reede, 4. märts 2016

Ebatasasused, ebakindlused

Kukkusin maha.
Tegelikult on suursaavutus (ja ma ei ütle seda lihtsalt enda ühekordseks kiitmiseks praegu, olen selle üle korduvalt mõelnud), et selle libeduse ja talve-sula-järgmise külma ja järgmise sula ajal on võitmatu tasakaalutunnetus mu seni püsti hoidnud. Hästi mitu korda olen libisenud, aga kuidagi enda ära tasakaalustanud ning vertikaalis jätkanud.
Seekord ei tasakaalustanud.
Mis ses mõttes on naljakas, et tee oli kogu aeg libe, läksin kohta, kus nägin ja teadsin, et seal on kõnniteel asfaldi all kühm. Üks auto oli ka tollele ebatasasusele väga lähedale parkinud, siledat teed ei olnud käimisruumi sees ja ma mõtlesin, et no tere-tore, autost ja ebatasasusest mööda saamine libedal kallakul turnides saab pähkel olema. Aga selleni, et äkki astuks mõned sammud sõiduteel, et ringi minna, ei jõudnud.
Ronisin praeguse libedaga tolle kühmu peale ja kukkusin, nii et osa mind oli võõra auto all, põlv katki, puus valus ning sukkpükstes auk.

Nüüd ma eriti ei saa paremat põlve kõverdada ning põrutus mõjus kogu organismile nii, et magasin pärast kolm tundi, jube väsimus. Väga valus ei olnud, ma enam nii hirmsasti valu ei tunnegi, aga piisavalt, et "Ai!" öelda kõva häälega, ikka. Lonkan päris korralikult.
Jooksma vist ei lähe paar päeva.
Mis, muidugi käib mul pea ringi ka täna! Lihtsalt olen ära harjunud. Õppinud end sellega kohandama. Kui vahel käib vähem, on ekstratore.

Mul on tasapisi tekkimas veendumus, et pikkade juusteni küündimine tähendab siiski liiga palju kasvatamisvaeva.
Eile hommikul peale kammimist peeglisse vaadates hakkasin sponaanselt naerma, sest juuksed on sellised peaaegu-õlgadeni ja kuna neis on see pagana loomulik lokk, olid nad ümber mu näo kõrgemates kohtades pealaega paralleelselt püsti nagu klassikalisel einsteinil.


Ainult nad on pikemad, eks ole. PIKEMAD.
Õhtul, kui minu meelest oli asi juba üpris normaalne, kohtusin oma Tütarlapsega.
"Su juuksed on päris kohutavad," oli esimene asi, mida ta mulle ütles.

Kunagi märtsikuus lähen lastega (kes ka pole kumbki aasta aega käinud, kuigi nende ilmatupikad peakarvad panevad seda vaevu tähele) juuksuri juurde. Ma enda omi päris lühikeseks ei lõika, aga umbes selle video peakangelanna on mu siht:



Üsna realistlik plaan, arvan.
Lapsed on "tasandamise" juures, vbla natuke kolmnurka taas selgade peale ka, aga midagi drastilist ei tule.
Nad on jõhkralt ilusad niigi, kuigi ma nende emana võibolla asja pisut kallutatult näen. Kuni nad ise ei taha, miks muuta?

Oh, selle "miks muuta"-küsimusega seoses: ühest asjast, mis on midagi muud kui kehaga seotu, tahaks ka rääkida.
On selline käibetõde, et meeldid endale ise, siis meeldid ka teistele. Sisemine enesekindlus teeb ahvatlevaks. Ning seda teatavaks võttes on kõik, kes asja ka usuvad, ent arvavad, et nende enesekindlus jätab soovida, jubedas kahvlis.
Sest esmane reaktsioon oleks ju oma enesekindlust kasvatada, et teistele rohkem meeldida, aga samas on enesekindluse oluline tunnus see, et on jumalast kama, mida teised sinust arvavad ning neile meeldimine-mittemeeldimine on täpselt see asi, millest mitte hoolida. Elik tegelt EI tuleks enesekindlust kasvatada, et enesekindlust kasvatada: see oleks hea algus.
Ja kuidas siis teistele meeldimisega jääb? Kas meeldid neile rohkem, kui sul on teistest ja nende arvamusest rohkem kama v?
Appi!

Noh, mul on nüüd katse-eksituse tulemused ette näidata.
Enne ma ikka olin väga tähelepanunäljas ning valmis end kogu aeg selili keerama ja mänguhimulise kutsika poosi võtma suht kelle ees tahes.
Nüüd ... ha. Ma meeldin endale ja tõesti ei ole vaja kõhu alt sügatud saada, aitäh. Sa võid sügada, kui mul tuju on, luban. Aga ega mul alati ei ole tuju.
Nii et kahe oleku vahet saan nüüd jälgida ning teile tulemused ette kanda.

1) Ei ole mul lähedasteks rohkem inimesi kui enne. Ma ise ei viitsi-jaksa nii paljuga leppida, nii palju alla neelata, nii palju omalt poolt suhet sööta, ja sellega seoses on päris mitu vana sõpra kas otse ära kadunud või sellises poolkõvas olekus, kus nad nagu on ka, aga kaebavad üsna tihti, et halb.

