pühapäev, 20. märts 2016

Avalikkusjanu polegi päris absoluutne

Olin üleni üllatunud, et nii väsinud. Kuidas nii kaua nii väsinud õnnestub olla?! Aga siis algasid päevad ning kohe oli rahulikum. Kaks päeva olin järelikult väsinud ette võetud lusikate tõttu tekkinud lusikanappuse tõttu ja siis juba seetõttu, et PMS.
Olen piisavalt tuim, et see ei mõjutaks väga meeleolusid, aga kehas ju ikka toimib.

Poeglaps on nii suur, et pole midagi imestada, kui ta vahel täitsa häid nalju teeb, aga kui ta teeb neid kogemata, on hoopis teistmoodi naljakas.

***
Mina korjan maast suure tuusti juuksekarvu ning viskan ära.
- Kuule, ma korjasin maast nii palju su juuksekarvu, prügikast võiks ikka sinu leksikas ka olla!
- Oo, need olid just need juuksed, mis mul kadunud olid!

***
Hommikune riidessepanek.
- Ma ei saa aru, kus mu sokid on! Emme, kas sa oled mu sokke näinud?
- Mis neid, mis sul jalas on, või?

Ja siis on veel tõdemus, et kuskil jooksevad siiski ka minu piirid. Mõnedest oma asjadest IKKA VEEL avalikult ei räägi.
Nii. Asjast endast ei kirjuta, aga miks ei, see on täiesti arutlusteema.

Esiteks: 0 uut fakti, ainult minu uudne hinnang.
Nojaa, aga selline vahekord faktide ja hinnangu vahel on ennegi päris tihti avalik olnud, kusjuures häbenematult avalik. Mu hinnangud ongi selle võrgupäeviku sisu kohati!

Teiseks: ma ei ole kindel.
Vat see võib juba rohkem ei-kirjuta-teemasse olla. Mitte valgustustunne, vaid "Einoh, tundub küll tõenäoline, aga ma siiski võin eksida ja lõpuks on see ainult minu hinnang nagunii." Üsna nõme oleks avastust välja kireda, isegi "vist"-klausliga, ja siis kolm nädalat hiljem "Ei, eksisin," tõdeda.

Kolmandaks: teine inimene ei ole siiski päriselt minu jagada.
See teise inimese ja minu enda privaatsuste küsimus on mulle maailmakeeruline. "Ära tee teisele, mida sa ei tahaks endale tehtavat" ei päde, sest mul on üsna kama, kui must väga intiimseid detaile avalikkuse ette tuuakse ja ise ma ikka pürin ju ka sinnapoole, et võimalikult rohkem.
Olen üritanud siis teiste suhtes väga diskreetne olla, sest nemad ei ole mina,  ning olnud üleni üllatunud pärast, kui teised RÕÕMUSTAVAD, et ma neist kirjutasin, neid tsiteerisin, et nad ennast ära tundsid.
See päris-olemine läbi teiste maailma puutumise ei ole siiski ainult minu eripära, ent samas - ent samas ma siiski adun, et mõnikord on avalikkus teisele ok, mõnikord pole. Ning ma ei tunne ära intuitiivselt, millal on, millal mitte. Niisiis olen teistega ettevaatlik, nimetan neid ühtedeks või ühtedeks teisteks või nendeks, isegi mu lapsed on avalikkuse ees eesnimedeta.
Mu loomulik avalikkusjanugi aga vangutab mu sees pead, kui tahan kellegi teise kohta edastada hinnangut, milles ma pole isegi kindel. See lihtsalt tundub nii vale.

Neljandaks ma ei näe kellegi võitu - kas minul oleks selle jagamisest parem? Aga temal? Ilmselt mõnele lugejale meeldiks, aga see oleks nende klatšihimulise külje toetamine, ja mõnele jälle ei meeldiks. Miks siis üldse?

Noh, ja niisiis ma sellest ei kirjuta, nii väga, kui see hinge peal ongi ja kellegagi tahaks jagada, teist arvamust saada, mõista ise kirjeldamise käigus oma mõttekäike paremini, saada teada muid arvamusi.

Aa, et selleks sõbrad ongi?
No ... no ... no ma püüan neid. Mõni ikka lõpuks reageerib?!
Kui ma sulle võin rääkida, anna mulle skaibis märku =)

1 kommentaar:

Anomaalika Q ütles ...

Ma ka ei saa aru mida sa kogu aeg oma väikse peakesega liidad ja lahutad, korrutad ja jagad . Muidugi on arusaada, et sa kõigest ei taha kirjutada. Aga milleks, muutud, siis kergemaks või?. Su sõbrad on sellega kindlasti harjunud, et lobabidamatus võib olla ohtlik. See ükskõiksus jätab mingi aja pärast teised inimesed ka ükskõikseks. :)