reede, 22. jaanuar 2016

Miks, oo miks?!

Tegelikult võiks teise kohvi veel teha ning rääkida mingeid minevikujutte, sest ma jooksin täna juba röntgenisse ning tagasi ning nüüd on laisk aeg täiega ära teenitud.
Hm.
Lähen ja teen selle kohvi ning mõtlen, millest täna loriseda.

Õiglane oleks ka Poeglapse titepõlvest rääkida, Tütarlapse omast ju sai. Ent mul on sellest meeles peamiselt, kui kuldne väikelaps poeg oli ja kuidas üks mu rott teda hammustas. Ma ei andnud seda rotile ilmaski andeks (konkreetselt hammustas sihilikult ning mingi hea põhjuseta kätte ja kätte ja kätte väga kiiresti, kuni mina köögis midagi tegin. Näiteks kolme sekundiga. Mu kahekuune imik röökis täiesti teistsuguse häälega kui muidu, tal olid hammustused kõigil ühe käe sõrmedel, labakäel kolm tükki lisaks ning pöidlas veel eriti sügav. Tuba oli verd täis, kui ma, laps kaenlas, sidumismaterjale kokku otsisin. Kui sama rott hammustas mu Tütarlast ka keelest - peadpidi suhu oli teda lubatud, sest ma ei olnud veel üleni selgeks õppinud, et see rott on nõme ning oli nagu normaalne, et nad kõik võisid minu või Tütarlapse suud uurida - oli mu mõõt täis, andsin ta naabripoisile, kes ühtlasi on mu isa naise poeg, maotoiduks ning ei piinelnud vaimselt ka seepärast).
Võimalik, et rott oli lihtsalt loll, aga mul juba siis oli arusaam, et kurjus ja lollus on suhteliselt üks ja sama asi.

Sitt lugu küll, et sa loll oled. Sellel on ka tagajärjed ning näiteks ei saa sa kunagi lapsi.

Mis, mina, loll?! No vahepeal ning mõnes asjas =)
Mul on praegu see faas, mis oli ka mu Poeglapse isa suhtes, kui olin teda umbes kaks aastat taga nutnud. Korraga armumisudu hajub ning mõtlen: "MIKS ma sellest lollist nii sisse võetud olin? Appi!"
Sest olin sama loll. Meeste suhtes kaldun seda ikka olema. Lollilt järjekindel ka. Mul on mingi spetsiifiline meestepimedus, ei näe ilmselgeid asju, ning see, et alati, alati, alati mõtlen nad targemaks, kui nad on, on täiesti hämmastav.
On mingi lüliti, kus näen nende sarnasust endaga ning mõtlen, et oo! Nad mõtlevad samamoodi kui mina!
Aga tegelikult ei mõtle. Mõtlevad täiesti teistmoodi, aga ma olen juba armunud ning pime.

Ega ma ei ole tige. Tean, et mu pettumus tuleb sellest kuldsest kuust, mille mehele selga mõtlesin ning tema pole selle eest kuidagi vastutav. Veel mõni aasta ning kõik on lill, välja arvatud pisiasjades (nagu Poeglapse isagagi).
Aga siiski. Praegu on see faas, kus hoida nägu peopesades ning mõelda: "Miks, oo miks?!"
Ma lähen ka alati panga peale ju. Laps, Rong, mingit leigust ning "võib nii, võib ka teisiti" ei ole.
Ohjah.

Poeglapse pealt õppisin, kui tore asi on tegelustekk. Panin ta sinna selili või kõhuli ning siis ta jäi, omaette õnnelikult lobisedes, ning mina olin prii tegema muid asju, kui last ringi vedama. Päris hämmastav, kui rasked ning ebamugavad tited on, kui neid kogu aeg kanda. Kandelina ei aita üldse (mul oli rõngaslina, väga ära proovitud, seljavalu), kõhukott aitab minimaalselt, aga panna laps käest ära, ilma et ta selle üle kaebaks, oli nii tore, et pole seda siiamaani unustanud.

Siis õppisin veel, et saabki last pidada ilma vankrita. Mul ei olnud vankri jaoks raha, aga alles oli Tütarlapse käru, mille seljatuge sai panna ka kärusolija sirge seljaga lamavasse asendisse seadmiseks sobivaks, mitte ainult istumiseks kasutada. Päris hea käru, aga ilma peavarjuta, ilma võimaluseta mingit servadega karpi peale panna magamiseks, KÄRU.
Ning sellega sain kõik vajaliku ära aetud. Talvel panin sinna lambanaha ning magamiskoti, laps rihmadega kinni, lill. Suvel polnudki mingit lisasoojendust vaja. Mingeid nutuhooge teemal "vihm sajab näkku" ka ei olnud, Poeglaps magas vihmad stoiliselt maha, peitudes oma magamiskotti sügavamale.
Kui käru läks katki lapsehoidja (ma kasutasin lapsehoidmisteenust tuttavalt täpselt selle ühe öö!) 12-aastase tütre käes, kes seda koos lapsega trepist alla sõidutas, mitte ei võtnud sülle, nagu mina normaalseks pidasin, olin mõnevõrra pettunud. Kuna samal ööl läks ka mu arvuti adapter katki, oli see raudselt kõige kallim lapsehoidmisteenus, mida võimalik oli pakkuda, aga samas - no õnnetused. Lapsehoidja tuli spetsiaalselt selleks mu Depressiivsesse Väikelinna koos oma lapsega, asjade juhtumine polnud tema süü.
Eriti.
Ostsin uue, kasutatud vankri, mis mu aastasele pojale tegelikult liiga titekas oli, ent arvestasin sellega, et vankril on ka kärufunktsioon.
Tühjagi, see vanker läks poole aastaga ribadeks.

