pühapäev, 8. veebruar 2015

Maha äng

Täiega irooniline, et ebaõnnestunud endatapja avaliku võrgupäeviku nimi on "Maha äng". Samas - see, mu endatapmine on selge näide, miks ängil ei tasu lasta võimutseda, eks ole? Mis muu nimi veel kõlbaks?
Jääb nii, sest teemasse.

Aga kuram. Mingis mõttes olen saatuses täiesti pettunud, sest oleks siis selline traditsiooniline appikarje-värk, tabletid ja valulik ärkamine (ausalt, see on ülbus, mida praegu endale luban, võibolla mõnel teisel ajal ei lubaks), aga ei. Ma valisin ärasuremiseks kõige kindlama meetodi, mida teadsin. Meetodi, mis peaks vähemalt mingid kaasnähud tooma puuduvate jäsemete või liikumisvõime näol, ja ometi mul pole muud ette näidata kui vana igav mina, lihtsalt teatud raskused tulevad lisaks. (Täna on hea päev, muidu ma ei julgeks seda üldse kõneks võtta, sest ma natuke kardan enda pärast ja ennast ka ju.)
Ma olen. Olen. Oleks teistmoodi, kui teaks mingit paremat viisi, aga kurat, ei tea ju!

Muuta mingeid rongi alla viinud jooni endas oleks varem kergem olnud, sest kuigi ma ei mäleta mõnesid asju ja teoreetiliselt see aitab (sest kui ma ei mäleta, polegi see muutmine, vaid uuestisünd!), on jõudu mingeid teadlikke muutusi teha samas palju vähem. Kergem vastupanu on see, mille valin, kui saan, sest ma ei jaksa muud.
Ei, tõsiselt. Naine, nõrkus on su nimi, on praegu mu puhul tõsi, te ei kujuta ette, kui väsinud ma olen enamiku ajast. Praegu läheks ka magama, kuigi kell on pool seitse õhtul.

Meenutada on kergem, kui kasvatada uut saba, uut kätt või uut pead, eriti praegu, mil internet on selline üldkasutatav teenus. Mul on dropboxis alles kirjad, mis ma paberile kirjutasin rohkem kui 8 a tagasi, sest ma lõin nad sisse vahepeal. Kunagi. Mingid logid on, mingid kirjutised samuti, mis on liiga paljuütlevad, et ignoreerida. Peale avamist, s.t., enne ei ole midagi, sest mida ei mäleta, seda pole olnud.
Selle võrgupäeviku algusajad olid ka päris ammu. Need kõik on mingid mu osad, mõned suht verised. Tilkuvad. Jubedad. Aga siiski kergemad omaks võtta, kui kasvatada uued osised nende asemele. Kõike on kergem avada, kui teha uuesti.

Kui mõtlen endast kui sõdurist, oma loo kangelasest, on samuti kergem, sest siis on möödas see, mis möödas, ja vaja valmis olla tulevaseks. Lihtne, terviklik, lugu nagu peab. Aga alati ei jaksa, alati ei ole nii palju jõudu, et sulgeda silmi ilmselge ees, ja siis ma ikka mõtlen, et miks ja kuidas ja kurat küll, ma ei peaks omaenda kavatsuste kohaselt üldse sellest mõtlema?! Ma ei peaks siin olema, et mõelda, ja kas ma peaksin olema tänulik? Aga mitte mõelda oleks ju kergem!? Mitte olla oleks ju kergem!?
Samas, ma ei saa ka otsustada, et ei, ei ole tänulik, sest siis oleks ainult üks vabandus mitte uuesti proovida - ja nii halb ju ka ei ole.
Kergem? Mis asi see kergem üldse olema peab? Elu? Elada ei ole kerge, on parimal juhul põnev.
Sõdurin edasi, ei mõtle, ei näe, ei tunne. Sukad on hea põhjus eksisteerida? Mõtlen sukkadest. Vahepeal.

Ah, vahepeal. Ma tahtsin vahepeal veel üht last saada, et oleks hea põhjus olemas olla. Et seal peaks olema juures ka tulevase isa nõusolek, tundus suhteliselt kõrvaline ja saavutatav, sest mul on tendents loota tõeks seda, mida ma tõena tahan näha, ja lapsekasvatus näis ainsa asjana, mida ma ei ole kihva keeranud üldse. Selle tulemust oleks huvitav näha ja see teeks kõigile asjaosalistele rõõmu, sest kas mul pole täiesti rõõmutoovaid Poeglast ja Tütarlast? Vot.
Nojah, ainult et lapsi tuleks ka teha, ja seda ma ei suuda. Pluss see isateema. Laps nõuab tekkeks kaht vanemat ja mind on üks, isegi poolitununa oleks pool ainult elus. Pealegi (ja see tuli  mulle alles nüüd meelde, jaa, ma olen väsinud) peaks kaks vanemat olema eri soost. Ei, see ei ole jätkusuutlik plaan, nagu tuvastasin umbes kuu aja eest, mul on tarvis midagi muud, mille nimel elada, aga...
Aga, kuid, ent. Kas pole veider, et eesti keeles on kolm sidesõna, mis tähendavad üht ja sedasama?

