kolmapäev, 8. aprill 2015

Aga tuleb ju!?

Ma kolisin kaheks päevaks oma Mittedepressiivse Väikelinna korterisse lastega ja see meeldis mulle.
Meeldis täiega.
Esimesel õhtul oli jube: peavalu, iiveldus, ibuprofeeni ei leidnud üles, kuni viimaks mingist iidsest mängukoti nurgast ühe neljasajase ümbrises tableti, ja kell kaheksa läksin juba magama, sest no nii üleni halb ja õudne oli olla. Enne kartsin ka, nii et nägin eelmisel ööl isegi halbu unesid (tiigriga, mulle on tiiger selgesti mingi Suur Võimas Asi, mida karta), ning läksin Väikelinna viiva rongi peale ainult seepärast, et olin nii otsustanud.

Poeglaps vaatas arvutist filmi (Mittedepressiivne Väikelinn on minu jaoks seni internetivaba), Tütarlaps oli pikali voodis ja luges, ja ma üldse ei vaadanud, et mis nad söövad ja kust nad saavad, olin oma voodis ja alles hommikul avastasin, et külmkappi on siginenud tühjus mitmes kohas, kus mu arust pidanuks olema näiteks valgehallitusjuust või terve koodirulaad.
Aga terve eilne päev oli nii tore, et mõte päriselt sinna teise linna kolida ja nii jääda mõneks ajaks ei tekita hirmuraasugi. Tiiger alistatud!

Eilne päev oli tore sellest hoolimata, et pärast laste koolisaatmist ärkasin teist korda ema telefonikõne peale (ma erutusin unes millegi peale - mille peale, ei mäleta, aga spontaanne erutus esimest korda pärast, krt, panen kuhugi risti või midagi, see on ka ju tore!) ja kui olin talle kurtnud oma eelmise õhtu hädisusi, sain vastu kuulda, et mu kass oli "vedanud end koju" ja kakanud verd ning nüüd on teadvusetu ja operatsioonil, sest kõhukelme on katki. Kas kukkumine kõrgelt või autoõnnetus - arstidele tundus kahtlane, luumurde pole - või lõi keegi jalaga.
Mul on meeles anatoomiast õenduse õppekava alguses, kuidas kõhukelme on eriti valutundlik. Samas olen ma teadvusetuse alal teistpidi (patsiendina) asjatundja, nii et helistamise ajaks oli kass juba oluliselt vähem valutundlik, elus ja ilmselt ka nii jääv, ning nõnda ma kiirustasin pappkasti kõrvale, kus ta haigena magab, alles täna.

Ega kass väga sealt kastist välja tulla ka jaksanud mu nähes, nüüd on tagasi arsti juures (plaaniliselt) ja saab miskeid ravimeid tilgutiga, sest tal on juba kanüül.
Kanüül. Kassil. Krt, seda on ju nii raske panna! Mulle oleks lihtne, sooned nagu pesunöörid, aga kassile... Isegi kui mu parem käsi ei väriseks, ja vasak poleks...  emmm, vasak, ikka tunduks rämeraske.
Huvitav, ma mäletan, kuidas panna kanüüli ja avada ampulli, kuidas elustamisrütm on täiskasvanul ja mis on laste eripärad - aga mul oli täiesti meelest läinud, et ostsin endale rohelise rattakiivri suve lõpul netist. Tuli meelde, sest keegi ütles õiges kohas "rattakiiver".
Ei saa aru, kuidas mu mälu toimib, üldse ei saa.

Nojah, aga ikkagi oli Väikelinnas tore ja hea. Ja tagasi tulla suht õudne, ausalt öelda. Just see, et seal määrasin ise, mida peab ja mida ei pea, siin aga kohanen olude ja inimestega ning selgesti olen ma vilets kohanema.
Või siis liiga hea.
Ei suuda elada nii, et inimesed mu ümber ei ole rahul (krt, see kõlas valesti. Kuigi võibolla on liigagi tõsi), aga ma tunnen ära, et nad ei ole, ja see pidev vajadus olla kellegi teise meele järgi ajab hulluks. Sest olla kellegi teise meele järgi endaga vastuollu minemata on raske, kui aga on veel keegi(d), kellega mitte vastuollu minna, kui neid on mitu ka... Noh, siis peab valima ja tegema end kõvaks, koorikut ümber kasvatama, ning see on nii raske, raske, raske.

Kas sellest rääkisin, kuidas mulle novembri esimeses pooles olid rasked ka raadiost tulevad laulud, sest nende kirjeldatud oivalisus üldse ei haakunud minu eluga? Kuidas ma ärkasin öösel, kuulsin palatinaabri lahtijäetud televiisorist(TM) Vikerraadiost mingit inglisekeelset laulu, kus armastus võidab kõik, ja läksin peaaegu paanikasse? Sest adusin mõistusega küll, et laul pole mulle mõeldes käivitatud ega tehtud, palatinaaber üldse magas ega mõelnud midagi, ent mingi osa minust pidi end siiski kokku võtma ja seda mittemõtlemist endale meenutama, sest mu loomulik reaktioon olnuks kohaneda. Armastus teeb õnnelikuks? Otsigem armsam! Saagem õnnelikuks! Jee!
Hiljem mingi teine palatinaaber vaatas öösel arvutist filme, selliseid kunstilisi ja intelligentseid, ja ma sain aru nii inglise, prantsuse kui eesti keelest, ainsaks puhkuseks olid venekeelsed filmid. Kohanemine on mulle raske sestsaati, kui toibuma hakkasin (ja võibolla on olnud kogu aeg), ja sellest vähemalt osaliselt pääseda oli väga tore.
Et mingid sünnipäevakutsed lastele, mingid vajadused poes käia, tolmu võtta, süüa teha, riideid pesta tulevad pidevalt peale, on selle üldise hea taustal ebaoluline. Nii meeldis!

Ostsin ka ibuprofeeni sinna Väikelinna juurde. Läksin ekstra selle pärast apteeki, siis apteegiga ühes majas olevasse poodi ja seal langesin odavuse lõksu ning ostsin kaks pudelit tšillikastet.
Pärast leidsin teisest kapist ühe purgi, pooliku, ibuprofeeniga, ja kolmandast kapist teise purgi, pooliku, ibuprofeeniga. Nüüd on mul umbes 260 tabletti ibuprofeeni.Selle kõige ärasöömine võtab aega.

Aga tegelt tuleb varsti suvi. Vesi vastu jalgu ei ole enam pelutavalt külm, lehed on rohelised ja puu otsas, ja kui kõik läheb kõige halvemini, olen ma ise umbes nagu täna-eile-üleeile. Mis ei olegi ju nii halb.
Suvi.
Ta tuleb niikuinii.

1 kommentaar:

Rents ütles ...

Selle teiste soovide tunnetamisega on nii ja naa. Mina päris tihti ei ole rahul oma sõprade ja kallimate ja sugulastega. Kõik nad on ühed tõprad! Aga sellest hoolimata ei tahaks ma, et nad muutuks, sest meeldivad nad mulle ju juba eksisteerivate omaduste pärast (kaks esimest gruppi koosnevad ju minu poolt sinna VALITUD inimestest), ja enamasti koos kõigi nende närvi ajavate omadustega (mis ärritavad ainult siis, kui liig saab), mitte nende kiuste. Ja kui ma teaksin, et nad nüüd minu pärast end muutma hakkavad, oleksin ma suisa nördinud. Erandiks ehk see, kui kellelgi on juba kopsuvähk, aga ta ikka keeldub kangekaelselt suitsetamisest loobumast vms.