reede, 12. september 2014

Täna ei ole reede!*

Issake, poisid ja tüdrukud!
Emake maa!
Kui otse öelda, siis õumaigaad, tundub, nagu enam ei jõuaks, tundub, et olen suremas.

Või ei, tegelikult.
Kui tundetäpne olla, võiks õigupoolest öelda, et olen juba surnud. Sest mul aju enam eriti ei ole, on autopiloot, tundeid eriti ei ole, on autopiloot (mis oletab, mida ma võiks tunda ja siis markeerib seda paari vahvelrabeda naeratuse või sapise suukõverdusega), ja kõik, mis mu ümber toimub, lihtsalt toimub, ilma et mul oleks sellega mingit seost peale telefonitõste ja malbehäälse "Perearstikeskus, tere päevast!" või verepudeleid kallutades peapöördeta, ent sama sõbraliku häälega kuuldavale toodud "Võtke palun istet - sinna suurde tooli - ma kleebin need kleebised ära ja siis tegelen teiega!" stampväljenduste.

40 tundi nädalas on liiga palju, aga ma olen töötanud 43 nüüdseks ja kolm tundi on veel. Ja kõik on nii haiged, üksteise järel tulevad ülemiste hingamisteede viirused, kõhuviirused, põletikud, lööbed, valud ja muidugi vered, vered, vered...
Kus on niitide eemaldamised? Kas inimesed enam süste ei tahagi saada? Ma oleks valmis isegi vererõhku mõõtma ja tilku andma, et pääseda veerandtunnisest telefonikõnest teemal "kodused sümptomaatilise ravi võtted nohusele 8-kuusele imikule". Kõik tahavad ühekorraga retsepte, tõendeid, raha anda, kassa ei klapi, saatekirju, nõu puugihammustuste ja borrelioosi sümptomite kohta, piim on otsas, kohv on külm, kõrvaotsikud on loputamata, nädalavahetustel on topelt- ja kolmekordsed üritused ja hommikul magasin sisse ega jõudnud seega pead pesta.

Lõbus on, sest ma tean, et järgmisel nädalal ma ei pea seda üldse tegema ja pärast seda taastub töörütm "iga päev on reede".
Natuke nukker on, sest täiskohaga tööle asudes ootabki see kõik mind täpselt samasugusena ees.
Kohe lõpetamise järel see täiskoht terendab.
Natuke perspektiivitu on, sest mu töökoht on nii äge, et kuhu mujale ma üldse minna saaks tundega "oh, samm edasi!"? Soome? Norra? Kanadasse?
***
Aprilliks tuleks romaan lõplikult ära viimistelda.
Vbla see on see kuhugi viiv karjäärivõimalus hoopis.
____________________________________________________________________

*Selline silt (TÄNA EI OLE REEDE!) rippus mul eile registratuuris istudes ekraani küljes, et ma inimestega nende arstiaegadest rääkides ikka teaksin, mis päev on. Sest pärast ebaloomulikult tihedat töönädalat oli juba eile täiesti reedene tunne peal ja unustasin kogu aeg ära, et ei ole veel viimane päev, tibuke, ei ole. 

10 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Nohu tuleb suuga välja imeda. (Allikas: Perekool.) Hankige hulk PK linke, seal on teemad iga tõve puhuks, ja jagage neid. Inimene läheb, loeb, vihastab, hakkab vaidlema - ja on teie kaela pealt maas.

Absolutely Fabulous ütles ...

Sellega harjub ära, selle koormusega ja küsimustega, sest need kipuvad korduma.
40 tundi nädalas on ikka väga vähe :D 45 on ka vähe :D 60 on so-so... etc :D

Anonüümne ütles ...

See olukord meenutab väga Martin Edeni süžeed.

"Mine tee see analüüs ära"! öeldakse sulle. Ja nad isegi ei tea, et tegelikult on nende kõrval Sada Kosmilist Maailma. Tuhat draamat. Miljon kangelastegu. Terve raamatukogu täis sõnu ja lauseid. Maastikke ja kujutlusi.

"Kas sa tegid analüüsi juba ära"? küsivad nad.

On alles värk, mh?

väga väga naine ütles ...

Kuidas sõjameditsiin läheb, anonüümne =)?
Või... oled see ikka sina?

Mul läheb hästi, muidu. Pööraselt põnev aine.

+ on tore, et must mõeldakse.

väga väga naine ütles ...

Või tegelt...
või tegelt...

või tegelt.

Igatahes olete te teinud mu elu rikkamaks, onju =)

Anonüümne ütles ...

Põnev? Jeah. Sa taipasid juba isegi, onju? Üks mu tuttav, kes naasis just Lõunapoolsetelt Lahinguväljadelt rääkis, kui palju on juhtunud mõttetuid õuduseid. Et sõduritele, kellel on venoosne verejooks paigaldatakse Roosa Kummižgutt ning see jäetaksegi peale, sest "haavatud relvavenda tuleb ju aidata". See roosa žgutt tuleb tõmmata maksimaalselt kinni, sest seda ei saa reguleerida. Vahel lastakse need žgutid ikkagi lahti, mille tagajärjel saavad mehed septilise šoki ja surevad ära. Kuid enamasti ambuteeritakse ainult jäsemed.
Kas nad on kangelased? Muidugi on. Kas nende kannatused ja valu on mõttetud? Ei. Nende jaoks täidab valu kogu nende Elu. Ja elu pole kunagi mõttetu...

Anonüümne ütles ...

amputeeritakse -tahtsin ma öelda.

Kaur Virunurm ütles ...

Loen just St Exupery-d, ta küll meditsiinist ei kirjuta, aga see mõttetus tuleb tuttav ette :(

Anonüümne ütles ...

Mind on vaevanud viimasel ajal üks häiriv mõte. Ukraina sündmused -ja üldse kõik taolised sündmused -kinnitavad tõsiasja, et juhul, kui inimesele anda võim kaasinimeste elu üle koos teadmisega, et ta ei pea oma tegude eest kunagi vastutama, muudab see teatud hulga kodanikke verejanulisteks värdjateks, kes on võimalised igasugusteks koledusteks. See tähendab seda, et täna kõnnivad meie keskel oma võimalust ootavad timukad, vägistajad ja piinajad. me kohtume nendega iga päev spordisaalis, rongis, ülikoolis, poes ja õues, ning ei teagi, et soodsate asjaolude kokkulangedes, on nad valmis meile kuuli kuklasse laskma. Jube mõte.

Kaur Virunurm ütles ...

Anon -
"Unlimited power in the hands of limited people ALWAYS leads to cruelty." - Alexander Solzhenitsyn