kolmapäev, 15. aprill 2015

Tümpsa teeb veel rohkem tööd ehk mis sellega valesti on

Kell nullkolm-midagi oli mul võimatu edasi magada, sest liiga palju murelikke mõtteid tõusis peale kempsuskäimist kell nullkaks-midagi pähe, ja mis ma ikka asjatult üritan, eks ole. Parem kirjutan teile.

Mul nimelt oli valgustus. Öine.
Või noh, ühendasin punkte ja sealt tuli midagi, näiteks arusaam, kuidas ma sinna rongi ette astusin.

Kui viimati haiglast ära tulin, kohtusin eelviimasel päeval veel oma sealse psühholoogiga ja seletasin talle, miks maailmas toimuvate asjade enamik mind üldse rõõmsamaks ei tee.
"...no ja siis ma mõtlen, et äkki läheb halvasti, ja see ei ole eriti ülendav mõte," ütlesin ma ja kruttisin parema käega vasakut, püüdes end lohutada.
"Aga äkki ei lähe halvasti?" päris psühholoog vastu, nii noor ja naeratav. "Äkki läheb hoopis hästi?"
Olin üleni üllatunud ja vaimustuses. Tõepoolest. Sellele ei olnud ma üldse mõelnud, et ebakindlad asjad on ju kaht pidi ebakindlad ja äkki võib tõepoolest minna ka hästi. Äkki läheb hästi? Ooo, mis tore idee!

Aga praegu (no hea küll, pooleteise tunni eest) kempsus käies ja nähes, kuidas langeb laia valget lund (ikka veel langeb), ma üldse ei rõõmustanud. Kuigi lumi mulle põhimõtteliselt meeldib ning ma pole ka vastu, et ta sajaks aprillikuus. Ilus ju! Võiks olla ootamatu õnn?
Ent Poeglapse saapad-kummikud, kaks ühes, on pealinnas mu ema juures, ta peab kuidagi läbi selle lume kooli saama tossudes, midagi mul talle muud ka pole anda, saaks vaid valida teised või kolmandad tossud, ning üleni murelik avastus oli see lume langemise oma niisiis.
Piisavalt, et enam ei saaks magada. Hakkasin mõtlema oma nädalalõpuplaanidele ja sellele, kus ööbin ja kellega pean selle kooskõlastama, siis sellele, kes võiks tulla mu mõtteisse ja teha mulle pai, siis sellele, kes mulle üldse on jäänud - ja nii halb!

Meenus üks asi, mida skaibis öelnud olin.

k: ma ei usu eriti millestki, et muutuks paremaks, muutused on vapralt läbi tegemiseks ja üleelamiseks, mitte kuidagigi soodsad.

...ning punktid ühendusid.
Öine valgustus.

Ma ei usu tegelikult õnnelikesse muutustesse ega õnnelikesse juhustesse. Sellepärast saingi nii üllatunud ja rõõmus olla psühholoogi mõtteavalduse peale, sellepärast olengi pühendumises hea - ma lihtsalt ei arva, et ilma pühendumata üldse midagi saaks. Kõige nimel, mis mu elus on head, olen kõvasti tööd teinud, ja see on ka suhteliselt kindel meetod tagada millegi hea eksistents - teha kõvasti tööd. Panna ennast sisse ja mida rohkem on pandud, seda kindlamaks saab, et tulemus pettumust ei valmista.
Mis on tulnud mulle head ilma tööta?
Lapsed? Ha. Ei, muidugi, tööd pole nendega olnud.
Blogi? Ma üldse hakkasin lootma, et keegi seda loeb, kui olin paar aastat visa kirjutaja olnud ja reeglipäraselt teisi mitte ainult lugenud, vaid samuti kommenteerinud.
Korter Mittedepressiivses Väikelinnas? Päris ma ei ole selle eest sõimata saanud, kuidas elan seal (võiks ju paremini!), päris ma ei ole püüdnud selle eest maksta (kui vähegi on raha, maksan), päris ma ei arvesta siiski, et see võidakse iga hetk ära võtta.

Et kogemata, "äkki" juhtuks midagi head?
Ha. Fking ha!
Kunagi ei juhtu. Kui mulle tundub, et juhtus, siis ainult selleks, et hiljem kõvemini virutada. Väga mitu näidet tuleb kohe pähe. Ära looda millelegi ega kellelegi, väga väga naine, sa saad haiget!

