pühapäev, 10. august 2014

Tartu-inimesed

Kuulge, see 40 tundi nädalas töötamine, see on ikka liig.

Püüdes ka muud elu juurde elada, on nädalavahetuseks tunne, et olen pesurullide vahelt läbi käinud õhuke liistakas. Nagu multifilmitegelane. Ei ole isegi otseselt halb olla, lihtsalt poolelus. Uimane. Nõrk. Nii palju teinud ja energiast nii tühi, et peaks nüüd puhkama üleni, aga ei oska hästi. Tormamisrütm on sees.
Edasi uutele raskustele ja värki.

***

Tartus elavad mul ühed erilised Tartu-inimesed.
Või mis ühed. Tegelikult elab Tartus lausa mitu komplekti erilisi Tartu-inimesi, aga kuna nad käivad omavahel läbi ja teevad asju koos, ja kuna nendega on põimunud ka need äratuntavalt väga spetsiifilised Tartu-inimesed, kes tegelikult pole konkreetselt just minu Tartu-inimesed, vaid keda ma ainult mõnikord näinud-kuulnud olen, tuli selline lause.

Lisaks elab Tartus muidugi ka hulk toredaid inimesi, kes võiksid elada kustahes mujal, ilma et see neid kuidagi oluliselt defineeriks, neist ma täna ei räägi.
Võtan need Tartu-inimesed ikka hoopis.

Nendega on see asi, et nad ei ole üldse normaalsed. Üldse tavalised. Nad moodustavad kõikvõimalikest sisseharjunud sotsiaalsetest normidest nii suuri kõrvalekaldeid, et see ei mõju enam "Meil kõigil on oma väikesed veidrused"-värgina, vaid nad nagu ongi teistsugused kui sünnis ühiskond.
Ja samas, paneme tähele, tegelikult ikkagi ei ole. Ka neil on haridused, ahjupuud ning lapsed. Alkoholi vm joovastavat tarbivad nad vähem kui normaalse ühiskonna liikmed üldjuhul. Neil on külmkapid ning koduloomad, nipsasjad ja nääklused.
Nii et mingite näitajate järgi nad nagu kuuluksid täiesti normaalsesse ühiskonda, aga... tegelt on nii, et ega ei kuulu küll.
Sest tegelt on nad paremad.

Näiteks olen ma täiesti hurmatud sellest, kuidas ressursid on üsna suure grupi peale ühised.
Sa hoiad minu lapsi, ma hoian sinu lapsi, see kolmas, kelle lapsi me ka ühtlasi hoiame, hoiab ka meie kõigi lapsi. Me kõik saame seega kolm korda sagedamini vabu õhtuid kui teistsuguse elukorralduse juures.
"Kas sul leiba on vaja? Meil on üle."
"Kas ma võtan teile ka piima, kui auto tuleb?"
"Ma tulen läbi, mida poest on vaja?"
Vabad toad sõprade sõpradele elamiseks, sest mis nad on siis vabad seal muidu.
Kes jaksab, see koristab või peseb nõusid või teeb süüa, ükskõik, millises kogukonnamajapidamises ta ka olema sattub.

Kohati on mul tunne, et isegi mehed ja naised on seal vajaduse järgi jagamisel: mul pole praegu väga vaja, kasuta siis veits aega mõnel moel, mis seal ikka. Aga see pole muidugi päris nii lihtne, sest nad on ikkagi ka inimesed, mitte valged küünlaleegid, mis üksteisesse vajuvad ja taas lahknevad, nähtavat jälge jätmata.
Mingi selline suurema seltskonna peale helluse ja hoidmise põimumine, kusjuures vahel saadakse ka haiget - see on küll.

