pühapäev, 29. mai 2016

Kolmas külg

Mulle sai täna hommikul osaks šokk.
Tegelikult võiks šoki alguseks lugeda eilse õhtu, mil Tütarlapse vanaema ütles mulle: "Rõõm, et sa oled natuke kosunud, pole selline luud nagu vahepeal!" Naeris ja lisas: "Mitte et ma sellega midagi halba mõtleksin! Ei vahepealse ega praeguse kohta!"
Aga ma ei šokeerunud, sest ise arvasin ka, et olen natuke juurde võtnud, seda võib pealtpoolt näha olla ja üldse ma ju ei teadnud, millega ta mõttes võrdleb. Naersin vastu ja seletasin, et kõik on korras, ma üldse ei põe, nagu on, ongi väga hästi.

Aga täna mõtsin, et no olgu, ma siis saan numbrilise teate ka, mis toimub, ning ronisin kaalule.
Ja see näitas seitsmega algavat arvu! (No hea küll, näitas 70.) Kusjuures ikka veel arvasin, et nojah, vähe palju on, ootasin vähemat, aga ma ometi olen omal nahal kindlaks teinud, et lihased kaaluvad rohkem kui rasv, ning ainult oma veendumuse kinnituseks võtsin mõõdulindi.
Ja selleks, et NII pihalt kui puusalt tuleb  4 cm suurem näit, kui ootasin, ma ikka üldse valmis ei olnud.

Jestas, üldse ei pannud tähelegi! Mul oli ka 5 kilo kergemana sees tunne, et noh, natuke teistmoodi kui ühiskondlikul ideaalil Cosmopolitani lehekülgedel ju on - aga mul oli täiskasvanuelus ka periood, mil kaalusin alla 60 ja ausõna, see välimus tõesti ei ole midagi, mida ma kuidagi tagasi tahtnuks.
Aga nüüd korraga tulid kõik need üle ideaaliserva olevad kumerused meelde, nad olid ka peegli ees näha ja kuidagi nagu teistmoodi näha kui enne - mitte "Ma ei ole pilt, olen elus naine!" vaid "See jõnks väljaspoole puusalt reiele üleminekul on tõesti ebatavaline ja ülearu."

Kusjuures ma tõesti ei pannud tähele. Nagu siis, kui hästi palju Kirjut Koera tegin, võtsin selle toel juurde, siis enam Kirjut Koera ei teinud ja võtsin jälle alla, tunnuseks mitte mingi mõõtmise imetrikk (ma ei mõõtnud) vaid rõivaste sees pigistava-laheda tunde muutumine. Aga praegu ei olnud ei suht iga päev koogi söömist ega isegi rõivaste pigistamise tunnet - vastupidi, tõmbasin ühed vanad teksad jalga, mis mu meelest olid ära pandud kui "kitsad" ja need olid hoopis ruumikad.
Praegu mõtlen, et võibolla olid nad ära pandud kui "liiga suured". Lõpuks ma võtsin ka enne Rongi päris korralikult alla, sest kuidagi ikka uskusin toona, et kui veel parem olla, läheb ka mu elu kuidagi paremaks, ning veel parem olemise idee hulka kuulus ka see, et olla kõhnem ja sportlikum.

Nüüd olen segaduses, kas midagi teha või mitte.
Ühest küljest: tegelikult olen juba kuu aega imestades tõdenud, et kauniks läheb mu nägu, kui silmad ära värvin, muidu nagu üldse ei ole ja kas mu vaatenurk enda vaatamisel on siis nii kõvasti muutunud või? (Vastus: ei, meeldin endale rohkem, kui natuke vähem kaalun, dohh!) Kuivõrd mul ei ole ka toiduga mingit kirglikku suhet, ei tohiks isegi väga raske olla neid ootamatut 4 cm taas alla võtta. Juua samapalju vahukoore ja piima seguga kohvi (mulle paistab meeldivat valgendaja rasvasus umbes 15%) kui siiani, ainult süüa vähem ja natuke vaadata ka, mida. Aplesini, mitte kohukest, külmutatud köögivilju hakklihaga, mitte Poeglapse eelistavaid pelmeene.
Nii et asja üks külg on, et kui ma meeldin endale kõhnemana ning selliseks saamine ei võtaks isegi erikuradi suurt pingutust, võiks ju.