See on selline kurb post, sest mul ei ole vastuseid.

Kunagi umbes kaheksa ja natuke veel aastat tagasi kirjutasin nii:

õhtust, M!

Me oleme vist ingli teinud. Vähemalt üle aegade kõige kergemini käsitsetava lapse üldse. Ta hakkas 14.11 keerama. See on sitaks vara, et sa teaksid. Ta on nii leebe, rõõmus ja sõbralik, et seda ei usuks iial, kui ma seda just päevast päeva ei näeks. Ta saab ARU. Nt. on ta just sättinud end virisema, et miks ma ta sülest maha panen, kui ma lohutavalt kinnitan:" Noh, kohe saab PIIMA, pisi!" mispeale Poeglaps jääb vait ning naeratab laia õnnelikku naeratust. Ta ei nuta peaaegu üldse, ainult vigiseb vahel. Ta ärkab naeratades, ta uinub naeratades. Teda huvitab kõik, k.a. padjapüürimuster, tekimäed, mängukiisu ja kõik inimesed. Ta naeratab kõigile ja kõigele. Ning magab öösiti (paar söögi- ja mähkmevahetuspausi v.a.). Sihukest last arvatakse üldiselt leiduvat vaid imalates Hollywoodi lastefilmides. (Ma vihkan Ameerika lastefilme. Need on KOHUTAVAD. Nad on seal kartulikrõpsumaal teinud päris toredaid kaklusfilme, ajaloofilme, muinasjutt-filme, multikaid, musti komöödiaid jne - aga nende lastefilmid on JõLEDAD, lihtsalt jõledad.)
Ma ei saa öelda, et oleksin Poeglast oodates ise hirmus tasakaalukas olnud, nii et selles asi olla ei saa. Küll aga püüdsin ma vähemalt raseduse teisel poolel täiest jõust olla ise parem inimene. Nii et ehk on see leebe imik rõõmsate silmade ja ülikiire arenguga preemia selle eest.
Vau! Mõtleks, millise resultaadi võiks saavutada pikemat aega hea olemise nimel pingutades! Põnev!
Igatahes, jah. Ma katsun jätkuvalt olla nii mina-ise-inimene, kui ma oskan. Areneda õiges suunas. Hea on. õnnelik ja hea on olla. Ausalt ütelda meenub mulle, et kui välja arvata need ajad, kui ma magamatusest hullusin, olin ma ka Tütarlapse titeeas üliõnnelik. See on vist kuidagi seotud hormoonidega. Mul on need kuidagi sassis ja vildakad - kõik eeldused sünnitusjärgse depressiooni tekkeks ja emadusraskusteks on olemas - lahkuminek, rahanappus, üksindus, kolimine, pikk sünnitus, varasemad depressioonid, ühesõnaga KõIK. Selle asemel on mul sünnitusjärgne eufooria.
Kui aus olla, siis vahel on ikka nukker ka. Käin jälle A. juures dragonit mängimas ja tema ju laulab.
Üsna valus on kuulda neid laule, mida viimati kuulsin, siis, kui 6 päeva nädalas seitsmendat, sinuga kohtumise päeva ootasin. Ja seesmiselt vahel kõhelesin, et kas sa ikka tunned minu suhtes samaviisi või ei. Tegelikult oli see selline magusvalus tunne toona ja magusvalus ka praegu.
Selline... mälestustest mudane tunne on see nüüd. Toona oli toores armumine. Aga üsna sama karva ja sama temperatuuriga mõlemad. Nukrust ja igatsust ning pingulduvaid pisaranäärmeid sisaldav.
Aga - see on ka kõik. Enamjaolt ma ei kurvasta sulle mõeldes. Vahel vihastan - aga harva, ja kutsun enda kiiresti jälle korrale, sest selliste vihastamiste taga on vaid mu enese tumedad tungid. Tavaliselt on mu m.-i-mõtted sellised tasased, küll mõnevõrra jätkuvalt hämmeldunud, aga põhiosas lihtsalt vaiksed mõtted. Sellest, kuidas ma sind ei mõistnud ega mõista. Sellest, kuidas ma peaksin sinuga käituma, kui sa peaksid Poeglast vaatama tulema. Sellest, mis elu sa praegu elada võiksid.
Selgub, et polegi nii raske armastada võõrast eemalehoidvat meest.
Kuigi, ega ma nüüd nii kangesti hea ka pole. ;) Vaikselt-vaikselt hiilib läbi mu pea ka raasuke kahjurõõmu - sellise lapsega nagu Poeglaps pidevalt koos olla on lihtsalt imeline - ja sina oled sellest igatahes ilma omaenda otsusel. Ja ma ei salga - kuigi ma iseenda väärtuste osas olen mõnevõrra kahtleval seisukohal, pakub teatavat rahuldust, et sa vähemalt millestki tõeliselt ilusast oled mind eemale lükates ilma jäänud. Seda kahjurõõmu on tibanatuke, pigem on ikka lihtsalt kahju. Kuid ma eelistan selle natukese ka ausalt välja ütelda. Muidu, tont teab, jääb õeluseraasuke kuhugi alateadvuse piirimaile luurama ning mürki pritsima. Mina ju ei taha olla mürgiuss. Ma tahan sinuga siiras olla. Nii palju, kui see meie olukorras võimalik on.

36 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kuule. Sa tegele vähem sellega, milline sa peaksid enda arvates olema (kõhnem, rohkem kätekõverdusi, parem inimene, parem ema jne... pikk nimekiri su arvates vist) ja rohkem sellega, kes sa oled. Lihtsalt ole ja naudi elu. (Hetkel küll ehk raskendatud, sest haigust on võimatu nautida, see pigem takistus, kuid ega see igavesti niimoodi jää.) Sest mulle tundub, et pidev pingutamine mingi ideaali poole pole seda väärt, kui tulemuseks on (ehk hetkeline õnn, kuid seda püsivam)äng.

Sellest, kes sa juba oled, täiesti piisab kõigile teistele. Sa oled iseenda kõige hullem kubjas.

notsu ütles ...

ma jäin jälle seda "selle tulemust oleks huvitav näha ja see teeks kõigile asjaosalistele rõõmu" lugedes mõtlema, et siit jääks nagu mulje, et Tüdruklapse ja Poeglapsega on juba miski suure algustähega Tulemus näha. justkui nad oleks juba valmis. niipalju, kui ma enda kasvamisest mäletan, peaks neid tulemusi veel tükk aega tulema. vähemalt täiskasvanueani, aga tõenäoliselt rohkem.

Anonüümne ütles ...

Miks kolmas on miski, mille nimel elada? Kas siis esimene ja teine ei olegi?

Anonüümne ütles ...

Nii tore, kui antakse aga soovitusi, ilma, et keegi su kingadesse end prooviks suruda, eks :P Ma soovitan ka: vähem mõelda ja rohkem olla. See mis oli, on möödas, see mis tuleb, on alles ees. Ole lihtsalt hetkes olemas, tingimusteta. Enda jaoks. Siis jätkub sind ka lastele.

väga väga naine ütles ...

aitäh selle esimese kommentaari eest. Ma nutsin seda lugedes, aga mitte seepärast, et halb, vaid seepärast, et hea.

vaata (see on nüüd saladus), ma tegelikult ei arva, et ma oleks eriti väärt. jaa, eriti täna-eile-mingimuupäev, aga üldiselt ka. Kellegi jaoks - võibolla. Aga üldiselt? Hähhhhhh.

väga väga naine ütles ...

oh, täiesti oli mingi kommentaar, mida ma ei näinudki. Tänan teid kõiki ja olen nüüd natuke aega vait =)

Anonüümne ütles ...

Ma käisin mõnda aega tagasi ühel reisil, kus meie sõitvat autot lasti. St lasti selleks, et tabada ja võimaluse korral ka seesolijat ära tappa. Kuna kiirus oli suur, hindas laskur ennakut üle ning me pääsesime. See jutum oli selles mõttes huvitav, et piirkond oli ohtlik ning polnud võimalik ennustada, kas järgmises kurvis kõik ei kordu. ja võibolla palju paremate tulemustega nähtamatute laskurite jaoks.

