neljapäev, 6. august 2015

Ära põe

Mõistus ja tunded, mõistus ja tunded, mõistus ja tunded...
Mõlemaga saab teist juhtida.
Kui tunne on kurb, tulevad mõtted, mis seda kurba tunnet kinnitavad.
Kui mõelda kurbi mõtteid, saab ka tunde kurvaks.
Toimib mõlemat pidi.
Kui oled kellessegi armunud, mõtled tast igasugu mõtteid, mille kokkuvõte on, et ta on tore inimene (lisaks ilusale). (Hiljem võib muidugi tulla "ei, eksitus"-arusaamine. Aga ei tarvitse.)
Kui kellestki mõelda palju, hästi ja ilusti, hakkabki ta tunduvalt armsam olema.
Aga mul on pooled tunded surnud või vähemalt vaikeolekus. Ma ei ole võimeline armuma, aga samas - võib-olla ka lihtsalt ei taha olla? Ei mõtle kellestki piisavalt õigeid asju, ei pea kedagi kinnisidee jagu tähtsaks, võibolla võiksin armuda, kui vaevuksin õigeid mõtteid mõtlema?

Ma tean, et kui olen väsinud, olen kurvem, kui muidu samas olukorras oleksin, sest mina olen teistugune ja minu tunded ju. Samas mõistusega tean, et olgu, väsinud, selgelt bioloogia, seda kurbust võib ignoreerida ja lihtsalt magama minna. Aga kui keegi sureb või armsam mu maha jätab, ikka on ju bioloogia? Tunne on ju ikka kehas? Mis seal vahet on? 
Ja nüüd on mõistus jännis, sest kas tuleks leida, et igasugune kurbus on mõttetu, tundja eralõbu, ja õigesti õigeid asju mõeldes seda üldse poleks, või tuleks võrdselt tähtsaks pidada igasugust kurbust, kuitahes lihtne ka poleks seda tunnet väsimuse, menstruatsioonieelsuse ja näljaga põhjendada ning likvideerida.. 
Kui mõelda õigeid mõtteid, võib mitte häiruda ükskõik millest. Või häiruda ükskõik millest.

Võib-olla ei saa õigeid mõtteid mõelda ilma otsuseta. "Nüüd olen ma kurb." "Nüüd olen ma armunud." Või vähemalt "Kavatsen kurvaks saada" või "Kavatsen armuda!"?
Kas ennast juhtivas inimeses tekkiva tunde eeltingimuseks on otsus seda tunda?

Mis me kõik oleme lollid või? Laseme mõjuda tundeil, mis "lihtsalt" tulevad.
Laseme bioloogial juhtida. Loomal meis juhtida - ometi teades, et loom ei ole eriti tark. Kuigi tugev. Aga tõesti mitte eriti tark.
Ilmselt oleme kõik lollid, jah. Loomad.
Ning kui see meie tundmine on mitteteadlik ja samas on ju ka võimalus teadlikkuseks, saab süüdistada ainult iseennast, kui tunne ei meeldi. Ja kui ei meeldi niivõrd, et on vaja sellest pääsemiseks rongi alla minna, tekib vägisi küsimus, et mis ma olengi lihtsalt loll või? Loomalik loll, oleks võinud lihtsalt paremini mõelda!
***
"Ära põe!" on vastuseks. Mis seal vahet on, kas tundeid saab juhtida ja millest nad tulevad? Ära põe! Mis seal vahet, kas olla teadlik või mitte olla? Ära põe!
Ära põe!

Ja kõik on lihtsam.

Kommentaare ei ole: