teisipäev, 10. mai 2016

Meeldib/ei meeldi

Nagu tahaks magama minna - sain aru, miks viimastel päevadel nii jube väsinud olen olnud: tere, verepulm, lisaks sotsiaalsele koormusele - aga nagu ei tahaks ka. Ega see vastu-seina-põrkamise väsimus võibolla ei lasegi enne 12 öösel uinuda!
Arukuse õigustus tegemaks seda, mis hetkel mõnusam tundub =)
Laps magab, seekord millegipärast põrandal, mitte voodis, kõik on vaikne ning rahulik, täiega oleks vaikse rahuliku aja raiskamine see lihtsalt maha magada!

Kirjutan siis siia. Söön lumekrabipulki majoneesiga (minu arusaam kiirest toidust) ja mõtlen, mida homme teha. Millegagi pole ruttu, aga samas on selliseid asju, mille vahel valida, päris mitu tegemisel.
Kooliaasta lõpp läheneb. Nagu: mul on ainult kaks last, seega erinevaid üritusi kõigest neli vanematele, raha tahetakse kokku 44 eurot + erinevad söögid, ning seda, kui palju on üritusi lastel endal, ma isegi ei püüa lugeda. Kui oleksin mina 3 aasta eest, see kõik oleks meeletu stress ja koormus.
Nüüd - "kas see on mulle kohustuslik? ei? no on ebatõenäoline, et ma tulen, a vbla on sellel päeval tahtmist. raha mul isegi on, aga kui poleks, küsiksin ema käest."

Miks, miks ma oma elu nii raskeks tegin selle enda lakkamatu surumisega?! Peab, peab, peab ...
Ei pea.

(Mispeale läksin magama, sest kesköö tuli ja tegelikult olin ikka hirmus väsinud. Poeglaps kolis ka unesegaselt voodisse tagasi, panin talle teki peale ning ta vist ei mäletagi, et vahepeal põrandal magas.
Tasapisi läheb üha vähemaks mu vastu seinu põrkamise ja kõigele peale astumise kalduvus, aga ma märkan, et oi, jälle! just siis, kui see tagasi tuleb. Sest mis on normaalne, on normaalne, ning meelde jääb, kui miski parasjagu ei ole.)

On tunne, et minupoolse laste üleskasvatamise ja inimeste üldise mulle meeldimise/mittemeeldimise juured on samas kohas.
Noh, et minu lapsed on ka inimesed või nii =)
Minu suhe inimestesse on üsna absoluutne, mustvalge. Armastus-meeldimine (ma olen selle üle ka järele mõelnud, üldse mõtlen hästi palju, böö) on ses idees samad asjad, et armastan inimesi, kes mulle meeldivad, jaa. Aga tegelt see armastamine-kõigest meeldimine on erinevad lähedusastmed lihtsalt. Inimene võib olla mulle väga väga kallis, aga ta ei meeldi mulle rohkem ega vähem kui mõni "õieti ei tunne teda, aga tundub väga lahe inimene".
Sest kallis on ta selle pealt, et ta on mulle lähedane.
Samas kui inimene mulle ei meeldi, ega ma ei lasegi teda lähedale =)
Ei saagi hakata armastama inimest, kes mulle ei meeldi.

Nii, aga meeldimine ja mustvalgus.
Inimesed kas meeldivad mulle - ja siis koos kõigega, oma kiiksude, omapärade, imelikkustega - või mitte. Vat sel juhul, kui nad mulle ei meeldi, lahutan nad osadeks, see ja see detail meeldivad, see ja see mitte, ning isegi kui inimene on mulle lausa vastik, tal on mu jaoks ikka vähemalt pooled mõtteks tulevad omadused positiivsed.
Üksikute omaduste muutumine ei too aga kaasa seda, et inimene mulle rohkem meeldiks, Kui meeldib, siis meeldib (enamik maailma inimesi). Kui ei meeldi, ei meeldi (vähesed, aga selliseid on. Eelmisel aastal muutus sellevõrra mu suhtumine, et kui seni sain kuus inimest maailmas, kes mulle tõesti ei meeldinud, siis nüüd laiendasin seda ringi ning mulle ei meeldi isegi paar inimest, keda tean ainult internetipõhiselt, polnudki päris silmast-silma kontakti vaja).