Lapsehoidjateenust, muuseas, kasutasin selleks, et Poeglapse isaga koos Värska spaasse minna. Aga see oli ka peaaegu viimane piisk, pärast seda oli veel veidi kergem nägu peopesas hoida ning "Miks, oo miks?!" mõelda. Mitte et mul spaas halb oleks olnud, aga mees nagu ei täitnud mind hea tundega. Võimalik, et oleksin spaad temata rohkemgi nautinud.

Kuhugi võiks selle jutuga nüüd ka välja jõuda, teine kruusitäis kohvi on peaaegu ära joodud ning jään uniseks. See ei ole üldse anomaalia, mulle meeldib öö selgelt rohkem ärkvelolekuks kui päev ning kuna arvestasin, et võin täna, praktikata päeval, peale röntgenis käimist magada, olin peale keskööd veel üleval.
Oh, tean =) Panen laulu, mida hirmsasti armastan ning mis on ka sel öö-päeva teemal =)




Head!

7 kommentaari:

plasma-jack ütles ...

Kui Cosmot ja isiklikku kogemust uskuda, siis mehed ei oska praktiliselt üldse mõelda samal viisil nagu nende naised, see ei puuduta mitte ainult lolle ja pahasid mehi, vaid ka, noh, neid täiesti tavalisi, normaalseid jobusid, kel iseenesest selle oskuse vastu midagi ei oleks. Ma ei tea, kas selle kohta meestele mingit head manuaali on ka paraku, põhisoovitus on et "ole nii tähelepanelik kui suudad", aga sellest võib väheseks jääda.
Vist kõik naisteajakirjad kirjutavad sellest regulaarselt ja see on üks mõistlikumaid asju, mis seal kirjutatakse imho. No siit leidsin esimesena midagi sellist http://naistekas.delfi.ee/archive/dagmar-lamp-miks-mehed-meid-ei-moista-ja-meie-motteid-lugeda-ei-suuda?id=64066455

plasma-jack ütles ...

See jutt käis nüüd selle mehe targemaks mõtlemise osa kohta aint ofkoors, Daki artikkel siiski väga relevantne ei ole antud juhul ilmselt :-p

väga väga naine ütles ...

Ei olnud väga relevantne tõesti =)

Aga mina mõtlesin konkreetselt sellega, et "targemaks" "teadjamaks ja võimelisemaks neid teadmisi kasutama".
Andsin andeks #"väikesi veidrusi", mis tagasi mõeldes on hiigelsuured märgid, et inimese ajud ei ole päris need, mis ma arvan. Ütleme, Poeglapse isa luges ja uskus mingeid teooriaid, kuidas püramiidid on tegelt tulnukate ehitatud mitusada tuhat aastat tagasi (ma lugesin samu raamatuid tema soovitusel, need ei veennud mind). Ma lähemaid näiteid ei hakkagi tooma, need on lähemad ning liiga palju infot jagada pole ilus.

Kusjuures Poeglapse isa tegelt ei ole loll mees, sai ka tulnukatest üle, aga KUIDAS ma ei näinud, et juba vajadus neist üle saada on midagi enamat kui "väike veidrus", ma ei tea.

udupea ütles ...

Kui me seda kuldset kuud neile selga ei mõtleks, siis sureks inimsugu välja (va islamimaailm, kus naisel pole kobisemisõigust). Mina olen loodusele selle üle tänulik, ma olen väga õnnelik oma järelkasvu üle.

Aga mis tittedesse puutub, siis need ongi väga erinevad ja mina pidin ühte kogu aeg süles ringi vedama ning siis ta ka virises, teisel polnud isegi imelist tekki tarvis, talle piisas täiesti sellest, et püks kuiv, kõht täis ja miskit näppude vahel, mida mudida, on, et rahulolevalt laliseda - eriti kui ema ka silmapiiril oli.


Kaur Virunurm ütles ...

Raporteerin teiselt poolt rindejoont, et ka mehed oskavad end iseenda peas sõlme mõtelda. Ilmselt teevad nad seda a) harvem b) veidi teistel teemadel, aga - suudavad!!!

väga väga naine ütles ...

Jaa, sest me kõik oleme inimesed =)
Ma tean. Vahel ainult imestan iseenda lolluse üle. Kuidas, kui keha juhib, on mõistusel väga vähe teha. On küll keha ja vaim ühe terviku osad, aga kui mõtlen "endast", tundub keha ikkagi kuidagi tagaplaanil olevat.
Ainult siis, kui tema iseseisvus piinlikult selegeks saab, arvestan teda täieõiguslikuna.

väga väga naine ütles ...

Õudselt häirib see "aastasele pojale" väike vanker. Ta oli praktiliselt poolteist!