Teisest küljest: milleks mulle see ilu? Mul ei ole probleemi, et mind keegi ei tahaks sellise välimusega, kui mul on, mul on ainult tõdemus, et mina ei taha kedagi neist, kes mind nii, et ma saan aru ka, tahavad. Hea küll, mul on mu seksuaalne tuimus - aga keni mehi ikka märkan küll juba ammu.
Tegelikult on see mitte-kellegi-tahtmine juba vana asi, lihtsalt enne ma panin selle tähelduse sinna alla, et Rongimees, teda ju ikka tahan, kõik mu ahnus on sinna suunatud ning kui keegi teine mind parasjagu jalust nõrgaks ei võta (mida tuli ka ikka ette, ega ma mingi nunn polnud), on tema põhjuseks.
Aga tegelikult olen lihtsalt pirtsakas. Mulle meeldib tunda, et olen oluline, kui seda ei ole, ei ole mul ÜLDSE huvi. Mis muidugi teeb mu suht lähenemiskindlaks kõigile neile, kes lähenevad kõigele pandavale kas lootusetusest ("vahet pole, et ta mulle ära ütleb, ükskord ju mõni ei ütle ka!") või mittediskrimineerivast innust ("Muidugi meeldib ta mulle, mulle meeldivad kõik!") Ja noh - kui ma olen natuke individuaalsem, paksem, imelikum, see on ju SOODNE, et sõeluda välja mehi, kellele meeldin mina, nende hulgast, kes mu välimust päris kepikaks peavad!
Kui rääkida ainult lapse saamisest - ma ei ole ka 10 kg raskemana nii kole, et seksi ei saaks. Isegi kui mul on plaanis (mul on plaanis) inimestega rääkida sel teemal, et kule, tee mulle laps, ma nii koledaks nagunii ei lähe, et mees sel põhjal tõdeks, et lapse võiks ju saadagi, aga sinuga magada ma lihtsalt ei suuda, väkk.
Nii et võibolla on tegelikult kasulik mitte nii ilus olla ning kui elu on mulle kätte mänginud seesuguse võimaluse, võiks vähemalt lubada tal nii teha, mitte kukkuda kohe alla võtma?

Kolmandast küljest (ilmselt ei ole selle küsimuse näol tegu paberilehe-taolise pigem kahemõõtmelise teemaga) ei ole võibolla üldse asi selles, et olen tavamõistes liiga ilus, et seda ignoreeritaks - ma nagunii ei oska ei ilu ega selle puudumisega ühiskonna tasandil midagi peale hakata. Käia ent ringi nii, et endale meeldiks, on võibolla siiski kokkuvõttes kasulikum nii päris enda esitlemise kui lihtlabase naudingu seisukohalt? Ma meeldin endale, kõik muu on pohh!?

Kahtlustan, et see kolmas külg on määrav. Tundub kuidagi õige ja hea =)

2 kommentaari:

notsu ütles ...

Ma kahtlustan tglt, et 10 kg rohkem raskust ei tööta sellise sõelana. sest neid mehi, kellele meeldibki just pehmem kehakuju, on vähemalt sama palju, kui mitte rohkem. ja siis on veel terve hulk mehi, kes ei pane sellist väikest muutust üldse tähele.

Niipalju ehk ainult mõjutab, et see kõrvaldab valimist mehed, kes alluvad liiga palju ühiskondlikule diktaadile à la Cosmopolitan.

väga väga naine ütles ...

Sul on muidugi õigus ja 10 kg ei ole tegelt üldse palju.
Lihtsalt mul on raske end 30 kg raskemana kujutleda - ma ei ole sinna lähedalegi saanud ka lõpurasedana mitte.