esmaspäev, 23. mai 2016

Teeme, mis võime

Oh, mul on nüüd juba viis päeva pisut nõme olla olnud, ja see pole ikka veel üle. Kas see on normaalne, inimestel üldiselt ikka on omad üles ja alla perioodid ja ma mingi - hakkan ka normaalseks saama tasapisi või?!
Ei taha! Mulle nii meeldis see, et pea kogu aeg oli hea ning natuke nõme ainult siis, kui midagi selgelt negatiivset juhtus!

Kurat.

Paid lohutavad =) Paid on head. Tähelepanu, muide, on ka pai. Tänukallistused!

Käisin täna oma Poeglapse kevadkontserdil. Pärast võtsin ta ette ja rääkisin tõsiselt peavalu sees, et kui ma ei taha kuhugi tulla, ärgu käigu mulle peale. Sest ma läksin sinna seepärast, et vaidlus ja häda, mis oleks lahti läinud, kui oleksin teatanud, et ei! olid liiga suured eeldatavasti. Ma ei oleks suutnud neid taluda.
Nüüd pea valutab, aga miski ei garanteeri, et pea poleks ikkagi valutanud, kui ma tüli ja pahanduse ja vaimse pingega ei oleks sinna läinud.
Poeglaps oli nõus edaspidi mitte peale käima. Ilmselt nii leplikult seepärast, et klassiõe viiulimängust valutas ka tema pea ning kuigi ta peavalud pole nii jubedad kui mul (mina ei ole võimeline peavaluga palli vastu seina põrgatama, oo ei, ühe põrgatuse peale minuga samas toas on nii valus, et sisistan poja peale: "Palun. Ära. Tee!"), on nad siiski ebamugavad.

Laupäeval valutas mul ka pea. Kusjuures ei tea, kas mul on tuju halb, sest mul valutab tihti pea või on seos teistpidine - halb tuju loob nii palju pinget, et peavalu on kerge tulema.

Aga mõtsin selle peale, kuidas ma Poeglapsega rääkisin teemal, kuidas kui ma ei taha, ärgu käigu peale, kuidas ütlesin ju enne Rongi, et mul on halb, ja siis olid inimesed wtf?! kui ma rongi alla läksin, kuidas mul oli kalduvus nui neljaks asjad ära teha, kuitahes haige ja hädine ma ka olin.
Ja siis sain aru, et olen kogemata töötanud end paremaks inimeseks, kui normaalne on, ning teised inimesed ei osanud ega oska sellega kohaneda.

Sest kui ma saan, ma teen. Kui mul on jõudu minna Poeglapse klassikonterdile, ma lähen. Kui ma suudan veel 3 km kõndida, kõnnin matka lõpuni ära. Kui ma suudan end lohistada eksamit tegema palavikuga, lohistan. Ma ütlen, et nüüd on halb, ma ei jõua enam, kui ei jõua, mitte 3 tundi enne, esimese ebamugavuse peale.
Kui mul on halb, mul on halb.
Ning kui mulle siis abi ei anta, on: "Nojah, ei aidata, pean asjad teisiti korda ajama," Mitte et ma ütleks siis, et ei, kuulake, mul on TÕESTI halb, uskuge mind, ma suren, appi!
Kui mul ei oleks tõesti halb, te ei teaks, et mul halb on. Pisiasjade pärast ma kisa ei tõsta. Dohh.

Aga inimesed ei suutnud/suuda seda infot sisse võtta. Notsu jagas ühte koomiksit, ma toon selle veel avalikumalt esile:


Me juba teeme, mis võime. Nõuanded pinnalt "oh, mul on siin aspiriini" või "oh, natuke valu käib asja juurde" on arulagedalt mõttetud just seepärast, et me juba teeme, mis võime.

Abipalumise õppimise juures väärt teave, aga ma pole kindel, kuidas seda rakendada. Selle üle veel juurdlen.

6 kommentaari:

udupea ütles ...

Pai.
Muideks, mul on ka viimastel päevadel ärgates vastikud peavalud olnud - õnneks kange kohv ja ibukas koos veel mõjuvad. Süüdistan kõrgrõhkkonda. Või kui seda ei ole, siis rõhkkondade vahetumist. Madalrõhkkonnaga tavaliselt pea ei valuta, siis on niisamagi piisavalt nõme. Enamasti on.

väga väga naine ütles ...

Täh!
Vastupai!

Taliesin ütles ...

Pai.

väga väga naine ütles ...

Täh!
Vastupai =)

notsu ütles ...

(taas arvutis) Kas ikka veel valutab? üks väike virtuaalmassaaž siitpoolt.

väga väga naine ütles ...

Ma loodan, et nüüd on üle. (mitte et ma poleks seda asjatult ennegi lootnud.) Aga massaaž on hea igal juhul! Tänud!