laupäev, 9. jaanuar 2016

Ühe algus

Täna mul valutas pea. Nüüd on juba ainult valu jääktoime, see, et kaks korda sai boileri tühjenemiseni duši all istutud (ma konkreetselt istusin, põrandal), kaks korda peaaegu-oksendatud, aga ometi mitte, sest neelasin sülge hoolega alla, ning et ikka veel ei taha midagi teha, mis liigutamist nõuaks, on hakkamasaamise nähud, jee.
Ma sain hakkama.

Jee.

See, et täna oli (tegelt on, praegu ON) larp, kuhu ma vägavägavägavägaväga minna tahtsin, kavatsesin, kõik valmis plaanisin, asju tegin ning siis ei läinud, sest ei saanud, on ebameeldiv kaasnäht. Aga no minul oleks kujuteldamatult halb seal - mul oli halb isegi kodus sussides ning kahes kampsunis! - ja teistel mu ümber oleks ka halb, sest nad on ju toredad inimesed ja kui minul on halb, on neil samuti nõme olla. Nii pidi otsustama, et jään koju.
Pidi.
Aaah, aga miks mu pea just täna valutama hakkas?!
Sest ootused ja pinge ja plaanide ümbertegu ja teadmatus ja ega sa ennast eile-üleeile ka hirmasti hoidnud, eks ole, naine?
Jaa, kõik on õige, ma tean - aga ikkkkkkkkkkkkkkkagi!

Noh, kõik siiski ei ole hea. Peavalu ei ole hea, vaata kust otsast tahad.

Aga ma lubasin vanainimese heietuse posti ja vähemalt selle peate te saama. Mingi kasu sellest, et olen üksi kodus ning üldse mitte larpil.

Räägin Tütarlapse üleskasvamisest, kunagi umbes aasta eest ei jõudnud selle teemaga kaugemale tema sündimisest. =)

Titepõlv oli tal tegelikult päris tavaline. Olid hetked, kui olin lapse sülestassimisest läbi öö nii väsinud, et nutt tuli peale. Olid hetked (no hea küll, üks ning ainus hetk), mil lükkasin ta öösel voodist maha, sest magasime tema ja tütreisaga ühes suures voodis, laps minu pool, ning olin lihtsalt nii väsinud, et üldse ei kontrollinud ennast.
Voodi oli madal ning laps isegi ei kriisanud nördinult eriti kaua, imes rinda ning uinus uuesti.

Oli üks haiglaperiood veidi enne põnni kolmekuuseks saamist, mina ja Tütarlaps olime mõlemad haiged ning ilmselt võeti selliseid tõbiseid imikuid natuke lihtsamalt haiglasse sisse, eriti kui nad haiguse tõttu ka süüa ei tahtnud. Igatahes läksime sinna retsepti saama ning jäime haiglasse.
Tütarlapse isa tegi kähku talle ka haigekassakaardi, sest seni oli meil jee see mõttes üldse.
Meiega ühes palatis oli koos emaga 11-kuune tüdruk, kes kaalus kilo rohkem kui minu peaaegu-kolme-kuune.
Ja muidugi pandi mu vaesele põnnile kanüüli ning veel kanüüli, sest ta vehkis ning kiskus senise poollahti sidemest hoolimata, pandi nii, et laps oli minu süles, pandi nii, et mind aeti protseduuripalatist välja ning kuulasin imiku meeleheitlikku nuttu teiselt poolt ust - ning kui lõpuks lihtsalt ei saadudki seda kanüüli pandud, ütles arst,et olgu, võib rohtu ka suu kaudu anda.

Ma olin enne ka ökousku (jaa, ikka veel olen, õendusõpingute lõpulgi, paljud arstid on samuti), aga siis see süvenes kordades. Nagu MIKS oli üldse vaja seda kuramuse lapse nõelaga torkimist? Milleks kohe ei määratud suukaudset ravi?

Kättemaksuks jätsin haiglaarve selle päeva eest, mil Tütarlapsel veel haigekassakaarti polnud, maksmata.

Püüdsin oma titele ikka nii hea ema olla, kui sain. Lugemaõppimine enne rääkimaõppimist? Tegelesin, mul on need väljaprinditud sõnad siiamaani kapis alles, sai neid ka Poeglapse peal kasutatud. Takkajärgi võib öelda, et lugemaõppimisel need eriti ei aidanud, aga võibolla oleks mu lapsed lollimad, kui ma nende ajusid nii varakult niimoodi arendanud poleks, mh, ah?
Päikesevannid tuppa paistva päikese igas laigus? Tehtud.
Rinnapiimatoit, kuni laps oli juba suhteliselt suur (Tütarlapse puhul aasta ja kaheksa kuud)? Tehtud.
Lisatoit nagu õpetati, täpselt raamatu järgi? Peaaegu tehtud, mu vanaema, see, kes surnud on, hakkas soola andma, enne kui mina seda vähegi mõistlikuks pidasin.
Järjepidev võimlemine titega ja temaga igapäevaselt sõrme- ja varbamängude mängimine? Tehtud. 

Loomulikult olid ka mõned muud läbikukkumised peale selle õnnetu voodist mahalükkamise.
Jätsin näiteks lapse vankriga välja magama ning poole tunni pärast oli ukse taga maruvihane altnaaber (keda ma muide siiamaani ei salli, mitte küll selle vahejuhtumiga seoses) koos pisarais tite ning teatega: "Nii ikka ei tehta!"
Ja siis mähkmetega seoses - ma kasutasin ühekordseid ökomähkmeid, kui sain, aga need olid kuramuse kallid ning vahel polnud mul raha ka tavaliste ühekordsete ostmiseks, laps oli mähitud näiteks kellegi pluusi. Pesumasin ju peseb, eks ole, vahet pole siis, kas kakast või higist pluusi.

Aga üldiselt tegin oma parima ning see õnnestus. Tütarlaps kasvas suuremaks, naeris palju algul hambutu, siis natuke hammastatud suuga, oli ülinunnu ning kuskil on olemas isegi video sellest, kui ta umbes seitsmekuusena koos minu käega suvises õues teki peal kõnnib ning meist vaid paari meetri kaugusel kükitab maas orav, kes vaatab huvitatult ning asub põgenema alles poole minuti pärast.

Paistab, et ma täna tema sellest vanusest väga edasi ei jõua. Noh, jääbki järgmisteks kordadeks rohkem.

Üldiselt, kuna Tütarlaps oli mul kõhus tunduvalt kauem, kui ette nähtud, oli ta hästi varase arenguga ning kõik tärminid täitis ära varuga. Näiteks esimesed sammud olid tal 9 kuu ja 4 päeva vanuselt. Nüüd see absoluutselt oluline ei tundu, aga siis olin küll rahul - mul on niiiiiiiiiii arenenud laps!
Suur ja ilus nagunii =)

Kommentaare ei ole: