peaaegu korda sain. Mitte et ta oleks kasutuskõlbulik uue maratoni alustamiseks, aga ta, kurat, vähemalt ei valuta kogu aeg!
Ja see on puhas võit. Esialgse tunde järgi oleks vbla aasta otsa pidanud südamikumõra kokku kasvatama.


Kogu see sissejuhatus on siin tegelikult seepärast, et sel hetkel, kui ma umbes verd oksendasin ja kogu keha ütles kogu aeg, et
valesti, kirjutasin muuhulgas ühe luuletuse. Enda väljaelamiseks, selleks, et saaks üldse hingata kuidagi - aga mul on tunne, et ta sai hea kogemata. Oleks ilmselt veel parem, kui lugeja ei teaks midagi autori viimase aja elukäänakutest, aga vbla on siiski nii ka.


Iseenda tüdruk

Käisin eile linnas peol.
See oli hea pidu,
naeru, plaksutamist ja puusanõkse täis.
Ma jõin ja naersin, tantsisin
kergel muretul moel, ning see aitas.

Koju kõpsisin kõrgetel kontsadel,
kõrvus õõtsumas rõngad, kaelas hüppamas keed ja
keegi mees ütles “Vau!”
kuid teine ta kõrval
pillas pilkavalt: “Kuule, jõulud on möödas,”
ja ma tundsin end kohutavalt.

Kõndsin edasi, pea püsti ja kingad kõpsumas,
mida muud ma pidanuks tegema,
ja alles kaks tänavat edasi taipasin:
ma pidanuks nende kolme juurde minema,
jõulu-kutile otsa vaatama ja ütlema,
et rääkisin päeval mehega,
keda olen kolm aastat armastanud
ja kes ütles mulle täna lõplikult ära,
et ei.
Ei, meil ei tule midagi.
Seejärel käisin peol,
heal peol, kus olid sära, sukad ja võltsteemandid,
kus ilusad naised võtsid riidest lahti,
rahvas plaksutas
ja mina ostsin endale suure pudeli siidrit,
teatasin, et kavatsen olla suurejooneliselt õnnetu,
kõik kuradile saata,
ning seda ka tegin.
Ja nüüd tema sõnad
rebisid minusse uuesti augu.
Kas ta ka mõtles
oma hooletut õelust pillates,
et ma võin olla õnnetu,
et mul võib olla raske
ja ta võib-olla teeb mulle haiget –
või mõtleski ainult sellest, et
tal on loomupärane õigus ette kirjutada,
kuidas peavad välja nägema
ilusad naised, kes oma koduteel temast mööduvad?
Kas ta võib-olla usub,
et maailmas peab mingi kord valitsema,
või koguni seda,
et tema peaks saama maailmakorda ära määrata?

Ise vahel mõtlen,
et mina ei julgeks.
Liiga suur vastutus.

Mul ei ole selle kolmeaastase armastuse särki,
aga on mu enda eilne peokleit,
siidine, litriline, õhuline ja imekaunis.
Surun nina kangasse:
õhkõrnalt aimatav higilõhn,
veidi parfüümi,
mingi tabamatu daamilik pahelisushõng;
oh, nii hea!
Ja ma armastan seda ja iseend,
ma armastan end, nagu oleksin iseenda tüdruk,
nuusutan oma lõhna,

ma armastan iseend.

11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tõepoolest võrratu luuletus!

Ma selle "jõulupuu-mehe" kaitseks ütleksin nii, et (keegi ju peab süüaluseid kaitsma?), et ehk ta tahtis sind hoopis "väärt naljaga" lõbustada? Ta oli teravmeelne kuid ei suutnud aimata tegelikku olukorda. Teravmeelne, aga nõrkade tajudega.

Mõned küsivad kepikõndjatelt: "ou, kuhu suusad jäid"? See on samuti päris solvav, kuigi leidlik.

väga väga naine ütles ...

mu meelest ei ole selliste naljade puhul, kui nad on mõeldud naljakana, rõõmu-kannatuse tasakaal üldse paigas. Potentsiaalset lusti, mida nad naljatajale pakuvad, on kuidagi oluliselt vähem, kui potentsiaalset ebamugavust, mis tuleb sellele, kelle arvelt nali käib. Pealegi ma pelgan, et nende naljade lõbu vist vahel ongi just selles, et õnnestub kellegi enesetunnet alla tuua ja enesekindlust kõigutada, iseend selle abil võimsamana tundes?

Põhikooli tüüpi pisijulmused, tavaline vastuhakk neile on nagu põhikoolis ikka: ära tee välja, küll siis jätavad järele. Ainult et täiskasvanud mees.

Ma mõtlen, et vbla polnud keegi talle öelnud, et inimesed saavad haiget, kui neid narrida. Vbla tulnuks öelda.

Anonüümne ütles ...

Sul on õigus. Ilmselt olekski pidanud ütlema, aga tavaliselt on inimene sel hetkel hoopis hõivatud oma minapildi taastamisega ja vasturünnakuks ei ole jõudu. peaks proovima kuidagi nii, et rünnata reflektoorselt -ilma sisemise analüüsita. Olen kuulnud, et amatööri eristab professionaalist just see, et professionaal ei esita endale enam eksistentsiaalseid küsimusi vaid teeb seda mida tegema peab. Väliselt jääb mulje, et täiesti primitiivsel moel aga tegelikult on analüüs juba kunagi varem teostatud ning reaktsioon on selle analüüsi tulem. St, et järgmine kord võib kohe rünnata.