Majapidamised haakuvad ja katavad üksteise vajakajäämisi nagu servapidi üle üksteise lapatud tekid. Ongi siuksed inimesed, kellele võib külla minna ette kokku leppimata: keegi ikka kodus on ja su vastu võtab. Kui ka ette helistad, ei ole karta mingit sügelemist "mul on koristamata-" või "aga mul pole midagi süüa-" teemadel: kui sa süüa tahad, võtad ise kaasa, ja kui ei võta, siis nii ongi. Siis arvestad sellega, et halvemal juhul on nälja puhul võtta ainult kuivaineid, õli, kolm kärbatanud õuna, hapuks läinud maapiim ja kraanivesi - neist teed siis ise mingi roa ja jagad pererahvaga.
Kui sinuga ei viitsita tegeleda, siis seda öeldakse, aga see ei tähenda, et sa pole teretulnud: peale esimesi kallistusi võta riiulist raamat ja loe seda nurgas näiteks, mingil hetkel keegi kindlasti tahab sind jälle. Või mine tee linna peal omi asju ja avasta laekudes, et sind on väga-väga tagasi oodatud.
Kui tahad ööseks jääda: noh, mingi teki ja madratsi leiab ikka.
Sageli ka puhtad linad.

Mis kõik on imeline.
Täiesti äge.
Mul tekib nende Tartu-inimestega 70% vähem sotsiaalset ärevust, sest umbes nii palju vähem on ka igasuguseid arusaamatuid "niimoodi on normaalne ja kohane" sotsiaalseid piiranguid, teesklemisvajadust (ka nemad teesklevad, aga oi kui palju vähematel teemadel!) ning suhtluse õigesse vormi vormistamisele kuluvat auru. On normaalsed, vajadusele ja võimalustele tuginevad head funktsionaalsed sidemed ning sedasorti hoolimine, mis minu kogemuse kohaselt kuulub muus ühiskonnas üsna eksklusiivselt perekondadele.
Kusjuures on ju olemas ka selliseid täiesti haletsusväärseid perekondi, kus isegi pereliikmete vahel pole säärast sujuvust ja ausust, kus tehakse nägusid, otsitakse välja paremad nõud, vabandatakse tolmukübeme pärast ja kenitletakse isegi lähisugulaste seas! Ses osas on ikka üleni hea, et mõned suudavad ühiskondlikest normidest vaba käe ja olekuga üle olla, pakkuda võltsile tasakaalustust. 

Nii.

Aga lisaks sellele sotsiaalsele õdususele on need muus osas samuti üleni imelised inimesed seal Tartus. Andekad, ilusad, põnevad ja täis sedasorti harjumusi, mis muidu tunduvad kuuluvat ainult vanade aegade juttudesse.
Ma ei tea ühtegi teist kohta, kus võetaks perioodiliselt ilma igasuguse alkoholi toeta suvalisel hetkel (kesköö või keskpäev, vahet pole) välja kitarr, trumm ja plokkflöödid, ja lauldaks tundide kaupa mitmel häälel kauneid kõlavad laule väga headele tekstidele, kui A. juures.
Lauldakse seejuures hästi - aga et lauljaid on palju, siis õnneks kõigi poolt mitte ka nii hästi, et oleks piinavalt häbi kaasa laulda, kui lood juba meelde hakkavad jääma. Nad seal armastavad muusikat, aga see ei ole neile samas pühakoda, mida ei või määrida - pigem  kogukond, kuhu arvatakse ka vähemad velled ja õed (nt need, kes viisi ei pea), piisab ainult igaühe isiklikust soovist osaleda. Oh, kui ilusti kõlavad need sillerdavad sopranid ja altide mahedalt kumisev põhiviis, oh see öö ja kuu ja hullupööra häbematult lõhnav loog!
Laulu saatel kõrvaltoas kolmekorruselise nari alumisel riiulil magama suikudes saad üleni aru, kuidas olla selliste inimeste sõber on privileeg, mis siis et nende juures ei saa duši alla ja käimla on kuiv.

Need sealsed noored on lisaks kuradima ilusad ka. Lihtsalt puhtfüüsilisest inimilust osasaamiseks on minu Tartu-inimestega lävimine kullaauk.
Millised juuksed ja milline fantastiliselt silekreem nahk on Adal! Millised imelised skulptuurjad lihased, suured silmad ja pronksine jume on kujurpoisil, kes mind alati ära saadab, ühtlasi mu kotte rongijaama tarides! Needsamad suured silmad ja imeline luustruktuur kujurpoisi kristallheliseva häälega õel, kes on nii helge, rõõmus ja otsusekindel korraga, et tema seltskonnas tunned, nagu oleksid ise ka natuke selgem ja siravam inimene. Või mandlisilmade ning idamaiste põsesarnadega noor kunstnik, kes mind nähes alati täiesti pöördesse läheb, kuigi ta mind õieti ei tunnegi, nagu oleksin ma mingi universaalne õnnetooja.
Ada õekesed, kes on nagu mingi graatsiate punt phmt, ilmuvad samuti kohati välja, mõnel sabas näiteks uduste silmadega komplekt testosteroonist ja rastadest või lihtsalt sõbralik naerusuine turrjuustega semu. Oh, ah.

Kuigi muidugi, need kes (enam) päris nii ilusad pole, on ikkagi üleni toredad samas. Targad ja elutargad, originaalse, ent tasakaalus maailmapildiga. Mitte ühtegi stereotüüpi mahtuvad inimesed, inimesed, kes on spetsiifiliselt nemad ise, nii kummaline kui nende sisemuskomplekt kõrvaltvaatajale ka ei tunduks.

Seal on nii hea külas käia. Vahel mõtlen, et oleks hea ka seal elada, olla osa sellest süsteemist, moodustada oma ellu selline -kond, kus ma tõesti tunneksin end omana.
Aga kuni meil on koolid pealinnas, pole tartlaseks saamine vist väga teema - ja ma vist nagunii olen rohkem piiridel kõndija, see, kes leiab rõõmu kusiganes, aga päris oma kohta süsteemides... mitte nii väga. 
Et mitte öelda: ei leia seda kunagi. Kusagilt.

***

Aga postituse alguse juurde naastes: kas teate, mis kõiki neid mu erilisi Tartu-inimesi ühendab?

MITTE KEEGI neist ei käi nädalas kuramuse 5 päeva - 40 tundi tööl. Need, kes käivad tööl, käivad osalise koormusega ja mitmes kohas. Teised õpivad. Mõned ei õpi ega tööta, aga peavad maja ja lapsi.

Ma tõesti arvan, et 40 tundi nädalas on selge liig, mitteinimlik ja seda tuleks võimalusel iga hinna eest vältida!

2 kommentaari:

notsu ütles ...

lugesin Peter Englundi ajaloo-esseeraamatust, et kellast kellani töö kujunes karistusasutustes ("work-house") ja võeti tööstusrevolutsiooni käigus ka vabrikutöös üle, ja levis sealt laiali. et veel hiliskeskajal käis käsitöölise töötegemine nii, et kui tuli õudne tööhoog peale, siis anti kasvõi kakskümmend tundi järjest; aga nt esmaspäeval loivati alles õhtupoolikul töökotta. no ja põlluharijatel käis jälle aastaaegade rütmis, mis töö parajasti tegemist kutsus. nii et töötegijaid, kellel oleks töö kella järgi käinud, ei olnudki, isegi linnades, kus kellad olid juba avaliku elu osaks saanud.

iga kord, kui mul tuleb tahtmine viriseda selle üle, kuidas mul erinevalt töölepinguga inimestest ei ole näiteks selget puhkust koos puhkuserahadega - või kuidas haiguspäevade võtmine on peaaegu võimatu - mõtlen selle peale, et vähemalt võin oma töörütmis järgida omaenda õhinaid ja tujusid.

notsu ütles ...

Samal teemal artikkel; seal on ka huvitavaid kommentaare - ka artikli ideed vastustavate kommide seas on huvitavaid.