Seda ma ronisin sinna rongi ette. Seda ma mõtlesingi: rohkem enam endast anda ei jaksa, rohkem enam midagi pole oodata, mingit positiivset "äkki"'t pole. Jah, võiksin ju pingutada veel ses asjas või ses asjas, ilmselt tuleks ka mingi tulemus, aga tasakaal on ju saavutatud, ma tean, palju pean endast andma, et saada vastu midagigi head - ja see oli liiga palju.
Seda ma läksin poolvalmis romaani ja luulekogu juurest, peaaegu lõpetatud õendusõpingute juurest, töökoha juurest. Seda ma läksin. Nagu mu boonusisa ütleb: "Äkki tuleb ainult püksi!"

"Äkki" juhtuvadki ainult halvad asjad. Mingeid ootamatuid imesid pole, ei kasva mulle selga neoonroosat karvkatet, ei muutu ma poniks (mis kõlab halvasti, aga kui oleks olemas mingi sedasorti ime, võiks olla ka teistsuguseid), on ainult töö.
Ainult töö.

Aga. (Et olla aus). Ma ka mõtlesin ses sinakas öös (tegelikult on ta pigem oranžikas lähtuvalt tänavalambist, aga mõtteliselt sinakas), kas üldse oskan häid "äkki'"sid vastu võtta, kui nad tulema peaks.
Meenus juba viimasestki ajast jumalast palju inimesi, kes võiks olla mu head üllatused, mõned on teinud mulle kingitusi, mõned käinud vaatamas, ning kuna ma paranen, võib-olla oleks ka ses osas iga nädal midagi positiivset näha?
Kuid kuna ma pole ei nende inimeste ega paranemise nimel midagi teinud, siis nad ongi sellised nähtused, mida ma omaks ei võta, endale kuuluvaks ei pea, emotsionaalselt ei seo end nendega, sest kui nad ära kaovad, noh - siis vähemalt ei saa haiget.
Jälle.

Arvestan sellega, et kaovad, ja ei seo end.
Ühest küljest ronin rongi ette, sest häid "äkki"'sid pole, ja teisest kardan nii hirmsasti, et häid "äkki"'sid pole, et ei anna neile üldse võimalust olla.
Suhteliselt väljapääsmatu olukorra olen endale ehitanud.

19 kommentaari:

ritsik ütles ...

Ei ole ju olemas häid ja halbu asju, on vaid viis, kuidas me nendesse suhtume. Õnn tähendab eluhoiakut- tähtis pole see, kuidas sul läheb, vaid kuidas sa seda võtad.
Loen praegu Lena Kristina Tuulse raamatut Elurõõm ja ma ei tea, kui palju sa praegu lugeda jaksad, aga see raamat võiks äkki sullegi sobida.

väga väga naine ütles ...



Ma olen praegu suht väsinud, sest mu selle öö uneskoor on koos lõunaunega alla viie tunni, ja seega pisut kergemini ärrituv kui muidu. Jaa, ritsik, sa oled mulle armas - aga...

Aga ikkagi. Sa päriselt arvad, et mu probleemid on puudulikust infost ja kui ma ainult loeks ja teaks õigeid asju, oleks mul palju lihtsam? Päriselt???

Rents ütles ...

Jah, siin ongi see fundamentaalne erinevus, et mina olen lapsest saadik kasvanud raudkindla veendumusega, et tõenäoliselt joppab. Victor Hugo ütles selle kohta, et inimene, kes usub, et tal on öösel koht, kus magada, usub tegelikult jumalasse, ma nii kaugele ei läheks, aga ma usun siiski täiesti veendunult, et lõpuks läheb kõik hästi. Et kui ma näiteks jõuan eksamiks ainult pool materjali läbi lugeda, on ikkagi okei, tasub lootusrikkalt kohale minna ja vast ikka joppab - ja ma ei tea, kas ongi jopanud või olen ma selline inimene, kellele ainult head kogemused meelde jäävad, aga enda arust on mul nii hästi läinud, et lapsena näiteks olin ma täiesti kindel, et mul on kaitseingel, arvasin, et mu surnud ema valvab minu üle, sest muidu ei saaks ju inimesel nii hästi minna. Arvata on, et selline enesekindlus tagab ka keskmisest tiba suurema eduprotsendi.

Ainult suhtes olid mingid imelikud mustrid pärast abielu laialiminekut, siis läks alguses päris mitu suhtekatsetust lörri, sest kui noormees käitus eriti kenasti, muutusin mina kohe kahtlustavaks ja tõrjuvaks, sest see ei tundunud mulle normaalne olukord, kartsin, et selle "hea" eest, mida mulle parajasti antakse, tuleb ühel hetkel maksta. Nüüd olen targem (haha) ja jõudnud järeldusele, et kui ka esitatakse ühel hetkel arve, on targem ikkagi praegu korralikult kõht täis süüa.

notsu ütles ...

mhmh (postituse peale ja Rentsi kommentaari peale).