2) Aga sellist pooltuttavate tähelepanu-kuule, tule külla-lähme sööma-sa oled lahe (kuigi endale mulle päriselt pakuvad midagi ainult need inimesed, kellega ma kasvõi netis ka rääkida saan, eile ühe sellisega vestlesin nt ja jumalast tore) on rohkem. Ja seda, et inimesed on minu vastu niiiiiiiiiiiiiiiiiii head, samuti. Ei, mulle ennegi saatis üks ilusasi sõnumisi, mille koha pealt on mul ikka rõõmus meel, kui meelde tulevad, aga seda, kuidas võõrad inimesed on minuga kohe täitsa oluliselt lahked ja head, seda on raudselt rohkem.
Kuigi see võib ositi olla kaastundest - "krt, ma üldse ei saanud enne aru, et sul nii halb oli, ega me eriti kokku ei puutunud ju, aga nüüd teen vähemalt midagi!"

3) Kas ise olen õnnelikum - muidugi =) See on jälle paradokslaane olukord, kus tegelikult on lähedasi inimesi vähem, aga kuna mõned siiski on (päris ilma oleks isegi minu enesekindlusega jäle), hindan neid rohkem, saan igast tähelepanukillust rohkem, ja kokkuvõttes tunnen end hoitumana kui varem.

4) Ja mõned sellised suhted on kadunud või tekkinud-kadunud, mida ma ei tahtnud ning nüüd sain viimaks ometi seda ka väljendatud. Enne ikka oli mingi sisemine pidur: "Aga ta ei ole midagi konkreetselt halba teinud, mulle lihtsalt ei meeldi. Kuidas ma siis nüüd sedasi ütlengi, et mulle lihtsalt ei meeldi või?"
Nüüd on "mulle ei meeldi" täiega argument, mu nauding või vastikus määravad tegurid selles, kas üldse pean suhet, ning nõnda on palju lihtsam elada.

Aga et teistele meeldib enesekindel inimene rohkem? Nii ja naa.
Nii ja naa.
Ega ikka ei ole asi päris ühene ja lihtne. Välja arvatud, et endal on õnnelikuna väga märgatavalt parem elada =)

3 kommentaari:

K ütles ...

Põnev arutlus. Ma arvan, et asi ongi täpselt just keerulisem. Et on lihtne öelda küll, et enesekindel inimene meeldib teistele rohkem, aga see on pealiskaudne. Enesekindlus per se võib olla meeldiv või ebameeldiv. Mind mõjutavad suhtlusel asjaolud, mis sellest enesekindlusest tulenevad, aga mida ei saa sellega päris üheselt samastada. Enesekindlam inimene meeldib, sest meeldib rohkem see, kes ei poe nahast välja, et sulle iga hinna eest meeldida, sest siis sa ei pea vaevama ennast mõttega, et mis selles suhtluses oli päris ja mis vastutulek või pungestus mingi tulemuse saavutamiseks - ja kui suhtluspartner rabeleb nii et nahk märg, siis tekib mingi moraalne muretunne (öelda "vastutus" oleks minusuguse sotsiaalse pohhuisti puhul kohatu), et kas ta ikka sai selle auhinna vastu, mis tahtis. Enesekindel inimene on rohkem tasakaalus - tahan, suhtlen, ei taha, söön transistorit või joon kisselli või kuidas see oli. Meeldivamaks teeb enesekindlaga suhtlemise mitte enesekindluse olemasolu, vaid sellest tulenev hüve - see, et suhtlus on siiras, mitte meeldimise nimel võimeldud, ja oluliselt pingevabam. See annab võimaluse kohtuda päris inimesega. Ehk meeldib hoopis - ehedus, vahetu olek, siirus, isikupära tasakaalustatud väljendus. Huvitav, kas need tekiksid kusagilt kuidagi ka ilma enesekindluseta? ;) See on nats nagu Maslow püramiid, kus enesekindlus on mingi keskmise taseme kiht, aga suhtluse ehedus on siis üks ülemisi. Et ehedus toetub enesekindlusele, kuid pole siiski sama. Samas, ilma enesekindluseta poleks ka ehedust ilmselt? Igatahes on selge jah, et teistele meeldimise pärast olemine ei tasu pingutust ära.

Triin ütles ...

Olles ka mõlemad olekud läbi teinud, olen samuti täheldanud raamatutõde, et enesekindel olemine (sh vähemhoolimine teistele meeldimisest) suurendab kvaliteetsete inimeste arvu su suhtlusringis. St olles endas kindel, ajad ükskõiksusega juba eos eemale need kes ei meeldi, ning tõmbad ligi neid kellega on päriselt klapp.

Väga ebakindlate isikutega suhtlemine on vaevanõudev sellepärast, et nad panevad sind aktiivselt vastutama nende enesetunde eest. Selle asemel, et kahepoolse vestluse voolu nautida, tuleb täie jõuga ajuvõimelda ja pidevalt sõnu valida.

Kõik ülejäänud targad mõtted ütlesite eespool kahepeale juba ära.

Triin ütles ...

Aa, ebameeldiv enesekindlus on miski, mille ma võibolla klassifitseeriks siiski ebakindlusena. Mulle kuidagi ei taha istuda mote, et inimene kes paistab väga enesekindel ja on seejuures ebameeldiva käitumisega, on tegelikult ka sisemiselt enesekindel. Pigem on tegu arrogantsusega, mis varjab sisemist ebakindlust.

Muidugi on olemas ebameeldivad enesekindlad isikud, kes on ebameeldivad lihtsalt sellepärast, et nad vaatlejaga ei klapi. Tõenäoliselt on vaatleja ka nende silmis ebameeldiv. Ja tõenäoliselt on need mõlemad kaks kolmanda osapoole jaoks täiesti okeid tüübid, lihtsalt eri universumitest pärit.