Üksikute omaduste muutmine võib kaasa tuua, et mul on inimesega lihtsam - aga et ta meeldiks mulle seepärast rohkem/vähem? Kas mu lapsed meeldiks mulle rohkem, kui neil kaks nelja viiteks muutuksid, kui Poeglaps magaks ainult voodis ja mitte põrandal, kui ... ma ei teagi, nad on tegelt nii ideaalsed =) Või nad meeldiksid mulle vähem, kui nad poest varastaksid ja vahele jääksid, kui nad koolis istuma jääksid ning tagatipuks ka paksuks läheksid?
See on nii naeruväärne mõte.
Kui inimene mulle meeldib, ta meeldib. Kui inimene mulle ei meeldi, ta ei meeldi. On võimalikud liikumised ühest olekust teise (meeldis - enam ei meeldi), aga seda pole veel juhtunud, et ebameeldiv meeldima hakkaks.
Loodetavasti on kord ka esimene kord, kuid sellele loota ma küll ei julge.

Ja siis ma ei näe endas ka motivatsiooni mingeid pisiasju muuta kellegi juures. Et hea küll, kui mu lapsed varastaks, mul oleks kergem, kui nad EI varastaks ja vbla neil endil ka, selleks ma teeks pingutusi. Aga kui mu tütar otsutaks suvi otsa paljajalu linnas käia? (Mina kunagi teismelisena tahtsin, aga kuna mu ema tegi pingutusi, et seda vältida, ta ütles, et jaa-jaa tehku ma, nagu ise tahan, aga siis ta mulle enam kunagi jalanõusid ei osta, ma ei käinud.) Kui mu poeg tahaks irokeesiharja? Kui see sõber otsustaks alasti ringi käia ja see teine süüa ainult oblikaid, aga juua võib kõike - nemad tahavad? Mind see ei sega? Lasku käia!
Vbla sellele alastikäijale mainiks külma ilmaga, et tal oleks vähem halb, kui tal midagi sooja seljas oleks, aga kui ta paistab inimesena, kes seda isegi teab (ja miks krt ma peaks sõber olema inimesega, kes ei tea?!), siis mitte =)

Ma ei muuda inimeste (sealhulgas mu lapsed) juures midagi, mis mind otseselt ei sega. Sest nad ei meeldi mulle mingitest pisiasjadest lähtuvalt rohkem ega vähem. Kes meeldib, see meeldib, kes ei, ei. Detailid seda ei muuda. Et asi muutuks, peab midagi suurt ja mastaapset teistsuguseks minema (vähemalt minu suhtumises) ning muuta midagi suurt ja mastaapset teise inimese juures?
Palju õnne sulle sel teel - esiteks on sul väga palju õnne vaja ja teiseks on sina-vorm õigustatud, sest mina küll seda ette ei võta. Mitte kunagi. Mitte iial ei ürita ma muuta suuri asju kellegi teise juures kui ma ise.

Et inimesed armuvad, aga kui koos hakkavad elama, tahaks teist inimest ümber teha?! Miks, miks?! Ta ju hakkas meeldima sellisena, nagu ta ennegi oli?!
Ah, teised inimesed =)
Mina olen mina, teised teised, elagu teised, nagu neile sobib - mina elan, nagu mulle sobib.

4 kommentaari:

Tho ütles ...

Oh kui mitu korda ma olen Yhele öelnud, et ta ei pea muutuma, kui ta ei taha - et keegi ei oota, et ta muutuks. (Seda, et puhtalt teiste ootamise peale muutuma hakata on idiootne, ma ei öelnud. Ega ta idioot ei ole, vt "viitsin suhelda." Kui oleks, ei viitsiks :))

väga väga naine ütles ...

Mind ennast paneb üle lugedes muhelema kindel kõneviis: "Ma ei muuda." Misasja? Nagu see puhtalt minu teha oleks, ükskõik kas sõprade või mu laste puhul!
Peaks olema "Ma ei muudaks" või "Ma ei prooviks muuta"

Rattus ütles ...

On sort inimesi, kes on seda sorti, et on hirmus meeldivad, aga. Aga. Võiksid olla natuke teistsugused, et täiega sulavõina enese ellu haakuks.
Aga nemad pole mitte.
Nemad teevad asju, mis pole meeldivad, isegi mitte vastuvõetavad.
On inimesi, kes on üdini katki.
Valvsust ei tohi kaotada!
Kui arvad, et seekordne murdehetk sai parandatud.
Pinocchio sääreluu kahe hambaorgiga lahastatud. Liigub ju küll!
See on lõputu tee.
Paidest ei saa iial küll.

väga väga naine ütles ...

Pai!