Küsimus, kas ma elan veel 5-10 minuti pärast oli minu jaoks suhteliselt uus ja ootamatu ning lihtsustas kõike olemasolevat ja toimuvat tohutult. Kõik detailid omandasid täiesti uued mõõtmed. Näiteks lootsin väga, et mu eesistuv kaaslane ei saa kuuli pähe ning ta pea laiali ei lenda. Kuna tegemist oli kena välimusega inimesega, tundus pea laialilendamine täiesti vastuvõetamatu variant. Samuti huvitas mind väga, kas tee ääres on mõnda kraavi. Lisaks tegi meelehärmi tõik, et meil oli kolme peale vaid üks automaat mida oli selgelt liiga vähe. Peale ohualalt pääsemist, oli kõik jätkuvalt lihtne. Usun, et keegi meist ei esitanud endale küsimust, kui edukas ta oma elus on või kui hästi oma ülesannetega hakkama saanud. Tundsime lihtsalt headmeelt, et olime elus ja kõik olid terved. Võiks öelda, et olime enda ja teiste suhtes palju leplikumad. "Minuga On nagu On" kuid ma saan teha siiski ühtteist ja olla abiks endale või mõnele juhuslikule kaasteelisele. Keegi ei pea mind mäletama ega meenutama, sest igaühel on oma elu mille pärast muretseda ja mida elada. Kuid ma ise olen siiski tänulik. Kasvõi selle eest, et laskurid hindasid ennakut valesti ja et mu kaunis reisikaaslane esiistmel ei saanud kuuli pähe ja pea ei lennanud mööda autot laiali. Lõppudelõpuks polegi seda ju nii vähe, eks? :)

Anonüümne ütles ...

Hei, tead, ma kirjutasin kunagi paar aastat tagasi üldse mitte sinu pealt, hoopis ühe teise ja siis ühe kolmanda sõbra pealt, kes mind sügavalt hämmastasid, ühe sellise mõtte. Relevantne endiselt, Sinu kohta ka, ja sama sügavalt hämmastav :)

http://leilitrust.blogspot.com/2013/08/misasi-on-hea.html

Aga seniks, kuniks on aega, on lootust :P

K

Anonüümne ütles ...

Väärt... Inimene ei saavuta oma väärtust ränga tööga. See on kaasa antud, nö sünniõigus. Ja mulle tundub, et tihti ei teostu see sugugi selles mida inimene arvab, et ta väärt (st kasulik?) olemiseks tegema peab. Vähe on neid "missiooniinimesi", kelle elu läbib punase joonena mingil spetsiifilisel moel vajalik olemine. Pigem avaldub see läbi juhuse. Olla õigel ajal õiges kohas. Kasvõi öelda õigel ajal õigele inimesele seda, mida tollel parajasti kuulda on vaja... :)

Absolutely Fabulous ütles ...

Alles sa kirjutasid, et lapsed pole enesetapu tegemisel mingi takistus, sest kellele seda ema ikka vaja on.
Nii ei saa kolmandat teha. Kama, kellega, kas üksi või kaksi. Sest sina ÜKSI pead olema kindel kui kalju. Oled või?

Rents ütles ...

Džiisas kraist, inimene, sa oled kaks last juba selleks teinud, et "tahaks kedagi, kes oleks elu lõpuni minu oma" või kuidas sa tookord ütlesidki. Alles natuke aega tagasi leidsid, et kui tahaks end ära tappa, siis pohhui need lapsed. Äkki ikka ei tahaks kolmandat, taas kord täiesti egoistlikel kaalutlustel, kui sa oled inimene, kes ei pruugi sugugi ei aasta, viie ega kümne pärast olemas olla, et ise teda kallistada, tema vajalike kulude tasumisest rääkimata?

+ Keegi kõva häälega ei ütle, aga igasugu uhhuu ja ohhoo on tihti osaliselt geneetiline. Kui tahaks kedagi, kelle nimel elada, võiks kassipoja võtta, mitte tuua siia ilma kedagi, kelle puhul nii geneetika kui keskkond (no ei oleks ilmselt väga stabiilne keskkond) annab oma panuse, et tal hiljemalt 13aastaselt lemmikpuu välja oleks valitud, mille külge vajadusel köit saab riputada.

Also, Anonüümne, kes sa kirjutasid kell 12:34 oma reisist - ma armastan sind ja ma tahaksin su jalgu suudelda, sest ma tunnen, et sa oleks üks viimaseid normaalseid inimesi siin ilmas.

Anonüümne ütles ...

Imelikul kombel peetakse mehi taktitundetuteks ja mühaklikeks. Samas minu kogemus on hoopis teistsugune ja paar viimast kommentaari siin tunduvad seda kinnitavat.

Anonüümne ütles ...

