reede, 21. november 2014

Sittagi pole muutunud

Täna sajab Haapsalus lund. Päev otsa. Kõik katused on valged, mida ma hommikuti vaatan. Meri on valge, sest esmalt tekkis jää, siis sadas lumi. Ilus on. Ma korraga saan aru, kuidas Haapsalut ilusaks peetakse - varem arvasin, et näen lihtsalt hea nurga alt.
Ma vestaks teile veel varestest, nende mängudest ja kuidas on praktiline armastada neid linde, keda su vanaema vihkab (kui sul on selline vanaema kui mul), aga mingid õed ja hooldajad mu taga räägivad hoopis Ukrainast saabujatest ja see on kuidagi pakilisem teema.
Et ongi selline koht, kust saabujatest rääkida.
Et ongi SELLINE koht ja kuigi ma pole möödunud 3 kuu jooksul arusaadavatel põhjustel uudiseid jälginud, ega miski ei ole suurt muutunud. Et jah, "Vaba Ukraina" on mingi suur asi nüüd ja neil on omad telefonid, Putin saab vbla rahupreemia (nali, aga mitte üleni!), aga laias laastus on kõik sama.
KÕIK. Krt, ma olen vähemalt käpsu suhtes muutunud. Kasutan häbenematult.

Ma ei saa aru.
Et kui NAD tulevad meie kallale, küll nad veel näevad? Et kui NAD lähevad ükskõik millise NATO riigi kallale, küll nad veel näevad? Et me oleme ikka nii erinevad Ukrainast?
Aga, aga, aga... aga me olemegi ju Ukraina? Ma saan kuidagi aru sellest, et me ei ole Põhja-Korea, et me pole Hiina, et me pole Kesk-Aafrika. Aga kuidas me pole Ukraina? Mis VALEMI järgi? Kuram, me oleme isegi sama värvi ju! Nad tuuakse siia paranema (ja, et poleks mingit valestimõistmist: tore on, et tuuakse) ja see ei ole ebanormaalsus. Nii käibki. See ongi, kuidas käib.
Ja siis korraga me oleme eri asjad?

Ma ise enam-vähem käin, ekraani vaatan ühe silmaga jätkuvalt, olen täiesti kasutu igasuguseks sõjaks ja vahelduseks arvan, et ise, mitteise, mis seal vahet. Võibolla on õigus sel lähedasel, kes niimoodi arvab ja kellelt ma selle üles korjasin - et igal juhul ma olen üle rongi ju. Mingid valud siin-seal, mingid ebakohasused, aga üldiselt ma olen ju terve?
Ja muu ongi kama.
Isegi tahtmised on tagasi tõmmanud koos palatinaabri kojuminekuga. Siin haiglas oleks täielik puhkus, kui poleks palatinaabreid, kes õpetavad elama - neist aga pole pääsu =)

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Njah, ma ka just üleeile öösel enne magamajäämist tabasin täie selgusega ära, et vägagi tõenäoliselt tuleb sõda. Et selle variandiga peab arvestama, see pole mingi ulmestsenaarium kuskilt delfist kust muud ei loe kui erinevate poolte ärplemist. Et ühel hetkel on see fakt. Ja mis siis saab? Õudne hakkas.

Pets ütles ...

Miskipärast tekkis seos Anna Kareninaga . :)
Sorry.

väga väga naine ütles ...

Seekordsed vabandused vastu võetud :)
seos kareninaga on leitav, reaalne ja kole, aga Anna nii nõme, et muidugi on sorry ka. just.

Anonüümne ütles ...

1-3/3

Mul oli umbes samasugune mõistmisehetk. Selle erinevusega, et ma mõistsin, et kui tuleb sõda, siis eluga ma sealt välja ei ule. Keegi peab ju sõjas ka surma sama, eks? See tõstab ellujääjate ellujäämisvõimalusi, sest kusagil on rullraamatud, kus ongraafikud juba ära määratud ning statistika peab täis saama. Kurb.

väga väga naine ütles ...

ma küll oleks kasulik, kui saaks..!