teisipäev, 18. august 2015

Üks kilomeeter tunnis

Hästi tähtis soovitus.

Jaa, olen sellest varemgi kirjutanud, sellest on teised kirjutanud, kuid olen nüüd ka uue minana asja järgi proovinud ja kehtib ikka veel. Ikka veel ja rohkem kui varem, sest ma väsin nüüd nii naeruväärselt kergesti, olen oma väsimistest naeruväärselt teadlik ning näen maailma ja ennast üsna kõrvalt, üsna külmalt ja üsna kiretult.

Kui on vaja midagi tehtud saada, tasub see mõelda enda jaoks nii pisikesteks ülesanneteks, et ühe täitmist ei pane väsitavusrindel üldse tähele. 
Miks ma olen enda kohta ootamatult sportlik - mitte seepärast, et mu tahtejõukaevud on viimaks avanenud, vaid ma ei tee Trennikorda Päevas, teen harjutuste seeriaid. Olen juba hommikul nii väsinud, nii väsinud, juba mõtegi 17 seeriast millestiganes on lisaväsitav - aga teen lihtsalt ühed puusaringid.
Midagi rohkem ei pea tegema. Võibolla viitsin teha ka kaks-kolm seeriat midagi, kui juba teen, aga teha lihtsalt ühed puusaringid enne hommikukohvi, see ei ole ju kurnav ja sellest aitab.
That'll do, pig.


Minnes edasi 1 km tunnis viib see tempo su 1000 tunni möödudes 1000 km kaugusele. Seda õppisin Nirti blogi lugedes juba ammu-ammu, aga see mõte on minuga läbi aastate ning tõestatult pädev.
Kirjutada 100 sõna päevas on palju parem kui kirjutada üks kord kahe kuu jooksul 1200 sõna. Kaks seeriat trenni teha 8 korda päevas on palju parem, kui teha 2x nädalas 20 seeriat korraga ja kolme nädala pärast enam mitte viitsida. Pesta kraanikausist kolm nõud vähemaks iga kord, kui sul on vaja käsi loputada, on palju parem, kui pesta kord päevas õudne hunnik või vihastada kellegi kolmanda peale, et miks too nõusid pole pesnud?! (Nõudepesumasin on umbes kõigil peale minu, võibolla see on kaotsiminev näide.)
Sa ei pea korjama maast üles kõiki prügisid, mis laste mängides sinna laotunud on - võta kaks ja tee siis midagi muud, midagi meeldivat. Pärast võid veel võtta.
Ühel päeval keerad vaiba rulli, järgmisel klopid, kolmandal laotad taas põrandale. Üks kilomeeter tunnis, see on nii vähe. Tõesti pole väsitav, isegi minu väsimusskaalal.

Olla aeglane, aga visa, on nii palju kasulikum kui teha asju väsimuseni ja mitte tahta neid järgmisel korral teha, sest väsitav.

10 kommentaari:

k.k.p-s ütles ...

Kõik, kes on kasvõi ühte koera treeninud - ma arvan, et see käib ka laste kohta vist - teavad, KUI õige see lähenemine on. :) Sa ei saa iial mitte kedagi ühe 24-tunnise tsükliga "ära õpetada", vaid teed seda minutikaupa sobivatel hetkedel aastate kaupa. Ja mingil hetkel saad aru, et sul on tark/kuulekas/hea koer või mõtlemisvõimeline laps.

Lendav ütles ...

Jajah, mu ema ikka ütleb selle peale, et piskust tööst pidi olema rohkem kasu, kui suurest seismisest. Ületöötamise kohta tal kahjuks head ütlemist pole.

Anonüümne ütles ...

100 sõna kirjutada? Käsitsi? Sel juhul, tuttav teema, millele üllatuslikult pakkus lahendust viltuse kirja asemel püstist kasutada... Vähemalt käsi enam eriti ei tõrkunud ja krampi ei kiskunud.
j.

ritsik ütles ...

Mkm, ma küll olen teisiti ehitatud. Kui teen, siis teen valmis, olen mõnda aega nõrkenud, aga vähemalt on tehtud. Sedasi jupitada mai viitsi, nt nõudepesust ma sel juhul mõtleks terve päeva, et ikka veel on midagi pesta. Võibolla trenniga see oleks teistmoodi või kirjutamisega.

väga väga naine ütles ...

Jaa, see on kuidagi mõtlemismustritega seotud küll - see on täpselt see, et kui on üks kokkuvõtmine, tegu tehtud, siis on ju jess ja vaba aeg ja küllmaolentubli. Aga millele ma rõhun postituses, on see, et ennast kogu aeg kokku võtta mina ei jaksa (See vist oli Ottokar Domma, kes mõtles, et tema hauakivile peaks kirjutatama: "Kogu oma elu võttis ta end energiliselt kokku"?), ja siis on kergem teha nii väike asi, et kokkuvõtmist polegi vaja. Teha neid palju kordi ja ennast kunagi kokku võtmata tundub mulle hoopis meeldivam viis elada, kui "küllmaolentubli - aga enam ei jaksa".

Ignoreerides minu poolt mõtteliselt välja käidavat kaarti ("te ei taha ju lõpetada, nagu mina üritasin?! Ärge tehke samu vigu!") see ärategemise-kultus tegelt ka ei ole mõtteviis, mida oleks kerge pidada. Nii on harjutud, ma tean, mu vanaema vaatas mind ikka väga põlglikult, kui ma pesin ainult osad kraanikausis olnud nõud, mitte kõiki, aga vbla on see vähe loll harjumus ja elu ei ole mitte enda kokkuvõtmiste ja pärast puhkamiste jada, vaid elu ongi elamiseks hea?

väga väga naine ütles ...

Aa, j. - tühja ma viitsiks käsitsi kirjutades sõnu lugeda =) Ei, ma mõtsin loovkirjutamist.

Kaur Virunurm ütles ...

Mul ka ei ole nõudepesumasinat! Ja on kolm last. Aga JIT töötab nõudepesemisel väga hästi. (Koristamisel töötaks ka, a seda pole me veel juurutada suutnud.)

väga väga naine ütles ...

JIT?

Kaur Virunurm ütles ...

just in time?

väga väga naine ütles ...

Aaaa! Mul on selle JIT kohta ka ärategemisteooria, aga see ei ole selline üldiselt minu arust enam-vähem kõgile kehtiv.
Mulle endale tepsib küll - et ma ei ole asendamatu, kui on vaja midagi ära teha ja ma ei ole seda teinud, teeb keegi teine. Ja kui ei tee, siis pole järelikult väga vaja. Ja kui mu meelest ON vaja, siis ma teen ise ja täpselt nii, nagu ise tahan-suudan ja jutul lõpp.