Mina olen taktitundelisus ise, aga ma ei tea, kuidas neid nö mittetaktitundelisi kommentaare ümber sõnastada nii, et mõte ja mõju alles jääks.
Tahaks stiilinäiteid, et tulevikus ise sama reha otsa mitte astuda :)

väga väga naine ütles ...

ma lastest üldse ei räägi, aga naistega on vist see, et meile on rasedus lähedane teema ja põlemine selle osas tuleb kergesti.

aga. see. et.
masenduse põhjuslikkus ei ole üldse teema tegelikult. Jah, MUIDUGI ei ole põhjust - või noh, lähme kõik ja tapame endid, sest pole kõikekõikekõike korraga ja tõenäoliselt ei saa ka, eriti kõik siit haiglast, kus ma olen.
Mingid väiksepalgalised hooldajad ja ratastoolides poolearulised ja...

Oh.
See ei ole väline asi, see on sisemine asi. Ebapiisavuse tunne. Kunagi, kui ma veel väliselt normaalsem olin, oli lihtsalt mu suutlikkus netetiketist kinni pidada parem, teadsin, millal öelda, millal vait olla, millal teeselda, et saan oldud, millal kommentaaridest mitteväljateha, millal teha, see kõik oli lihtne. Aga vahepeal (inetu tunnistada, sest nagu kerjaks kaastunnet, aga haiglas) tekkis ka küsimus, et mida me võidame, teeseldes ja mitte olles ausad isegi enese ees. Mida mina võidan? Ahsoo, et ei võidagi? Praegu tõesti ei võida?

Mul oli rõve olla, kui see postitus üles läks, nüüd on palju parem. Aga samas, see on ainus (noh. jah. peamine.) mida mul maailmale praegu anda on: ausus. Muud eriti pole. Vahel on mul tunne, et sellest piisab, vahel et ei piisa üldsegi-üldsegi-üldsegi. Aga selles tundes ei ole midagi välist, midagi, mida põhjuslikkuse mittepädevusega murda. See ongi sisemine tunne.

Anonüümne ütles ...

Mis mõju sa sellisest kommentaarist ootad? Ja kellele see vajalik peaks olema?
Suur selguse hetk VVN-le? Ma veits kahtlen. Selliste kommentaaride motiivides. Või on see see naiste paljukiidetud empaatilisus, mis võtab nii veidraid vorme? Ausalt, kõrvaltvaataja ei tunneks äragi.

Anonüümne ütles ...

Mul on see jama, et pean VVN kommenteerimisel maru ettevaatlik olema, west tõttöelda tunduvad ta tunded ja mõttekäigud isegi liiga tuttavad. Ja ma ei tahaks ju ise rongiga jamama hakata?

Oli see rongi-asi siis päriselt tegelikult? Alguses vvn seda ju omaks ei tunnistanud? Järsku ikkagi oli tähelepanematu ja mõtteis ning koperdas kogemata rongile ette? Aga nüüd on kõik teda nii kaua peedistanud -sest normaalsetele inimestele tundub enesetapp ju selline magushirmus teema olevat -et vvn ongi uskuma jäänud? Järsku polnud mingit soovi ja plaani? Järsku jahume siin selle üle, mida polnud?

väga väga naine ütles ...

=)

no ma ei mäleta ikka veel, tõsi. aga suht kokkusattumuslikult hästi oli juhulikkuse korral samal päeval kirjutatud head-aega-kõigile kirjade ja sellega, mis on loogiline ja rongijuhi muljega, et keegi nagu hüpanuks talle ette =)

Anonüümne ütles ...

Ma pole küll võõrsõnade leksikonist kontrollinud, aga kas ei või empaatia olla seegi, kui sa tahad, et veel rohkem inimesi haiget ei saaks?

Rents ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Anonüümne ütles ...

Võta ta sõnad. Sepista sellest mõõk. Ja siis torka talle südamesse.
- Muinasjutt sellest, kuidas päästeti maailm.

Rents ütles ...

Olgu, anonüümne, ma küsin nii. Kui sa näeksid kurba Hitlerit, kes räägib, et NII tahaks juute laagrisse saata, kas sa siis läheksid ja hoiaksid ta kätt? Või üritaksid ikka selgitada ka natuke, et äkki ta mõtted võiksid siia ilma kannatusi tuua? Selles mõttes, et kui kaugele peab kaastundega minema, et sellest saaks juba teistele potentsiaalselt kahjuliku käitumise võimaldamine?

