laupäev, 14. juuni 2014

Jääknähud

Kui valu ei ole enam püsiv kaaslane, vaid tuleb ainult mõnikord, hallidel vihmastel päevadel, kui kedagi teist ei ole kodus ja sul on aega talle mõelda, kui sa siis surud endale sõrmed rinnanahka, üritades seal kripeldavat südant välja kiskuda, välja väänata nagu märga nuustikut, ja avastad, et naha pigistamine tegelikult ka aitas, nii et tekib kiusatus küüned sügavamale suruda ja vajutada  – siis on abi mõttest, et akuutne periood sai ju mööda.Tegelikult.
Need on ainult jääknähud.

Vahel ma mõtlen, miks me üldse otsime endale neid paganama paarilisi. Ma vaatan peeglisse ja isegi kui see on see hall päev, mil kedagi pole kodus, mu juuksed on veidi rasvased ja nahal punetavad mõned vinnid, silmad on värvimata ning seljas ripub T-särk, mille varrukad ja kaeluse ma ameerika krimkade õpetusel küljest harutasin (ükski naine ei näe tavalises meeste T-särgis hea välja!), ma säran. Loomulikult mitte õnnest. On ikkagi südamevaluperiood. Aga ma olen enda üle nii uhke, selle keha, selle vaimu, selle alistumatu rõõmsameelsuse üle ja ma pean endast nii väga lugu.
See rõõm enda üle, see särabki.

Ma suudan ju ise kõike, mida tahan suuta – miks, miks ma lasen end siis niivõrd haavata sellest, et mulle ei leidu sobivat elu- ja seksuaalpartnerit? Iga kord, kui ma loodan ühe leida, lõpetan alasti ja verisekskraabitud puusadega asfaldil lebades, õhku ahmides ning sügavas hämmelduses sellest, et kuidas saab olla nii valus lootusest loobuda.

Miks, küsin endalt peeglisse vaadates, miks ma üldse kunagi loodan mingeid selliseid värke? Miks mul seda vaja on? Mul on juba lapsed. Mind imetletakse täiesti piisavalt. Ma suudan seksuaalselt ennast ise rahuldada ja isegi teenin küllalt, et end selle üle õnnelikuna tunda. On eneseteostus, on põnevused, on töö, mida ma armastan...

Ikka, ikka oli vaja minna ning püüda seda täiusliku muinasjutu momenti isase ja emase vahel.
Nüüd valutab, halli ilma valu, külma suve valu, üksilduse ulg mu hallides silmades.
Miks mulle seda vaja oli?

5 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

1) sest sa tead, et see on võimalik. ja inimene ju tahab asju, mis on võimalikud?
2) lugesin ".. ise rahuldada. .. enesereostus..." :)

väga väga naine ütles ...

Oh jah.
Inimesed tahavad ka asju, mis on võimatud, tegelikult.

Aga ega ma ei õpi ka: paneme tähele, et järgmisel korral sean oma sõrmed jälle ise sahtli vahele, hambad ootusärevusest paljad ning pea kohal mingi loosung selle kohta, kuidas see pole ju elu, kui haiget ei tee. Või et "Keeldun kartmast!" Või midagi muud sinnakanti.

notsu ütles ...

meeste feromoonid? neid endale ise teha ei saa, kuigi räägitakse, et lõhnaõlivabrikandid oma laborites juba teevad.

ma ise lähen küll imelikuks kätte ära, kui keskkonnas ei ole piisavalt mehi. kusjuures isegi suhtesolemisest ei piisa - ikka on vaja, et nädala peale mõnda meest näeks veel ("haistaks veel" oleks tglt vist õigem termin). mingit liini ei pea ajama, suhtlemine võib olla (ja ongi enamasti) kaine ja asjalik, aga enda ümber on neid vaja.

väga väga naine ütles ...

Ei saa öelda, et ma meestega ei kohtuks.
Patsientidest umbes pooled.

notsu ütles ...

aa, siis võib jah pigem kultuurimõju kahtlustada.