Ma olen laias laastus ehitatud umbes nagu Rents, et head juhtumised jäävad mällu paremini pidama ja sellest kipub tekkima veendumus, et mul veab. Mis, jah, teeb lihtsamaks juhustest kinni haarata. See on see mehhanism, mis teeb optimistidele enamasti parema õnne. Isetäituvate ennustuste nõiaringi kasulik variant.

Aga ka vastupidine on tuttav, inimestesse või täpsemalt nende sõbralikkusse või huvisse suhtumise koha pealt. Kui ma olin noorem, olin ma eriti enam-vähem omavanuste meesterahvaste huvi suhtes selline pessimist, et ühest küljest tegin kogu aeg tõeks maksiimi "pessimist saab alati meeldivalt üllatuda", sest mind üllatas meeldivalt - ja pani armuma - isegi see, kui mõni noormees oli mu vastu elementaarselt viisakas. Teisest küljest oli mulle ilmselt õudselt raske külge lüüa, sest kuna mu peas ei eksisteerinud ideed "mehed võivad minu vastu huvi tunda", ei registreerinud ma seda naljalt ära, kui just väga puust ja punaseks ei tehtud. Selles asjas töötas isetäituvate ennustuste nõiaring teistpidi.

Natuke nõrgemal kujul kehtis sama üldse (enam-vähem omavanustele) inimestele meeldimise kohta, aga üldine inimeste sõbralikkuse uskumatus läks õnneks rutem üle, ilmselt sellepärast, et lihtsalt sõbralikke inimesi satub rohkem ette kui huvitundvaid mehi (sest mehi on üldse vähe).

väga väga naine ütles ...

Huvitav.
S.t. muidugi olen ma eksamile läinud, lootuses kuidagi välja venitada isegi kui loetud on vaevalt veerand konspektist, mis ka on arvutist saadud, aga. Siis ma lihtsalt lootsin varasemale pingutusele ju, et nagunii ma tean neid ja neid asju, see on loomulik intelligents, jumal-teab-kust külge jäänud asjad, ja eks ma leiutan midagi nende abil küsimuste alla, kus loomulikust intelligentsist ei piisa.
Aga see kõik on varasema pealt, mitte et mul veaks nüüd jubedalt.

Vbla ma praegu lihtsalt ei ole võimeline nägema, et mingid asjad on ootamatud head? Sest mul küll midagi meelde ei tule, mis ei oleks pingutusega seotud,

Liis ütles ...

ja mina olen oma senise elu elanud tundega, et ma pole suurt millegi nimel vaeva näinud, vaid asjad (ja valdavalt head asjad!) lihtsalt juhtuvad minuga... kuigi kõrvaltvaatajad väidavad, et küll ma olen tubli ja palju saavutanud... aga ma ise ei tunne, et ma oleks nii väga midagi teinud või pingutanud... kuidagi kulgenud olen lihtsalt..

valdavalt on see muidugi positiivne tunne, sest noh.. elu on täitsa tore ja see põnevus, et mis kõik veel juhtuda võib, on ka tore.... aga samas see vähendab tõsiselt uhkust, mida ma olen suuteline iseenda ja oma saavutuste üle tundma...

Anonüümne ütles ...

VVN, järsku sa peaksid proovima kirja panna asju, mis on "hästi" ja mis sulle meeldivad? Kuna sa armastad kirjutada. Näiteks igal hommikul leiad 2 taolist nähtust. Toon mõned variandid.

Mulle meeldib:
1. mööduva mootorratta õlipõlemis vingu lõhn
2. hetk, kui ma näen, et müslipakis on veel pool müslit järel ja ka jogurtit jätkub
3. mööduv linnuparv
4. mu noorema tütre hääl
5. vaikne eestikeelne kõnekõla, mis tuleb avatud aknast (tänavalt)
6. mulle meeldib mu padi
7. otse kraanist vee joomine
8. kui pastakas teeb head peenikest joont ja libiseb hästi
8. uued kuldset läikivad padrunid peopesas
9. rohelised viinamarjad
10. mõte enda ex-tüdruksõbrast (kellega me enam ei suhtle ja kelle tegemistel ma siiski poole silmaga pilku hoian)

väga väga naine ütles ...

Ma tegelt mõtlen õhtul voodis juba ligi kolm kuud viis päevas aset leidnud positiivset asja läbi ja edasiminek ikka on märgatav - algul olid need kohvitassid (koos maitsega), mingi toidu maitse, sigaret ja kallistus umbes, mis siis, et kallistasin oma poega, kes vingerdas samal ajal ja ta on üleni küünarnukid ja terav vingerdades. Nüüd mul vahel on lausa nii, et mõtlen viis asja läbi, need lähevad meelest ja mõtlen siis uuesti ning need viis üldse ei kattu eelmistega. Kusjuures ma võiks veel nii teha korra, aga jään enne magama.

Aga täna on ilmselt eilsest vähemagamisest päris paha jätkuvalt, ja kell ka enne ühte. No proovin.

1. Emme kutsus mu kohvi jooma, kusjuures ta oli ka kohvi teinud. Mulle meeldis temaga kohvitassi taga rääkida.
2. Karjusin vanaema peale, kui ta tuli juba teist korda ennelõunal minu tuppa, selle asemel, et öelda "mhmh" ja teda ignoreerida. Ta teab nüüd, et ronisin rongi ette iseiseiseiseise.
3. inwe rääkis minuga skaibis
4. Singi-ja vorsti vahepealne asi külmkapis ei maitse halvasti. Hea otseselt pole, aga hamba all ei karju. Ega aknal potis kasvav sibul eriti halvem pole, võimalik, et on isegi tervislik.
5. Mulle meeldis emmet kallistada.

Anonüümne ütles ...

Pole paha vvn! :)

Ylis ütles ...

1.Rongi oli selleks vaja et sa puhkaks.
2.Teist Rongi ei tule (ei ela üle).
3.Kolme aasta pärast saad oma elu stabiilse pesunööri peale.

notsu ütles ...

Mul on laias laastus sama tunne, mis Liisil.

Sh asjade suhtes, mis käivad "loomulikust intelligentsist" - siis on alati tunne, et ega ma ei ole selle loomuliku intelligentsi jaoks midagi teinud. See, et mul on hea mälu, ei ole kuidagi mu enda teene.

väga väga naine ütles ...

Oi. oi. OI.
Aitäh!

notsu ütles ...

tagantjärgi tuli meelde, et me oleks millegi sellise üle justkui juba arutanud - kusjuures toona olime sellistes leerides, et sa pooldasid seda "kõik on minu enda teha" doktriini ja ma ajasin sõrgu vastu ja jutlustasin (kohatist-vahetist) minnalaskmisedoktriini.

Praegu leidsin selle postituse, aga seda teemat oleks nagu rohkem kordi üles tulnud, enam ei oska lihtsalt otsida.

Kaur Virunurm ütles ...

Notsu, aga mis ON sinu teene?
Kui oled noor kena naine või kena kutt, siis kas see on kuidagi sinu teene? Üldiselt mitte - su vanus on su vanemate otsus, kenaduse määravad üldiselt geenid. Siiski on inimesed uhked, et on noored, ja kiidavad üksteist ilu eest (sa oled nii kena!), nagu oleks see nende enda kätetöö.

Kui oled tark, on selle taga samuti geenid. Näiteks sellised, mis on sulle andnud lahtise pea ja hea mälu, või siis tahtejõu ja võime õppida.
Kui oled tubli, usin, virk, siis samuti geenid.

Mis on üldse meie ENDA teha?

notsu ütles ...

ma ise patsutan endale õlale pingutust nõudnud asjade eest. olgugi et tõsi ta on, et ka pingutamisvõime ei ole enda teene, a vähemalt on mul raske olnud ja siis võiks endale nagu õlalepatsutust lubada. aga kui ma tajun, et miski on kätte tulnud justkui "tasuta", siis on pigem selline häbelikult varbaid piiluvad lotovõitja tunne, et äh, mis nüüd mina, ma ei olnud ju üldse tubli.

notsu ütles ...

loogika siis selline, et tahtejõud kui võime võib ju olla kaasa sündinud, aga selle üle, kui ma selle tahtejõuga midagi ette võtan, olen ikka natuke uhke. kui ma otsustan oma head mälu natuke pingutada ja mingit raskemat asja õppida, siis leian, et olen tubli olnud, aga kui asjad ise möödaminnes mälu külge kleepuvad - siis on lihtsalt puhas vedamine.

notsu ütles ...

rääkimata lihtsalt õnnelikest juhustest à la kohtud juhtumisi õigel ajal õige inimesega või kuuled juhtumisi õigel ajal õiget infot.

notsu ütles ...

sellise vedamise näide - kui satud elama ajal ja kohas, kus ollakse selle asja eest, mis sul kergesti välja tuleb ja mida on endal lõbus teha (või mille tegemist ei suuda ise nagunii vältida), valmis raha maksma.

Absolutely Fabulous ütles ...

Unustage ära see geneetika-pläma, genotüüp võib ju olla, aga keskkonnategureid on ikka sitta kanti vaja, et sellest ka miskine fenotüüp kujuneks.

Samamoodi võib ju kõigele käega lüüa, pole neid õppimise geene ja pingutamise geene ja enda pesemise geene jne antud lihtsalt.