Ma toon ühe elulise näite kaa. Üks mu õe sõbranna eva sattus alailma mingite jõledate austajate otsa, kes teda aegajalt ka klohmisid (Eva veetis aega kõikvõimalikes urgastes jne). Seega oli ta ära õppinud eeluse, et mingi ootamatu tülinorija hakkab varem või hiljem klohmima. Noh. Ühel õhtul (öösel tegelikult) jalutas eva Mustakal kodu poole, kui talle ujus külje alla mingi vene tüüp ja tahtis suitsu. Kui suits käes, hakkas mingit imalat teksti ajama ja ähvardama. Eva aimas halba ning kuna eeldus nägi ette, et "nagunii läheb klohmimiseks", lõi ta venkut esimesena otse vastu hambaid. Eva ründas ootamatult sisuliselt rahumeelset meest! Mis iseenesest oli ju täiesti võimas tegu! Esmapilgul võib see olukord jätta mulje, et eva käitus amatöörina -kuid tegelik tõde on jus vastupidine. Eva teadis täpselt mida sellises olukorras tegema peab ega raisanud enam aega enesehaletsusele ega kahtlustele! Päris võimas, kas pole?

udupea ütles ...

palju õnne... või midagi :)

väga väga naine ütles ...

Go, Eva =)

tegelt muidugi kurb, et selline elukogemus tekkis ja nii, aga... noh, mul on hea meel, et enda eest seismise vähemalt ära õppis.

Imalast suitsunorijast suts kahju siiski.

notsu ütles ...

ma üritasin öösel pisijulmuse tegijasse sisse elada ja tundus, et äkki ei ole isegi oluline kellegi teise enesehinnangu kõigutamine. äkki saaks ta sama laengu, kui ütleks sõbra kuuldes midagi taolist nt televiisoris oleva inimese kohta. samuti pole tal vaja mingit maailmakorda kehtestada, sest siukese maailmakorraga poleks tal enam kedagi, kelle kallal keelt teritada.
mõte on sõbra (või oma kamba) ees esineda, "kus ma ikka oskan öelda". ja defineerida ennast kui kambaliiget selle kaudu, et näe, keegi teine on meie kambast väljas. eriti hale lugu, sest sõber ei pruugi asja tglt heaks kiita.

oli kunagi üks juhtum, kus keegi tibi ütles tänaval mu kohta sarkasmist nõretaval häälel kuuldavalt "õu mis kena naine" ja ainus, kelle ees tal sellega esineda oli, oli temaga kaasas olev mees. a mees tundis hoopis piinlikkust, mitte ei patsutanud talle tunnustavalt õlale. täielik feil.

ma usun, et põhikoolis on kah mõte selles, et tuleb ennast normaalsena defineerida ja selleks on vaja keegi ebanormaalseks sildistada. olenemata sellest, mis juhtub sildistatavaga või kas ta seda üldse tähele paneb või kas ta üldse on reaalne inimene või filmitegelane. ja põhikoolilaps ei pruugi olla veel nii terane, et hakkaks kellessegi teisesse sisse elama ja mõtlema, mis tema tunneb. a kui samale tasemele jäädakse ka täiskasvanult, on muidugi hale lugu.

soodoma ja gomorra ütles ...

MIna jälle mõtlen, et jumal tänatud, et sa midagi selgitama ei läinud (suure tõenäosusega oleks see olnud ainult vesi tema veskile), sest mina usun, et inimesele kes selliseid "hooletusi pillab" ei anna midagi selgeks teh (nagu ka nt inimesele, kes pargib inva kohale). Inimene, kellele annab midagi selgeks teha, sellele nagu pole vajaduski, sest tema naljalt "hooletusi ei pilla". Ok, kui inimene veel /väga/ noor on, siis on ehk arusaadav.
Ma muidugi ei tea, kas ma suutsin oma mõtete piisavalt adekvaatselt edasi anda:)

väga väga naine ütles ...

See oleks teda ilmselt ehmatanud ja kvalifitseeruks raudselt vasturünnakuks, mitte enda haavatavaks tegemiseks =)

Ja noh. Nagu ma just tõdesin eravestluses: mu alastus ongi mu soomus.

notsu ütles ...

vahel on ütlemaminekul mõte olemas. isegi kui sellise tegelase sõbrad tema käitumise üle ise alati väga õnnelikud ei ole, ei kutsu nad teda tõenäoliselt korrale, vaid mossitavad vaikselt. ja nii ei saagi ta kunagi teada, et kogu maailm ei kiidagi sellist käitumist heaks. vbla ta arvab seni, et kõik peavad teda väga ägedaks, kui ta niimoodi teeb.

aint see tahab head hindamisvõimet, et kui riskantne või ohutu see ütlemaminek on. et kas halvim, mis saab juhtuda on sõnavahetus, või lõppeb lugu haiglas.

Anonüümne ütles ...

AGA...Kallis naine,
seda et..mkmm, ehk sa nägidki välja nagu jõulupuu:) Nagu väga pidulikult üleehitud, aga siiski ilus jõulupuu. Litritega kleit, palju erinevaid sädelevaid ehteid - hallis tänavapildis võib selline ootamatult välja ilmuv suur ja sädelev liblikas isegi veidi koomiline paista:)
Et sel juhul polegi ju midagi väga valesti...

väga väga naine ütles ...

/kehitab õlgu

Miks ei ole valesti?
Loomulikult võib igal inimesel olla oma arvamus mille kohta tahes, möödujate välimus ka.a Aga ma ei näe, miks on vaja avaldada valjul häälel negatiivset arvamust millegi kohta, mis ei ole otseselt inim- või üldisemalt eluvaenulik tegevus - midagi sellest muud ei muutu maailmas, kui teisel inimesel on halb.

Miks seda siis teha?