pühapäev, 24. jaanuar 2016

Nädalavahetuse aruanne

Käisin sünnipäeval. Päris omavanuste-või-õigupoolest-natuke-nooremate peol, kus mängiti valju muusikat ning joodi. Mul oli peaaegu tore ning järgmisel päeval küll olla väsinud, ent mitte umbväsinud. Isegi pea ei valutanud. Arvestades, et olin umbes poole kuueni üleval peale üürikest unepausi südaöö paiku, millest ärkasin, kui peoperemehe kena kogu mulle hoolitsevalt teki peale pani, ikka päris pagana tähelepanuväärne.
Olen väga rahul.
Üks mees oli ääretult hoolitsev ning hell, üks mees väga kena isegi peoperemehega, kes on juba väga kena, võrreldes, sain mitupalju kallistust oma lemmiknaistelt, aeti juttu, mis mind isegi huvitas, ning tehti ka kohvi. Võibolla olen pidudele ülekohut teinud =) Nad ei ole küll nautimiseks loodud, aga kui erinevatest karidest mööda loovida, siiski talutavad.

Loomulikult mind komplimenteeriti ka, mis te siis arvate =)
Aga seda, et samuti sünnipäevakingituse saan, küll ei oodanud. Selle üle naeratasin ikka päris kaua.
Inimesed. On. Nii. Nunnud.
Välja arvatud mõned ning paraku seejuures kõik sellised, kes tundsid mind varem ka hästi (mitte et kõik, kes mind varem hästi tundsid, mittenunnud oleks, väga kaugel sellest!) ning see paneb mind mõtlema, et kuna nemad näevad mind ikka ideaalis ürgkannatliku, ürgleebe ning ürgsallivana, reaalsusega tekib dissonants ning see segab väga, on nad minuga vastikud.
Mitte et nad ise vastikud oleks - aga samas, aga samas! See on ka variant, tegelikult! Nii paljud inimesed on minuga Nii Armsad ja siis on need vanad sõbrad, kes üldse ei ole. Wtf? Võibolla ma lihtsalt sallisin enda ümber mõningaid inimesi, keda keegi teine ei oleks sallinud ka?!

Võibolla tõesti.
Võibolla on tõesti aeg nende asemele uued inimesed otsida. Mõned nunnud inimesed.

Aga noh, eks elu näitab, kuidas kulgeb. Ma ei jaksa praegu sihilikult otsima hakata, sidemeid luua, tihendada, teha, laamendada - olen väsinud. Ja siis veel see, et olen torm.
Ha.
Üks isane ütles mu vastava avalduse peale, et oo, ole minu torm, ole see suur torm  mu elus! Ma ei hakanud talle seletama, et seda ta küll ei taha. Sest torm ei peatu, vaatamaks, kas mehel on kõik ikka hästi, ei pööra kellelegi ekstratähelepanu, ei jää seisma, sest on teistele talumiseks liiga pöörane. Ta lõõtsub omasoodu, sellest vähimatki hoolimata, mida teised teevad, kas nad on soojas varjus või paljapäi tuulele vastu rühkimas, raheterad näkku peksmas, hambad ristis.
Ma olen nii kaua hoolinud sellest, kas teistel on kõik hästi. Nüüd teen, mida tahan. Lõõtsun, kuidas tuju tuleb. Enamasti tahan hell ja lahke olla, aga ma olen lahke ning hell enda pärast, mitte teiste heaks. Ning ei muutu kellegi nimel. Enam mitte.

Kui olen tolle isase suur torm, on mul tast ikka väga kahju,
Aga ma ei peatuks tema pärast siiski. Praegu pole maailmas kedagi, kelle pärast oleksin valmis ennast ümber tegema.

Kommentaare ei ole: