kolmapäev, 4. märts 2015

Üks päev

Täna on ühel sünnipäev, keda ma armastasin.
Pole teda näinud kooli lõpust saati, ta kadus pildilt (mis on irooniline, sest ma tema pilte olen siiski näinud, mõned teised on ta endale näoraamatus sõbraks lisanud) ja et ma pole ta kõrval istunud viiendast klassist saati, las olla. Aga mulle on neljas märts kuupäev, mida on raske unustada. Tänane.

Eile jäin viirusesse, mida täna pole kusagilt märgata. Tähendab
* pea käib ringi - mhmh
* kogu aeg väsinud - mhmh
* lugeda ei jaksa - mhmh
* kerge peavalu - mhmh
* arvan, et nii on alati - mhmh

Arvan, et nii on alati =) Nii on ju alati! Vahel parem, vahel halvem, alati on nii. Piirid pole ületatud.

Mingil määral on mu seksuaalsus taastumas ja see on tegelikult tore. Täna ei ole sellest märke, sest ma küll tantsisin hommikumantlis peegli ees alloleva loo järgi, aga see oli selline teadlik esinemine, mitte ei tulnud iseenesest. Side on sellel taastärkamisel märgatud olemisega - mulle on küll suhteliselt naljakas, kui jõuluvanahabemega mees peatab mu kiire kõnni (minu arust see oli kiire!) lausega  :"Ära nüüd auto alla ka jookse!", eriti kui selja tagant tuhiseb mööda rong, aga see on midagi. Koos bussist korjatud: "Ilus naine, palun istu!" ja pikkade pilkudega linnas see on midagi. Ikka veel ei ole naine omast arust, aga see, et teiste meelest kärab küll, see on ka asi. Mis on ka tunda, mitte ainult näha. Võib küll pandavatele isikutele öelda mingeid asju, vbla on neil seda vaja.
Mul on vaja, ka päris vanade meeste tähelepanu on tähelepanu.

Kunagi mul isa ütles, et vanadele meestele tuleks naeratada, sest siis on neil ka tunne, et on mehed. Noh, nüüd korjan tagasi seda väljaantud naeratust. Ja kunagi, kunagi... Vaata, ma siinsamas lubasin avalikult, et kunagi saan terveks. Aga ma lubasin seda teadmata, kui väga ma tegelikult vajan tervenemist ja kui erinev ma endisest olen. Praegu uuesti lubada ei tundu üldse ülearune. Et vbla ma ei ole kunagi enam see, mis olin. Vbla ma ei suuda jutte kirjutada (noh, häid jutte). Vbla ma ei lähe õenduskooli tagasi (kurat, POOL AASTAT! Miks ma ei võinud pool aastat oodata?!). Aga mingil moel ma paranen; kui tasakaalu tagasi ei saa, õpin elama sellega, mis on, kui parem käsi ei olegi enam parem kunagi, hakkan vasakukäeliseks, ja kunagi ma olen jälle terve.
Netis paistan juba olevat ja pearinglus hakkab ka silma ainult libedaga või siis, kui midagi võtta üritan (sest ma pidurdan enne kätt ja vaatan hoolega, kuhu see suundub). Suhteliselt oma nägu olen, ainult meiki ei saa ikka endisel moel teha - käsi ei luba! (Seega pole ka meetodit kortsude peitmiseks.) Lugesin täna pool (halba) krimkat ja pool raamatut on palju. Ka pool halba krimkat. Eriti kui tegelt ei jaksa lugeda.
Võib lubada küll =)

5 kommentaari:

notsu ütles ...

äkki hea krimka oleks hoopis kergem lugeda? motiveerivam vähemalt.

väga väga naine ütles ...

Kuule, ma olen viimase natuke-vähem-kui-poole aasta sees lugenud üldse 5 raamatut =) Halb, hea - ses kontekstis on igasugune lugemine hea.
Muidu ma valisin autori nime järgi, lootuses, et on hea. Ikka jube halb on =)

notsu ütles ...

ma pidasin silmas, et mõni raamat on nii halb, et vahet pole kui heas vormis ise olla, ikka kukub käest.

ja teisest küljest, kehva tervisliku seisukorra puhul on kirjandusel üks selline hea omadus, et hea raamat ei pea tingimata olema keeruline ja raske lugeda. võib, aga ei pruugi.

Anonüümne ütles ...

Kas topeltnägemine on alles või kadunud?

väga väga naine ütles ...

Alles. Lihtsalt hakkan sellega harjuma.