laupäev, 25. juuni 2016

Õiged asjad

Sain veel rohkem pihta, miks mulle nõu andmine oli ennist kasutu ja nüüd otsest vaenulikkust esile kutsuv.

Vaata, ma ei ole keskmine. Mingi, kuskil, keegi.
Keskmiselt on ilusatel inimestel eelised igal pool alates tööturust lõpetades paljunemisega (või vastupidi)? Mul ei lähe hästi isegi partnerivalikul, ilmselt ma pole piisavalt ilus.
Keskmiselt on intelligentsemad edukamad? Ma ei ole edukas. Noh, olen intelligentne, aga ilmselt seal on mingi värk tarkusega, ma ei ole eriti tark.
Aa, ei, selgub, et tegelikult on keskmiselt edukamad hoopis suurema töövõimega isikud!? Kindlasti on mu puudujäägid töövõimes! Teen rohkem tööd, teen veel rohkem tööd, Tümpsa teeb veel rohkem tööd, PEAB ju aitama?!
Ei, päriselt, edukamad inimesed peaks ju õnnelikumad olema?! Eriti kui defineerida tautoloogiliselt, et suurem edu ongi õnnelikum olla! Mul on midagi viga, et ma õnnelik ei ole, ükskõik kui palju rabelen, ükskõik kui palju olen ilusam, targem, töökam!

Ja nüüd ma saan aru, et mul ei ole, ei ole kunagi olnud ja ilmselt ka ei tule seda keskmine olemist. Ma olen mina. Sa oled sina. Meid keskmiste arvude järgi keskmiseks lõigata on võimalik, aga kõik eredused ja üle-normi-olemised lähevad kaotsi, ainult seal, kus ruumi justkui oleks, jääb, nagu on. Kõik nõdremad omadused jäävad nagu on.
Pealegi on lõikamine väga valus.
Tõesti, ei tasu vaeva =)

Aga muidugi anti mulle nõu sellise keskmise järgi, et ole ilusam, targem, töökam, rohkem teistele meele järele, oled ka õnnelikum. Mina niisiis rebisin end tükkideks, riba riba järel, aga siis, kui sein vastu tuli, ma ei suutnud enam muganduda, tundmata, kuidas nii on veel vastikum olla, ei taha!, laideti.
Ja siis ma surin ja tere hommikust, ikka laideti!
Polnud piisavalt. Korista rohkem, ole ilusam, teeni rohkem, ole parem ema, ole parem inimene, ole sportlikum, kirjuta paremini -
ja nüüd ma mõtlen ja ütlen küll, et aga minge persse.
Aga enne tõesti püüdsin seda kõike teha ja kunagi ei olnud piisavalt. Nagu tõesti - ku-na-gi. Ei teinud mind õnnelikumaks, et ma end riba riba haaval tükkideks rebisin, ainult valus oli. Ja ikka laideti!

Sest kõigis meis (minus ka) elas mingi oletus, et kui sa paned maailma sisse õiges koguses õigeid asju, küpsetab maailm sulle õnne valmis ja kui sa õnnelik ei ole, paned järelikult valesid asju või vales koguses! Pane rohkem headust, küll hakkab ka hea!
Sittagi. Ma olen mina, sa oled sina ning maailmal on siiralt ükskõik, kuidas mina või sina just elame, tema teeb hoopis oma asju omamoodi ning me oleme kaugelt liiga väikesed, et ära mõjutada, mida ta täpselt küpsetab ja kellele. Ainus, mis loeb, on see, mida ütleb sinu keha, sinu isiklik keha, kas ta toodab õnnelikkust või mitte. Nüüd olen selle ära õppinud ja mul on sügavalt pohhui, mis reaktsioonid inimestel või lausa riikidel on - ma teen, mida mina tahan ja kuidas minu meelest parim on ning ei looda, et pannes maailma sisse õigeid asju, saan rõõmsamaks ning kümme korda kuulsamaks.

Lähen ikka eriti kurjaks, kui mulle antakse jälle nõu nende keskmiste näitajate kohaselt, et vot sellised ja sellised inimesed on keskmiselt õnnelikumad, tee nii! Pohhui mul, mis need keskmised on! Näe mind, see ei ole mingi keskmine, pagan võtaks, on eraldi üksikindiviid, mitte keskmiste näitajate järgi selline ja selline rahvaesindaja!
Näe mind, armasta mind, ma ei ole oma positsioon, haridustase ega amet, ma olen mina! Kusjuures kui seda on arvestatud - kui antakse palumata nõu MULLE, minu eripäradega arvestades, mul on sellega väga okei. Tõesti, ongi vahel täiesti abiks nõuanne olnud - ja isegi kui pole, krt, inimene on mu situatsiooni läbi mõelnud, annab mulle teise vaatekoha ja kui mitte muud, on see vähemalt põnev! Aga mingi "tee nii, keskmisel inimesel on sedasi parem"-nõuanne on tõlgituna mu peas "ah, ega ma ei viitsi su peale eriti mõelda, aga möliseda ikka tahaks" ja ma isegi ei palu ebasiiralt vabandust, kui ütlen magusa naeratusega: "A mine persse!" ning mind rohkem ei huvita. 

8 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Nojah, aga isegi väikest viisi teistest erinevaid ei taluta isegi loomariigis,mis siis veel nii suuri erinevusi inimesteriigis...Toredad sõnad need "intelligents, empaatia,tarkus jpm"...

väga väga naine ütles ...

Kehv lugu küll =) Mõtlen veel korra järele, mis on hullem, kas saada teistelt peksa või endalt ... hmmm ... ausalt öelda parem teistelt =)

tühi ütles ...

Näh...kui keegi tahab parem olla ja see ei tule tal välja, on see tahtja meelest jama. Kui maailm tahab, et keegi oleks parem, kuid see keegi ei kuula maailma targutamist, on see maailma meelest jama.
Iga kell valin esimese variandi, sest siis olen mina see kes otsustab muutumise või mittemuutumise üle.
Kunagi meeldis mulle mõte elust nagu puslest. Kõigel ja kõigil on oma kindel koht, tähtis on see üles leida. PEAB sobima, klõps peab käima, mis siis, et värvid ei jookse kokku ja kannast pigistab ja üleüldse ei taha ma olla tükk köögilaua alusest, vaid hoopis kuuselatv sellel pildil kuhu ma end topin.
Nüüd vaatan hoopis peeneklibulist randa kui ilmamudelit. Praegu olen siin, siis tuleb laine ja veeretab mõned kivid mu ümbert ära ja mõne mikronituhandiku mu küljest vähemaks, aga see pole pitsitav või valus.

Mõnikord lasen endale ikka veel haiget teha, aga üha vähem. Harjumus.
Ma olen sinuga vägagi nõus.

Anomaalika Q ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
väga väga naine ütles ...

Sina jälle ei ole. Piisavalt tark mulle.
Ehk teisiti öeldes - mul on siiralt kama, mida sa arvad, sest hakata sind õpetama ja linke tooma tundub nii nüri töö, a-st tähestiku õpetamine, miks ma peaks seda tegema? Aga ok, ma natuke - viimane kord.
Nagu - nagu - ma ilmselt tean, mis on tautoloogia, kui seda sõna juba postituses kasutasin? Ja mu hinnang keskmise kohta on statistilise keskmistamise kohta, mitte ei käi konkreetseid väärtusi ja nende keskmist hulka pidi - kõrge intelligentsiga inimesed on keskmiselt sellised ja sellised nt.
Funktsionaalne lugemisoskus, kus, mis, kes?

Kaur Virunurm ütles ...

Mul on selle nõuandmise kohta oma teooria. Nimelt. Et suhtumine nõusse tuleb eelkõige suhtumisest nõu-andja-SSE. Kui sul on hea sõbrants, kes on sulle varem abiks olnud, siis kannatad välja kõik, mis talt tuleb. Kui nõu tuleb inimeselt, kes on sulle antipaatne, siis saadad sa ta pikalt sõltumata sellest, mida ta ütleb.

Ja (liigne) nõuandmine LOOB antipaatiat. Ehk. Kui on keegi, kes on sulle piisavalt ajudele käinud, siis mingil hetkel sa enam ei taha. Ei lase. Tulgu ta suust või puhas kuld - sa kuulad ja tõlgendad seda nii, et sulle ei meeldi, kõik.

Kui ma olen su blogis mölisedes ära vihastanud, ja siis tulen välja geniaalse ettepanekuga, mis parandab ära kõik sinu mured ja ühtlasi likvideerib maailmast sõjad ja haigused ja hingehädad - usu mind, sa saadad mu pikalt sõltumata mu idee geniaalsusest.

Või ei saada?
Mina ise küll saadaks.

väga väga naine ütles ...

Mina pigem ei.
See on mul kuidagi hästi sees, et vaadata iga tegu ja iga kirjutist esmalt eelarvamuseta. Ainult siis kui on: "JÄLLE sama jama!" vihastada rohkem kui esimesel või isegi neljandal korral.

väga väga naine ütles ...

Oh, leidsin lihtsama viisi, kuidas öelda - "sellisetel ja sellistel inimestel läheb tavaliselt nii". Ainult et see ongi "tavaliselt". On olemas ka erilised variandid.