pühapäev, 11. oktoober 2015

Iseseisvus - kas ja kuidas?

Olgu, see on tõesti rabav!
Mu Tütarlapse isa, tema vend, venna naine ja Tütarlapse vanaema veetsid oma laupäeva mu elamist "koristada aidates". Tütarlapse isa ütles, et ma talle fb-sse saadaksin, mida vaja teha. No ma mõtsin, et KUI nad viitsivad ja aega üle on, siis võiks pesta ära 2 akent ja võtta tolmu kapipealselt, mis on ligi lae ja kuhu ma vist viimati ronisin tolmuimejaga nt 4 aastat tagasi.
Ta üles, et paneb kirja, aga ei luba.
Õigesti tegi, pestud on ainult üks aken, seegi üsna lohakalt.

Ja täna ma siis tulin ise siia korterisse pärast ühepäevast pausi.
Tulin koju.
Siis käisin toast tuppa phmt tund aega ja tegin: "Appi. Appi. Kui lahe! Appi!"
Esikus on uus põrand (no olgu, uus linoleum, aga varem seal ei olnud linoleumi, vaid punakaspruuniks värvitud laudadele liimitud punakaspruun paber, mis oli umbes pooles ulatuses lagunenud, pealt ära ja kes kurat üldse liimib põrandale paberi?!). Liistud peal ja selline nägu ees, nagu ta käikski seal.
Loomulikult on uus põrand puhas - aga puhas on ka raamaturiiul seal peal, mille keskmisel astmel ma hoian kingi ja ülemisel mida iganes, mis käest ära on vaja panna - näiteks kindaid.
Millal ma viimati sealt riiulilt tolmu võtsin? Kolm kuud tagasi? Ja siis ka ainult sealt, kus silma hakkas.
Esik näeb nüüd välja, nagu elaks siin keegi suhteliselt tsiviliseeritud.
Värvine metallist treppredel on kadunud. Lambilüliti seina küljes, mitte suvaliselt juhtme otsas rippumas. Ja istumiseks on taburet! Nagu. Istumiseks! Minu esikus!

Köögis on ka suured muutused. Vakstud kappide peal ja laual. Lauakatted. Külmkapp, laud ja taburetid on kolinud. Keegi on säravaks küürinud isegi selle termoskruusi, mida ma enam kui aasta kasutanud pole. Rösteri pealt võib oma peegelpilti imetleda.
Kõik näib teistmoodi, värske ja hea vaadata.
Selle üle, kuidas on üldse võimalik ühe päevaga nii palju tolmu võtta kui mu tubades, ma ei hakka üldse imestamagi.

Muidugi olid ka mõned asjad, mis ma muiates uuelt kohalt endisele panin, aga üldiselt olen lihtsalt üleni rõõmus. Tänulik ja rahul. See, et ma olen hetkel haige, veel väsinum kui enamasti ning tatt jookseb ninast välja suht lakkamatu joana, tähendab ainult seda, et ma ei jaksa kuigi aktiivselt rõõmustada - sest kuitahes puhanuna sellist koristus-remondipäeva ma ise ei oleks teinud.

Nii tore!

***

Kes tahab positiivseid emotsioone, võib nüüd posituse lugemise pooleli jätta. Edasine ei ole aktiivselt pahur, aga väga hämmastunud ning käsilaiutav siiski.

Te mäletate seda hinna-postitust? Omast arust ma ütlesin seal kõik elus tehtavate valikute kohta ära, aga täna rääkisin lähedase sugulasega, kes oli hoopis mingit X-meelt, ja kuigi ta seda võrgupäevikut loeb, oli ta mu arvamuse üle üleni üllatunud ning lisaks ei saanud minu hinnangul mõhkugi aru.
Nii et ma siis uuesti.
Enda meelest nii selget asja, mis ometi kutsus nii palju inimesi arvamust avaldama.

Igal valikul on oma hind.
Kui näidet laenata, siis kahenädalast last maha jättes ümbermaailmareisile mineja on kas
a) psühhopaat, tal on suva
b) väga teadmatuses
c) väga väga väga tõsiselt selle ümbermaailmareisi jaoks tööd teinud, see on talle VÄGA oluline ning phmt on ta niisiis valmis andma oma kahenädalase lapse kellegi teise hoole alla, sest alternatiiv oleks veel hullem. Muuhulgas sisaldaks see ka võimalust visata lapsele kogu tema elu näkku: "Sinu pärast ma ei saanud sinna reisile minna, kuhu nii väga tahtsin!"
Sittagi. See oli valik, mille vanem tegi. Kui ta valis mitte minna ja jääda lapsega, oli see tema valik. Mitte kuskilt mujalt kaela kukkunud "peab".
Kui ta valis reisile minna ja ei saanudki hiljem lapsega sellist sidet, nagu ihkas, oli see tema valik.
Ise valitud. Sellega tuleb edasi elada.

