pühapäev, 1. mai 2016

Mai algas

Magasin täna peaaegu poole üheteiskümneni.
Ooh. Ühest küljest hirmus lahe, ma hakkan tagasi tulema ka selles asjas!
Teisest: ma olin eile ikka RÕVEväsinud. Oli tunne küll, et veidi väsinum kui tavaliselt, aga sellest, et nii hirmsasti, saan aru alles täna, kui maailmal on hoopis selgemad ja soojemad vormid.

Aga nüüd on mai =) See on ainus kevadkuu, mis on peaaegu lahe. Sest löga ei ole maas, löga ei saja taevast alla, ilm on (võrreldes talvega ja enamasti) soe ning varsti ilmuvad välja ühed mu lemmikõied - vahtra omad.
Õied ja lilled on ilusad ikka, aga mul on kolm lemmikut: vahtraõied, ebajasmiin ja pojeng (mis on tumedam kui roosa). Spetsiifilist värvi ning vormi daalia meeldib mulle ka, aga ta ei lõhna nii jube hästi ja siis jääb kriipsukese alla eelpoolnimetatutele.
Mai on tore, täna jõin jälle õues trepil päikese käes peesitades kohvi, seljas ainult öösärk ja sokid, ning maailm kallistas mind hellalt.

Ilmselt tundsin nii, sest peavalu oli nii ülijäle.

Öösärk on mul boonusisa surnud emalt, selline pikk ja pikkade varrukatega, tihedast linasest,  volangiline, nööbid varrukaotstes ning kaelusel. Vanaemaöösärk. Nii tore! Sokid olid selle postituse päritolu erivärvilised.
Mul on kiusatus kirjutada rongist ja veel kohvist ja vbla ka veel väsimustest ja omaenda lõputust lahedusest, sest keegi arvas, et ma võiks seda mitte teha ja mul on see murul käimise keelamise peale kähku murule ronimise tahtmine ikka väga sügaval sees.
Aga ühega rääkides sain aru, et lisaks normaliseerimisele on mu soov pidevalt rongist kirjutada ka soov nunnutatud saada. Et mulle öeldaks: "Jaa, ma mõistan nüüd sinu vaatekohta paremini, ei olnud mina süüdi, ei olnud ka sina, meil on rahu!" Aga ma muidugi ei saa. Nunnutatud.
Ilmselt on need, kellelt tahaks nunnutamist, seisukohal: "Miks sa sorgid ikka veel neis valusates asjades, mul on nt pohh!" Ja noh - ega ma tegelt ei taha seda nunnutamist ka nii teravalt, et see vajadusena meeles kangastuks.
Lihtsalt oleks tore.

Nii et murul käimise keelamise peale surun soovi veel sügavamalt murule tormata maha ja kirjutan hoopis sellest, et maikuu on mõnus =)
Oh, ja sellest, et mulle ikka niiiiiiiiiiiiiii meeldivad mu tätokad! Silitan neid ja imetlen neid, nad lohutavad mind, kui kurb olen, väga efektiivselt (kuigi olen harva kurb, tuleb seda vahel ette), nad naeratavad koos minuga, kui olen enesekindlust tulvil ja nt jooksen ülestõmmatud varrukatega dressipluusis, ja mul on nii hea meel, et nad on.
Tegin, mis tahtsin, üleni hea valik =)

Huvitav, kas minna jälle õue teise kohvikruusiga? Maikuu on tore ja soe. Praegu.
Minna.

Vaata, mul on ka asjad praegu nii hästi kontrolli all ja kõik hea, et miski peale rongi ei lõikagi emotsionaalselt. (Või noh, peavalu siiski.)
Ma tahaks veel mõnda last, aga kuna sellegagi ei ole kiiret, no mida veel öelda?! Et eile käisin oma seniste lastega kevadekskursioonil, tegin selleks vahvleid ja lõikasin suitsuvorsti, määrisin leibadele võid ning meil oli hea? Pole nagu teema =)
See, et mu lapsed on nii lõhkemiseni lahedad, on ka nagu vana avastus. Vbla see on natuke uudsem välja öelda, et lahedatel inimestel ONGI lahedad lapsed, sest nad ju elavad koos nendega lahedalt ja kui mu poeg teeb hommikul voodi üles, ma ütlen talle, et nii tore, mitte ei ole seisukohal, et lahedus on normaalsus, aint siis, kui ta ei tee, on õiendamine ses küsimuses teema.

Krt, jälle rääkisin sellest, et olen lahe. Ma ikka ei saa. Mässumeel on nii sügaval sehen!


3 kommentaari:

mm ütles ...

Ma mõtlesin rumalalt, et kas neid tätoveeringuid nüüd enam maha ei saagi? Ja muidu, kellele need tätoveeringu sõnumid mõeldud on, kas endale või teistele? Mitte ei saa aru.
Ja veel, suitsiid on üleni ebanormaalne ja piinlik nähtus, elusolend tahab elada, enesehävitus on eriti suur kõrvalekalle. Keegi ei taha sellistest asjadest kaasa mõelda.
Sarnast mustrit, et "olen lahe ja ilus" ja "te olete lollakad" olen täheldanud mitmetel AD tarvitajatel. Järelikult toimivad need nii.

Oop ütles ...

Ehh. Pai.

väga väga naine ütles ...

Kuule, see oli küll tore =) Vastupai!