Kustutasin oma kommentaari ära, sest ehk tõesti ei peaks nii otse ütlema. Aga mina tõesti mõtlesin täna selle peale, et huvitav, mis sellest rongijuhist saanud on, sest olen lugenud intervjuud ühega, kes sarnase asja pärast töölt ära tuli ja rääkis, kuidas ta mitmeid aastaid hiljem ikka veel öösel magada ei saa. Tema kätt ei hoidnud keegi, tema oli ju mugavalt rongis sees istunud, talle pole vaja kaasa tunda.

Anonüümne ütles ...

Paistab, et olen ise vallandanud lolluse laviini.
Vabandan blogi autori ees.

Anonüümne ütles ...

ma paneksin siinkohal professoriprillid nina peale ja targutaks natuke. nimelt kaugelt vaadates tundub üsna ilmne et vv naisel on ajukeemia paigast ära. paistab, et tema aju vajab heaoluhormoonide tootmiseks tugevat (st keskmisest kõvasti tugevamat) välist stiimulit (kiitust, silmnähtavat tulemust vms). ja tavaelus on tal selle kättesaamisega raskusi. aga -- ta on avastanud, et pärast sünnitust toodab tema keha heaolutunnet täiesti vabalt, kuid paraku kestab selline seisund ainult lapse paar esimest eluaastat. sellest siis ka soov uut last saada -- egoistlik, seda muidugi, aga keha poolt vaadates samas täiesti praktiline (st mitte mõistusepärane, kuid probleemi lahendamise seisukohalt praktiline). kui me nüüd oletame, et see pealiskaudne (st vaid blogijuttude põhjal kokku pandud) analüüs peaks tõele vastama, siis võiks esitada küsimuse, et kas oleks võimalik ajukeemiat paika saada ka mingite muude (purgist pärinevate või eluviisi muutusi sisaldavate) vahenditega?

ep

Anonüümne ütles ...

Ma ei suuda välja mõelda ühtegi vahendit, mis poleks medikament või seotud eluviisiga. Mida sa ep silmas pead? Ei saa aru...

inwe ütles ...

kuule, ignoreerides täiesti eelnevalt ja samas korrates üht anonüümset - sa EI PEA tootma siia maailma aktiivselt lisaväärtust juurde et õigustada oma eksistentsi. st sa oled olemas. juba oled. võiksid ka mitte olla. järelikult, kuna sa juba oled olemas, on sul selleks ka mingi põhjus, mõju maailmale. ma ei oska seda paremini väljendada - pmst sinu olemasolu juba näitab, et järelikult on vaja. sest kui ei oleks, siis poleks sind üldse algusest peale olnudki.

isegi kui mõelda, et maailm on üks täiesti juhuslikkude kokkusattumuste jada, siis sinu teke ja selliseks inimeseks kujunemine on juba omaette vinge kokkusattumus. ja kui uskuda jumalat, maailmahinge või muud suuremat plaani, on järelikult kõik nii, nagu peab (vähemalt lõppkokkuvõttes).

mingisugusest väärtusskaalast ma ei hakka rääkimagi, kuigi soov olla sama kasulik kui Ema Teresa või Einstein on muidugi mõistetav. lihtsalt... ühiskondlik, ajalooline või ka inimlik kasulikkus ei ole ainsad olulised asjad maailmas.

ja üldse kokku võttes ma väga armastan sind.

väga väga naine ütles ...

oi, jaa, mina sind (ilma mingi vastu-on-viisakas, vaid päriselt) ka!

Phmt on see, et... ma olen palju lollim kui olin. Päriselt. Teen ajuti mingeid teste ja kui need alguses mulle ei meeldinud (sest tulemused olid normaalsest inimesest nii kolm korda madalamad), siis nüüd ma hindan neid kõrgelt, kuna mingid arengumärgid on näha kohe. Ja saan tähtis olla, mulle pööratakse testi ajal TÄHELEPANU.

Miks ma olen suht õnnelik selle üle, et kakelge siin, mul on siis tähtis tunne - häh, kakelge lapse üle, keda ma nagunii ei saa, ma saan olla tähtis!
(Hakkasin kirjutama, kuidas hei, lollakas siin, mingid mõistlikud argumendid ei päde ju, ja epul on jumalast õigus oma kommentaaris, aga tõesti - miks peatada, kui võib ka teisiti?!)

Anonüümne ütles ...

Mulle ei meeldi siin blogis kommenteerida, mingil aruvtisysteemsel põhjusel. Aga ma mõtlesin, et ma ka, igaks juhuks ja siin ka ytlen, et olemas olemisest piisab täiesti ja autor on mulle väga kallis-tähtis.

