kolmapäev, 3. veebruar 2016

Räägin, sest saan

See õendusjuht, kes mulle praktikat teeb, on kuldne. Ta andis mulle aega sisse elada, ümbrusega harjuda, kannatab ära kõik need tähelepanuväärse aeglusega tehtavad imelihtsad asjad (teen ravimisegu ja tõmban seda süstlasse kaks minutit), aga laseb mul tilgasüsteeme täita ning veresuhkrut mõõta, lihasesse süstida ning käsitsi narkootiliste ravimite raamatusse kirjutada, ning pärast kiidab mind ka veel.
Kuldne.

Muidugi olen nii väsinud, et põrkan vastu uksepiitu, aga mu usk, et võibolla kunagi hakkangi õena taas tööle, kasvab iga korraga.

Aga ma olen väsinud ning inimesed internetis on lollakad ning mul ei ole nii palju jõudu, et nende peale mitte vihastada. (Ehk - ma täna räägin vihast ka pisut.)
Nagu.
Nagu.
Nagu.
Mis mõttes jälle ronivad kivide alt välja need, kes räägivad, kuidas depressiooniravis ikka kasutatakse liiga palju ravimeid ja tegelt oleks ikka teraapiaid vaja, sest inimesed peaks oma probleemidega tegelema, mitte nende eest hea tunde taha pugema?!
EMAKE MAA KÜLL!
Depressioon on HAIGUS. See ei tule sellest, et inimesed on liiga paksud, kallimata, neil pole lapsi või siis just on, nad on töötud või ületöötanud, nad teevad liiga vähe trenni, nad on liiga üksi - depressioon on neurokeemiline HAIGUS, selle põhjused on neurokeemilised.
Mitte elusündmustes kinni.
Jaa, sel haigusel võib olla ajend, aga täpselt nagu külmetamine ei tee haigeks, kui sul puudub igasugune kontakt viiruste või bakteritega (välja arvatud alajahtumine, milleks on vaja aga ikka rämedalt külmetada), ei tee ka ükski neist nimetatud asjaoludest sind depressioonihaigeks, kui sul puudub vastav neurokeemiline soodumus.

Sa võid võtta maha kõik "põhjused" ning sul on ikkagi depressioonihaige. Või siis võid depressiooni välja ravida ning inimene tegeleb kõigi muude probleemidega tunduvalt reipamalt ise edasi, laskmata end nii väga segada tagasilöökidest ning raskustest, tegeleb naeratades.
Ma ei saa salata, et minu meelest on kogu teraapia "teraapia" ning mulle ei toimi - aga on väga palju inimesi, kellele toimib. Neid teraapiatega ravida on väga kombes.
Ent see idee, et paha tunde paremaga asendamine on kuidagi iseenesest halb ning inimesed peaks ikka oma probleemidega päriselt tegelema, on nii loll, et nutt tuleks peale, kui ma nii vihane poleks.
Depressioon on täpselt see, mis ei lase inimestel probleemidega tegeleda - või siis, nagu minu näitel näha, tegeletakse end pooleks, suutmiste ülemise piirini, ning kuna ikka veel hea ei hakka, minnakse täiesti ribadeks.
Nagu MIDA?!

Ei, ei või ikka ravimitega olemist paremaks teha millegipärast. Surnu on ikka parem kui elav, vähemalt on ta ravimiteta surnud nagu peab.

Siit

Kui aus olla, elasin oma viha nüüd välja ning rohkem ei viitsi vihastada. Aga ma mõtlesin ka viha üle sellega seoses ning phmt mul on hästi lihtne teooria:

Kui vihastamine võtab vähem energiat kui mittevihastamine, on täiesti kombes vihastada.

Jaa, kõik ei mõtle nagu sina, kõik annavad oma parima, neil pole vbla nii palju teadmisi või on rohkem (ka ju võimalik!), kõigil on omad põhjused arvata, nagu arvavad.
Muidugi on võimalik mitte kunagi vihastada, elada oma elu ära malbelt muiates ning aristrokraatide põlgust rakendades, aga

miks
peaks?!

Kes sellest õnnelikumaks saab? Sina ise? Ei, kui sa pead endale meenutama, et neist teistest peaks pigem kahju olema, nad ongi teistsugused, nad on teistsuguste raskuste ees kui sina, sa ei saa sellest õnnelikumaks. Asju targalt võtta on pingutav.
Sa ei vihasta, ent see mittevihastamine võtab rohkem energiat kui vihastamine.
Nemad? Et kui sa vait oled, siis nad ei teagi, et midagi sinu meelest lolli ütlesid ja arvavad, et kõik on nendega nõus?!
Aga mis see sinu asi peaks olema, et nad õnnelikumad on?! Miks nende õnn on olulisem kui su enda oma?

On üks viis, kuidas kõik oleks õnnelikumad - sa ei vihasta, vaid seletad rahulikult ning mõistvalt, miks idee X ei ole pädev.
Aga. Kui sa ei vihasta, kui sul on üsna kama, mida Nad mõtlevad, kust võtta üldse vunki midagi seletada? Energiat, aega, hoolt? Vihaga on vähemalt vunk omast käest.


(Ma ei tea, kelle käest selle loo korjasin, aga hea lugu.)

9 kommentaari:

Triin ütles ...

Ma nüüd ütlen midagi täiesti lolli (sest ma kõike ka ei tea) ja mitte eriti teemasse (sest miks mitte). Olles olnud mitte päriselt depressioonis (õnneks), aga sügavas pikaajalises masenduses küll. Ehk siis kommentaar viha kohta - vihastajale endale on olla parem mõnikord vihane ja kaasnevalt mõnikord tasakaaluks rõõmus kui kogu aeg aristrokraatlikult rahulik ja mõlemal pool skaalat nullilähedase emotsiooniga ringi vibreerida. See viimane on masendust tekitav.

väga väga naine ütles ...

Üldse pole loll minu mittealandliku arvamuse kohaselt =)

soodoma ja gomorra ütles ...

minu arvates on jällegi lihtsalt suurepärane teooria, et kui vihastamine võtab vähem energiat kui mittevihastamine, siis on see accepted!

ja siis meeldib mulle hullupööra, et loodad kunagi uuesti õena tööle hakata: tuld, ma ütlen!

udupea ütles ...

Vihastamine, kui see aitab pingeid laadida, on igal juhul hea

Rents ütles ...

Keegi ei väidagi, et depressioon ei ole haigus, aga meditsiin üksi kipub selle ravimises (pikaajalises perspektiivis) üsna võimetu olevat. Näiteks väidetakse, et igapäevane mediteerimine on depressiooniga võitlemisel kasulikum kui ravimid - testitud ja mõõdetud. Ja mitte selle pärast, et meditatsioon oleks imeravim, mis kõigile mõjub, vaid sel lihtsal põhjusel, et tegelikult on antidepressantide kliiniline kasutegur kahjuks nii väike, et võibki muudest asjadest rohkem kasu olla.

Pealegi, õeks õppiv inimene ei tohiks öelda, et "see on haigus, järelikult ainult tablett aitab". Reuma on ka haigus, aga leevendada saab selle vaevusi ka kasvõi sooja vanniga. Meie keha reageerib paljudele erinevatele asjadele, hoolimata üldse sellest, kas need kapsli sees on - näiteks kuu aega puhkust soojas kliimas, kus on palju päikesevalgust, on samuti depressiooni raviks väga kasulik, lihtsalt hulga kulukam. Seda, mis juhtub tablettidest hoolimata, kui sa piisavalt ei maga, tead sa isegi. Ja valuga tegelemine on väga kasulik, asjad, millest sa lõpuni aru saad, teevad hulga vähem haiget. Kõik uuringud näitavad, et tablettidest on korralikult kasu ainult kombineerituna psühhoteraapiaga, st tuleb ikka probleemidega ka tegeleda.

Või on keegi sulle tõesti öelnud, et ravimeid ei peaks ÜLDSE võtma, vaid ainult teraapiaga tegelema? Siis küll, siis olen mina ka nõus, et ongi loll.

väga väga naine ütles ...

Phmt ta ütles: "Mind on alati pannud imestama kaasaegne depressiooni ravi - põhirõhk on sellel, et patsient ei tunneks midagi ega keskenduks probleemidele liiga palju. See kaotab inimestes depressioonitunde, kuid kahandab ka võimekust tööülesannetele ja raskete olukordade lahendamisele keskenduda. Selle asemel, et depressioonini viinud probleeme lahendada ja enda kallal töötada, antakse patsientidele ravimid, et nad ei mõtleks oma probleemidele. See ketamine ei tundu artikli järgi toimivat kuidagi muudmoodi. Sorry, kui ma oma teadmatusega midagi valesti ütlesin, aga selline suhtumine ei tundu mulle lihtsalt õige."
Elik tegu ketamiiniteemalise artiklijagamise kommentaaridega fb-s ja ma läksin leili.

(P.S. loomulikult ei arva ma, et ainult tabletikujuline asi aitab =))

Anomaalika Q ütles ...

Hea teooria :) Kõlab nii, nagu enne tubade koristamist, söögi tegemist või trenni tuleb natuke vihastada muidu ei ole energiat ja motivatsiooni. Pakun välja viharavi: kui vilets tuju,siis vihasta natuke hakkab palju kergem. Depressiooni ravis oleme vist kõik algajate tasemel, aga sellised tabletid alati aitavad ja teevad meie meele rõõmsaks.:). http://www.vara.ee/nali/naljapildid/pohuin.jpg

väga väga naine ütles ...

Ma ei tea, kuidas segamini tubade peale, eriti aga tegemata trenni või söögi peale vihastada. Aga teoreetiliselt on see võimalik. =)

Anomaalika Q ütles ...

Tegelikult oleneb vihastamine üsna suurel määral tujust, siis kui tuju on miinuses tuleb vihastamine ka päris ägedalt ja lahedalt välja. Aga on ka nii totraid asju mille peale lihtsalt ei saa vihastada ja need teevad tuju heaks. :)