Maailmas, kus ta pole üksi.
Sain kätte, kus mu pilk sellele, et võrgustik või üksiksik ja tema valikud kui mingid mitteparalleelsed kõverikud lõikuvad ning üheks saavad.

Vaata, üldiselt tundub mulle idee, et inimene peaks nagu olema self-sufficient ning ise kõike suutma, võimalikult iseseisev olema, ennast ise üleval pidama ning enda järelt ise koristama, väga hävitavana.
Selle najal ma sinna rongi ette jõudsingi.
Ma ei olnud selle järgi kõige oma 34 eluaastaga ikka veel iseseisev, elasin ilma üüri maksmata boonusisa korteris (siin, noh) ning maksin ära ainult enamiku kommunaale, mitte kõiki. Sellest hoolimata ei olnud mul lastele sünnipäevakingiraha kuskilt võtta, kui mulle kutsest paar päeva ette teada ei antud, ning möödunud aasta detsembris avaldas mu ema arvamust, et sellepärast ma polegi mehele saanud, et mu ümber selline kaos valitseb. Kusjuures tema jutu alltekst polnud "kuradile see mehelesaamine, peamine, et sa ise õnnelik oled", vaid "sellepärast sa õnnetu olid ja rongi alla läksidki, korista ometi rohkem".
Kõike peab inimene ise suutma - koristada, raha teenida, hobidega tegeleda, lapsi kasvatada, partnerit võluda  - ja kui ta midagi neist ei suuda, ideaali ei saavuta, ongi ta läbi kukkunud.

Hävitav
idee.

Mulle tundub hoopis sõbralikuma (ja tõesema) mõttena, et me kõik oleme inimkarja liikmed, osakesed võrgust. Keegi võib osata ning tahta paabulindudega vaipu tikkida, keegi teine müüb, mida talle tuuakse ja mida inimesed ostavad, ning keegi kolmas vahendab neid vaipu esimeselt teisele ning pole üldsegi ülearune lüli tikkija, kes ei taha asjaajamisega tegeleda, ja kaupmehe vahel.
Ta teeb, mida tema oskab, ja ka see oskus on vajalik nii tikkijale kui kaupmehele (või -naisele), kes muidu iialgi omavahel kokku ei puutuks ning sellest mõlemad õnnetumad ja vaesemad oleks.

Ning ei ole vaja selle vastu sõdida, mul Tütarlapse isale koristusabi-päeva asjus öelda, et eieieiei, ma saan hakkama muidu ka, ära tule, ära aita, ära tee!
Jah, ilmselt on see tõsi, ma kuidagi saaks hakkama - aga mul on toredam praegu? On. Neil on hea tunne, et mind aitasid? Ka on.
Kes, kurat, kaotab siis?! Miks olla iseseisev, õnnetu ning anda teistele tagasisidet "Ei, ma ei taha teie abi"?
Jah, tahan küll. Oleme võrgustik!

Lisaks tuleb siin mängu see, mida hinna-postituse osad kommentaatorid mulle ette heitsid. Et lapsed, miks ma neile rohkem ei mõelnud, nad on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tähtsad!?
Sest isegi, kui ma ei mõelnud asjade peale, vaid võtsin maailma puutuvaid eeldusi automaatselt, olen ma loomupäraselt loogiline. Kui inimene peab ise suutma, ise tegema, ise koristama-teenima-ilus olema, kui ta teistelt midagi ei oota, ei ole olemas ka teispidist sõltuvust - et temast sõltutakse. On kas võrgustik, kus kõik loevad, kõik on olulised, abivajajad annavad vähemalt seda, et nad vajavad abi - või individualistid, kes ei sõltu kellestki ja kellest keegi ei sõltu.

Mõlemat ei saa.


Mulle meeldib see võrgustiku-variant oluliselt rohkem, aga ometi usun ma ka individuaalsetesse valikutesse, ning sain nüüd pihku, kuidas.
Iga valik, mida keegi teeb, mõjutab ka võrgustikku, muidugi.
Seda tasub arvestada alati - osa hinda maksavad ka võrgustikuosalised. Nad on osa valijast, osa valikust, sama lahutamatu neist kui hingamine inimesest.

11 kommentaari:

notsu ütles ...

mhmh, käib jah mõlematpidi. ikka seesama asi, et teiste vastu ei saa olla midagi põhimõtteliselt muud kui iseenda vastu.

mõtlesin, kas psühhopaadid on erand, aga mine tea - nad ei arvesta teiste tunnetega, aga kas psühhopaatidel ei olnudki ka endal muist tundeid nõrgemad või puudu, nii et nad ei arvesta ka enda omadega (sest neid ei ole)?

Keit Henning ütles ...

Psühhopaadid siiski arvestavad enda tunnetega, ehk siis õigemini nad ongi enda tunnetele keskendunud. Kui tahta aru saada psühhopaadi hingeelust, siis tasub lugeda raamatut "Ma armastasin kiskjat". Kirjutab sarimõrvari naine/kuriteokaaslane, kes on ka psühhopaat. Minaminamina, enesehaletsus segi tobeda ärplemisega.

ambr0sius ütles ...

Ei saa nõustuda rohkem.
Kunagi kirjutasin vagajutu pimedast, jalutust ja kurttummast, mille moraal oli väga sarnane Sinu mõtetele siin. Koos moodustasid nad täiusliku terviku ja kompenseerisid üksteise puuduseid. Jalutu kirjutas üles, mida pime ütles või mida ise öelda tahtis ja näitas seda kurttummale, viimane aga lükkas vankrit, millel istus jalutu ning, millele toetus pime.

Eneseküllasel (self-sufficent) inimesel pole kedagi vaja. Ja võib-olla, et selliseid pole ka teistel inimestel vaja.
Inimeste puudused teevad nad üksteisele vajalikuks.

väga väga naine ütles ...

Jep. Ise mitte kõike suuta ei tähenda, et sa oled kuidagi vilets. See tähendab, et sa oled inimene.

väga väga naine ütles ...

Ma paari päeva pärast teen suhtsõltuvusest ja armastuse definitsioonist ka uue postituse - sest kui nii võtta, siis mis see armastus muud on, kui kunstlikult tekitatud sõltuvussuhe, mis seob ka neid, kes muidu jube ise seisavad ning iseendas täiuslikud on?

Tho ütles ...

"Jah, ma tean, et sa saad hakkama. Aga sa ei pea." ytlesin ma täna yhele lähedasele tõbisele, kes väljendas arvamust, et ei ole tegelikult vaja talle syya viia ja valmistada.

notsu ütles ...

Praegu on mul selle kõige peale paras "no shit, Sherlock" tunne, aga just tuli meelde, et kolm-neli aastat tagasi leiutasin sama jalgratast:

Kui kellegi teise kohta selgub, et ta on mingist kohast nõrk või hirmunud, st ei ole igitugev superinimene, siis hakkab ta mulle rohkem meeldima ja huvi pakkuma: on rohkem inimene, mitte enam pappfiguur.

Miks mulle siis tundub, et niipea kui ma ise korrakski ei ole tugev ja hakkaja ja haavamatu, jätavad kõik mind maha?

See ei ole ju üldse loogiline.


ja Ambrosius reageeris tookord:
Pappfiguur, superinimene – nemad on täiuslikud. Nad ei vajagi kedagi. Aga pärisinimesed vajavad üksteist, et täita seda tühja ruumi, mis on meie sees.

(Suure Õe minapilt tuli tookord kah jutuks, ka see on sulle vist tuttav. Vabandust kopipeist-kommentaari pärast, aga teema on sarnane ja mulle meeldib, kui sama teemaga asjad on ilusti koos, isegi kui see tähendab sama jutu kirjutamist mitmes eri kohas.)

väga väga naine ütles ...

nii ilus =)

väga väga naine ütles ...

Tegelikult olen selle lähedase sugulase peale surmvihane.
Oleks ta siis tobu - ei, ma olen teda siiani üsna arukaks pidanud. Aga öelda selle kohta, et ma ei teeni midagi, hammustavalt: "Noh, tõesti, milleks, küll mõne lolli ikka leiab, kes mind üleval peab!", selleks peab mõtlema, et kes ise ei teeni, ongi kohe halvad inimesed, ei anna midagi tagasi kellelegi, mõtlevadki neist, kes neile raha annavad kui "lollidest"
Kes teisi inimesi vajavad, ongi kohe halvad inimesed, ei anna midagi tagasi kellelegi.

Kurat küll, inimene elab nii vanaks ja ikka pole targemaks saanud kui mina! Inimhingede insener minu eesel - ma olen juba targem kui tema!

notsu ütles ...

Mu kogemused selliste ütlemistega räägivad, et sellise ütlemise taga ei pea olema mingit eluteooriat, kuidas asjad käivad, vaid see on tõenäoliselt lihtsalt tundeväljendus. Frustratsiooni või hirmu või [...].

väga väga naine ütles ...

No ma loodan.