Tho

Rents ütles ...

Eluviisiga seotud muudatused võib jagada kaheks, suured ja väikesed.

Väikesed muudatused: tervislik toit, trenn, meditatsioon, teadlik puhkeaja võtmine, alkoholist hoidumine jms, mille kohta teadlased on leidnud, et see mõjub ajule hästi. Eriti meditatsiooni kohta on leitud, et see annab depressioonis inimeste puhul häid tulemusi, kohati sama häid kui medikamendid (kahjuks mitte selle pärast, et medikamendid on nii head, vaid selle pärast, et mõlema mõju on üsna väike, aga siiski ilmselge). Vvn põhimõtteliselt seda kõike tegi (v.a. meditatsioon, mis lihtsalt ei sobigi igale lääne inimesele), ainus murekoht oli tal vist tööst sõltuvalt uneaeg, mis on tegelikult depressiivsele inimesele üsna oluline. Või mis depressiivsele, vähene uni võib normaalse inimese ajukeemia nii paigast ära lüüa, et temast saab depressiivne inimene.

Suured muutused tähendab seda, et inimene analüüsib kainelt riskifaktoreid, mis tal depressiooni tavaliselt vallandavad. Päevikupidamine peaks seda kergemaks tegema, sest on kergem meenutada, mis sündmuste ajal sitem sai. Kui näiteks tundub, et probleemiks on väike pingetaluvus, saab inimene otsustada, et "jah, ilmselgelt ma ei ole inimene, kes suudaks korraga täis kohaga koolis ja tööl käia" või "ilmselgelt ei ole ma inimene, kes suudaks üldse pidevalt tööl käia, peaksin seda poole kohaga tegema". Mõnele valmistab probleeme stress, st töö/kool on okei, kui tegu on töö/kooliga, millega ta on harjunud ja mis ei paku liigseid üllatusi, aga näiteks just sess või ootamatud sündmused isiklikus elus on need, mis kõik sassi löövad.

Siin tekib muidugi see probleem, et kui inimesel on keskmisest tunduvalt suurem tähelepanuvajadus, siis ta ei taha elada nii, et ta käib terve elu poole kohaga tööl, sest ta on endale loonud illusiooni, et kui ta pingutab, saab ta selle eest tähelepanu. Nii ta siis rühibki korraga koolis-tööl-trennis-lastega-mehega (mitte vvn, aga nii üldiselt), et saaks lõpuks öelda, et lõpetas cum laude ja aktusel tegi ühe käega kättekõverdusi. Kurb tõde on muidugi see, et kedagi peale kõige lähemate ei huvita - mis on täiesti normaalne, elu lihtsalt on selline, et inimesi huvitavad eelkõige nende lähedased ja nende isiklike huvidega seotud isikud (no Madonna näiteks, kelle uut plaati nad juba kaua ootavad). Lähedaste tähelepanuga ollakse aga harjunud, see lükatakse kõrvale kui kasutu, ja keskendutakse sellele, et tahaks, et välismaailm rohkem armastaks. Mis on üks raske ülesanne, sest maailm on teatavasti külm ja kõle koht. Kui siis mingi suurem sündmus (nagu praegu) seda maailma natuke raputab, on ka võõramatel inimestel natuke aega meeles ettevaatlik olla ja öelda, et "tegelikult oled sa ju täiega äge", aga kuna inimesed on ehitatud nii, nagu nad on ehitatud, pühenduvad nad ühel hetkel taas oma perele ja Madonna uue plaadi ootamisele. Ja inimene peab välja mõtlema kas a) uue (või juba äraproovitud) viisi tähelepanu saamiseks või b) uue (või juba äraproovitud) viisi, et ta välist tähelepanu nii palju ei vajaks. Mõnedest äraproovitud viisidest on siin juba juttu olnud, aga ilmselt ei ole need pikemas perspektiivis kõige kasulikumad, sest nende mõju on lühiajaline (isegi armumise puhul on nii, et kui ka mees esmalt armub ja siis armastab, siis see esimene hoog, kus iga päev tuleb neli smsi teemal "ma ei saa sinuta elada", läheb ikka üle ja inimesel, kes seda tähelepanu vajab, on tunne, et päike on nüüd igaveseks pilve taha ära läinud ja suhe kui selline täiesti mõttetu).

väga väga naine ütles ...


* ma kirjutasin senimaani suht alguses olevat postitust armastusest, sain aru, et Abfab on ju mulle armas ja Rents ka (kuigi ma pole kumbagi elu sees näinud) ja nii ongi. Võib küll jääda rahumeelsele eriarvamusele vahest, sellisel tundlikul teemal nagu lapsed eriti.

