teisipäev, 8. september 2015

Varsti

Kahtlustan, et olen nüüd umbes nii terve, kui saan olla.
Jaa, enne ma kartsin ka, et rohkem enam ei parane, aga kui mingi väsimuseasi, topeltnägemine ja parema käe mittekoordineerumine välja arvata, mul oma teada polegi väga kuskile paraneda.

Seksuaalsusest ei viitsi isegi mõelda, muidugi. Seda teemat ignoreerin praegu, sest midagi ju on, aga ...

Mul on erinevad meeleolud (nendega tuli harjuda ja ikka veel on raske aduda, et igaüks neist pole igavene, kuid isegi sellega saan teoreetilisel tasemel hakkama). Mul on unenäod, mis ei jää küll nii hästi meelde kui varem, aga siiski jäävad. Ja issand, kui palju puht välimusepõhiseid komplimente tuleb!
Ma olen ilus kui ka muud mitte.
Kuigi eile lugesin üle vestlusi ja seal öeldi, et mu nina pole See.
Nojah.

Suudan nautida. See on nii isemoodi, tegelikult, et miski meeldib, mitte lihtsalt pole valus ega vastumeelne. Kuidas mingi asi võib meeldida rohkem kui teine, aga meeldivad mõlemad (päriselt!). Võiks minna magama, ent tee ja muusika on veel paremad, ma lõpetan nad ära enne, kui lähen.
Või teen tee otsa veel kohvi ka, mind see mõte meelitab. Või söön hommikust.

Olgu, see, et ikka veel imestan, et nii üldse saab, vast ei ole pärisäraparanemise märk =)

Noh, tänane minimustand ka, eelmisest suvest.

__________________

Olen tööl kõik asjad ära teinud, mida annab teha.
Verevõtulaua tegin nii puhtaks, et sahtlite siseservad võtsin ka desvahendiga üle. Steriliseerisin uueks nädalaks valmis üüratu hunniku sidumismaterjale. Kirjutasin kõikkõikkõik asjad arvutisse, mida üldse saab. Joonisin vihiku ära. Verd võtsin alusetäie + veel veidi, päris palju muidupatsiente käis ka, mul endal jooksis nina kaks korda verd, nii et pidin pikali heitma, lõunaks oli asutuse kohv ja patsiendi kingitud kringel...
Aga ikkagi on nii igav kuidagi, päev lohiseb nõnda, et kasvõi maga.

Arst läheb pikkade jõuliste sammudega mööda ja naeratab: "Nii hea on töötada, kui kedagi pole! Rahu ja vaikus..."
Muidugi on tal õigus. Kui kirjatööd teha, siis üleni segab, et ühte patsienti sisse kandes pead täiesti ootamatult korraga teisega tõtt vahtima ja hoopis tema haigusloo lahti katkuma. Aga mul on täna nii kohutavalt igav siin, et täitsa tahaks mõnda inimest näha lausa. Kasvõi haavanditega diabeetikut! Mida i-ga-nes!
_______________________

Võiksin isegi tööd teha! Päriseltpäriseltpäriselt, verd ma ei võta (te ei taha oma terve käe kallale sihukest vabisejat kui mina!), niite ei noki, tervet päeva ei jaksa - aga mõte töötegemisest ei ole võõrastav, vale ja veider üleni.
Võiksin tõesti, aga kuna varsti algab kool minulgi, ei hakka sellega vaeva nägema.

Samas ma muidugi mõtlesin detsembris ka, et varsti varsti varsti olen nagu enne, mõned detailid välja arvatud.
Sellest on natuke aega möödas.
Meigipliiatseid kasutan, kuigi ikka veel arvestan igaks juhuks, et võibolla tuleb kõik maha pesta ja uuesti teha, ning see ei ole selline automaatne 30 sekundi värk, võtan ikka viis minutit. Kui läheb rutem, on hästi, kui ei lähe, pole ka midagi halvasti.
Üle üheteistkümne olen üleval vahel, elan omaette vahel, haldan lapsi vahel (kuigi ühte korraga suudan paremini kui mõlemat - kuidas nad jaksavad sedasi pidevalt kakelda, aru ma ei mõika!), üldse olen selline kahevaheline asi - juba suudaks palju, juba võiks palju, aga küsin endalt, miks peaksin, kui see minu käest nii palju võtab ja siis ma taastun kolm päeva?
Heal juhul. Võibolla ka viis.
Aga siiski on nii ... elus olla. Nii elus.
Võibolla varsti hakkan tundma, et mu elusolek on hea asi, mitte et lepin sellega rahumeelselt (nagu seni)?


1 kommentaar:

k.k.p-s ütles ...

Kuldlugejast k.k lugezs esmalt: aga kui mingi välimuseas välja arvata ..." ja mõtles, et kas kurdad liigse ilu üle nppd v. :D Ja hetke pärast leidsin, et justkui kurdadki liigse ilu üle. :D

Ma ei tea, kas ma selle jaoks just rongi võtaksin, aga tahaks põhjust selle üle kurta vahel, kasvõi korra elus, küll. :)