esmaspäev, 27. aprill 2015

Nii ükskõik

Nimekiri asjadest, mis varem olid mu meelest asjad, kas halvad või head, aga igatahes asjad, millele mõelda, ja nüüd ei ole:

* Kosmeetika - emake maa, mis ma oleks kellegi arust parem, kui mul oleks vähem vinne või kortse või paksemad juuksed või vähem karvu või rohkem karvu või õigemad varjud põsesarnade all või läikivamad küüned? Kui ebaoluline! Kui võlts ja vale, kui mittemidagiütlev - jaa, ma võiksin olla täpselt samasugune, ent 10% paksemate juustega. Kas keegi märkaks vahet? Isegi ma ise? Ha.

* Toidu koostis - kui palju on säilitusaineid, kui palju on lisandeid, kui palju on rasva ja suhkrut, mis osa söögist on paksendaja, kui palju on krabinuudlis surimit, kui palju on kaloreid, kui palju päris toitu ma saan oma raha eest? Nojah. Kui ma ei mõtleks, et lapsed ka söövad, ilmselt elakski valgehallitusjuustu ja võiga leibadest. Kohvi peale minev piim-koor on ka olulised vist ja vahel tahaks magusat samuti, kui nüüd detailidesse laskuda. Näiteks kohukest. Ütleme, et ma elaks siis valgendatud kohvist, valgehallitujuustuga võileibadest ja kohukestest.
Nüüd teen mõnevõrra teisiti. Vahel võiks köögivilja ka olla, kasvõi konserveeritud ubade kujul. Ja sooja toitu teen, kuigi harva, nii kolm korda nädalas. Enamasti söövad lapsed kas kiirsuppi- või nuudleid, kui nad sooja sööki tahavad. Sest kas ma hoolin kellegi teise toitumisest, kui ma ei hooli endagi omast? Ja kas mingi toit, ükskõik mis koostisega, võiks mind ära parandada? Ha!

* Minu kott - seal sees on ikka veel mu rahakott, võtmed, taskurätikud, niit ja nõel, tampoone paar tükki, meigitarbed, dokumendid, ühesõnaga enamik elu. Ikka veel.
Aga kui tõenäoline on, et keegi teine teeb mulle hullemini liiga kui ma ise? Faking HA. Ma võin jätta seda kotti ka lahtisena igale poole vedelema, sest kui sealt ka kaob osa või kõik, mis see loeb? Paar asja vähem. Oi kui kole.

*Kõikvõimalikud viirus-, nakkus- jm haigused - kui sul nende pärast rõve olla, siis see rõveolemine on päris ja argument. Aga see, et tõbisus? Mingi nohuköhaasi? Et võib-olla nakkab samuti? Kas ma peaksin hoolima mingist võib-olla-nakkusest kellegi pihta? Ha, faking ha!

*Koduloomad - jaa, ma tean. Kuskil inimeste keredes on retseptorid, mis lasevad neil öelda kassi või koera või lumeleopardi poja peale "oooo kui nunnu!".

Oo kui armas! Appi!
Oo kui armas! Appi!

Välja arvatud minu keres. Võõraid beebisid ma veel nunnutan, vähemalt teen totraid todisevaid häälitsusi neid vaadates pingutuseta. Aga koduloomad? Isegi mu oma kass? Vahel on ta kena küll, selline must, karvane ja roheliste anuvate silmadega. Aga kui ta pole pilgu ees, on see potentsiaalne kenadus ka meelest läinud. Kuskil on mingid koeraemmed ja kassilembid ja teate - olgu. Nad ei sega mind kuidagi. Lihtsalt - kas mind peaks huvitama mingi looma saatus, kui mu endagi oma tundub mulle suht kama, elan või suren, 200 aasta pärast nagunii vahet pole?
Ma ei viitsi isegi ha-tada seepeale.

* Tulevik.
Jääb pika lahtikirjutuseta, sest olen sel teemal nii mitu korda kaevelnud juba.
Mis meist saab? Mmm... no millalgi sureme me ära? Suhteliselt kindlasti?
Kõik muu on teadmata.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

VVNst on saanud anarhist! :)

Aga tegelikult on lühenenud tulevik ikkagi posttraumaatilise stressi tunnus. Siin ei aita muu, kui hea haridus ja sõprussuhted. Haridus on vajalik selleks, et end nõiaringist (olen sant-kõik on läbi-elu on mõttetu-vahet pole-olen sant-kõik on läbi jne) välja mõtelda (olen sant-aga üks käsi liigub-teen oma firma -hakkan nukutoitu tegema-väikese pintsliga saab maalida koogitükke ja kartuleid-see võib isegi lahe olla) välja mõelda. Sõprussuhted , et sombusematel hetkedel sind raudteepiirkonnast eemale talutada.

Kõik läheb veel hästi vvn.

väga väga naine ütles ...

Mulle on anarhismi idee täiesti armas olnud mingil ajal, aga kuna ma ei näinud mingit vahet juba toimiva maailmaga (kõik teevad mida tahavad - eeeee... jah?), tundus see maailmavaate raiskamisena.

Aga ma ei oska mõelda, mis oleks, kui tulevik oleks. Või üldse teistmoodi aeg. Mul on praegu kuskil 5 päeva tulevikku. Nii kaugele teen plaane, millest ma ka poole ära unustan nagunii, edasi ei tee. Aega on? Aega on.

väga väga naine ütles ...

Nimekirjas võiks olla veel

* ilm - kui see on äärmuslikult külm, äärmulikult palav või äärmuslikult märg, ma vähemalt märkan, et mingi ilm on, ja mäletan ka kahe tunni pärast. Muidu - ilmselt on mingi ilm, vaevalt, et ilma ilmata läheb. Milline? No... on mingi.

* aeg - mingi 20 minutit siia-sinna ei ole kõneväärt. Nagu tõesti. Paar päeva - noh, sellest muutusest tasub ehk teada anda.

Paula ütles ...

Sest kas ma hoolin kellegi teise toitumisest, kui ma ei hooli endagi omast?
Võiksid küll! Vähemalt oma laste omast

Anonüümne 11:21 ütles ...

Seni kuni sa aktiivselt vägivaldne oma ja võõraste laste ja loomade suhtes ei ole, on ju suht ükskõik, mida sa neist arvad või kas üleüldse arvad.

Toiduga on see traagika, et puhtalt pemmikani peal elades saab inimene maohaavad jms, mis on suht ebamugavad inimese enda jaoks. No päriselt päris ebamugavad. Ja hambad kukuvad suust jne, kui kuuseokkaid ei näri nagu Muumitroll. Laste puhul on see jama, et ebaregulaarselt kuivtoidust toitudes nad ei riku mitte ainult oma tervist, vaid õpivad väärtoituma ning levitavad seda teadmist tõenäoliselt ka oma järglastele millalgi.

Ja tuleviku kohta seda, et on kuuldud inimestest, kellel on viisaastakuplaanid olemas, aga näinud ma vist selliseid ei ole, s.t sa oled vist normaalsete sekka lanskunud lihtsalt. Või on nad sellest lihtsalt vaikinud targu? :D

Ja kokkuvõttes seda, et sitad päevad vahelduvad mitte-nii-sittade päevadega. Või on see vastupidi.

väga väga naine ütles ...

Paula - ma lihtsalt ei usu, et toit väga midagi muudab. Kui nad söövad hommikuks krõbinaid, mitte putru või sinki ja mune, sest tahavad ise nii, see ei ole tegelt muretsemiskoht. Söögu!

Vat mingi edasiandmine, et siis söövad ka nende lapsed kunagi valesti - see kõlab natuke nagu argument.

Ahjude ehitus ütles ...

Edu ja jaksu.

Kodulehe tegemine ütles ...

Ei usu jah, et toit midagi muudab.