Anonüümne ütles ...

Mulle tundub rents ilgem targutaja. Tajun mingit agressiivsust lausa. Teatud paremakspidamist mida võiks nimetada lausa üleolevuseks kaasinimeste suhtes. Loodetavasti eksin.

Anonüümne ütles ...

Jagan eelmise anonüümse arvamust. Selleks peab ikka natsa ohoo olema, et ronida hiljuti rongiallkäinu blogisse ja hakata siis seal mingit oma tõde ja õigust taga ajama, küll võrreldes blogikirjutajat Hitleriga, siis jälle nõretades kaastundest rongijuhi vastu (mine otsi mees üles ja avalda kaastunnet kui nii väga kotib!) või siis läbi lillede öeldes, et geneetiliselt on kõik VVN lapsed juba ette enesetapjad. Ei saa inimesel keelata midagi mõtlemast, aga no krt, esimest emotsiooniajel tekkinud mõtet ei pea ka välja plurtsatama. Kõik ei ole nii mustvalge, nagu Rentsikene näib arvavat.

Aga las koerad hauguvad, VVN karavan läheb ikka edasi. Loodame.

Rents ütles ...

Pidage mind, kelleks ise tahate, see, kui ma ütlen suitsidaalsete mõtete ja käitumisega inimesele, keda senised kaks last pidurdanud ei ole, et ehk ei peaks kolmandat just pidurdamise eesmärgil tegema (seda enam, et ta alles hiljuti avaldas mõtet, et kui laps on kaheksane, on igati ok end ära tappa, siis pole lapsel ju enam vanemaid vaja), on lihtsalt common sense. Sest sellistele ideedele EI saa kaasa kiita, kui te just ei ole valmis neid lapsi hiljem üles kasvatama. Mida te ei ole, siis ütlete te jälle, et keda kotib, täpselt nii, nagu rongijuhi kohta.

Anonüümne ütles ...

Ma ei mõista rentsi draamat. Lapsed kasvavad ilma vanemata? Seda juhtub ju pidevalt. Teiseks püüab rents öelda, et laps võib sündida vaid mingil supermuper altruistlikul eesmärgil ja laps ise ongi pmt elu mõte. Mis on jama, sest kõik naised saavad lapsi siiski mingi isikliku õnne -ja eneseteostustunde tekitamise nimel. Kuigi sinna juurde räägitakse maru üllast juttu on see sulaselge bluff. Sest naised hangivad laste abil häid tundeid, pikendavad oma noorust või asendavad oma hariduslikku või tööalast ebaedu. Seega muretsetakse lapsi ikka isekatel kaalutlustel. Mis ongi õige ja ratsionaalne. Mida rohkem lapsi, seda rohkem töökäsi jne. Muide kõigis muinasjuttudes on põhilised tegelased emata lapsed. Ja pole hullu midagi.

Eelnev jutt ei tähendanud muidugi seda, et vvn peaks oma lapsi ulapeale jätma. Ei. Lihtsalt et lapsed ongi egotripp ja see on normaalne.

Anonüümne ütles ...

Rents, saa aru, see inimene kelle blogi kommentaariumis sa praegu kommenteerid, ei ole päris sama, kes rongi alla astus. Sa ei saa sellele inimesele pidada loengut ja loota, et see teine asjast aru saab. Bipolaarusel on see häda, et depressioonis isik ja maniakaalses episoodis isik ei suhtle omavahel eriti. Common sense ei toimi. Mingi loengu pidamine ei toimi.

Küll aga, kui ikka mõnuga siin edasi oma joru ajada, siis on võimalik ehk depressiooni esile kutsuda.

Aga üldiselt Rents, ei saagi aru, kas sa oled lihtalt alakas või psühhopaat.

Rents ütles ...

Ma ei ütle ju, et inimene oleks tropp. Ma saan aru, et haigus on haigus. Ma ütlen väga lihtsalt ja konkreetselt:"Väldi vanade vigade kordamist, pühendu olemasolevate laste armastamisele, nad hindaksid seda kindlasti väga, isegi kui selles vanuses lapsed seda välja ei näita."

väga väga naine ütles ...

Mu arust on teil kõigil õigus ja te kõik eksite. No et omakasupüüdlikud eesmärgid on suht ainsad, jaa. Aga mina vist ei peaks praegu saama uut, ka õige. Ok.
Ma kirjutan sel teemal, kuidas ma asju näen, ühe posti veel veebruaris.
Sest tähtis olla on tore =)